Rubriik: kirjandus

Looming nr. 7, 2017

Luuletustega esinevad:

* Eeva Park (Igal täiskuuööl / tõusen tükkideks lagunevas liftis / ilusa nõia katusekambrisse)

* Indrek Hirv (Surm tuleb vahel / su magavatesse silmadesse / su hallide juuste ja kulmude taha)

* Andra Teede (kui oluline on ikkagi see / kui sa tead kuidas hoovide vahelt minna)

* Merike Õim (Nüüd ma siis istun ja kirjutan / kuhjunud pimedust valguseks)

* Oliver Berg (Igatahes ärkasin ma nähtavasti kuhugi teise maailma.)

Toomas Kall annab luulevormis edasi seda, kuidas Imar Trull tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Maarja Undusk kirjutab pikalt ja poeetiliselt noore Ellen Hiobi (hiljem tuntud kui Ellen Niit) teest luule juurde, tuues ära ka mitmeid tema varem avaldamata või tänapäeval vähetuntud tekste (märtsipommitamise kajastusest Vares-Barbaruse järelehüüdeni), avab tuntud luuletuste taustu ja näitab nende muutumist ajavaimule vastavamaks. Artiklis on kasutatud perekonnaarhiivi materjale. Kindel lugemissoovitus.

Arvo Valtoni lühipalad “Caroline”, “Vabastaja”, “Tulevikust”. Neist esimene triivib üsna sarnastel teemadel, millest oli siin hiljuti juttu seoses minu enda luulekoguga.

Toomas Raudami lood “Armastus autobussi vastu” ja “Armastus heinakuhja vastu” räägivad tema (minategelase) suhestumisest naiste, eelkõige oma ema ning vanaemaga. Küllaltki kummalised, aga vist siiski autobiograafiliste sugemetega jutud. Kuna Raudam sai juulis 70, siis on samas avaldatud ka Anti Saare “Kui ma oleksin Toomas Raudam” (Kui mina oleksin TR, siis ma selle pärast ülearu ei muretseks.).

Rannar Susi “Sõduri märkmik” maalib väikese pildi ühest sõjakoldest alternatiivses reaalsuses, kus on nähtvasti käimas pinev positsioonisõda. Tegevus leiab aset eelmisel suvel.

Avaldatud on katkendeid, täpsemalt kaks peatükki Elin Toona romaanist “Mihkel Muuseas”, mille peategelane on Inglismaal elav vanem meesterahvas, eestlane, kes kaotas äsja oma naise.

Viivi Luige intervjuu Mart Juurele (“Kirjandusministeeriumi” stenogramm, 23. mai 2017). Luik: “Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.”

Brita Melts käsitleb oma artiklis “Haakrikulummus ja haakrikupõlgus” haakriku ehk mereandide, mere poolt kaldale uhutu kajastumist Eesti kirjanduses, selle muutumist erinevate autorite töödes ja läbi aja.

Mihkel Mutt, kes esineb antud juhul “loovkirjutamise konsultandina”, jagab juhtnööre selle kohta, kuidas vastast mõnitada. Midagi päris uut sealt ei leia. Need võtted on juba üldiselt tuntud poliitikute ja veebikommentaatorite arsenalist, kuid hea kokkuvõtlik kirjutis.

Arvustused. Andrus Kasemaa leiab, et Piret Bristoli luulekogu “Muutumissõnad” on “tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser.”

Maria Lee Liivak teatab, et “maastik, kuhu [Kristjan] Haljak oma lugeja [luulekogus “Conceptio Imaculata…”] viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii…”

Veiko Märka märgib Siim Pauklini luulekogu “Viis ürgelementi ja koer” arvustades, et autorile on “iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad – kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda.”

Olev Remsu kirjutab Agu Tammeveski jutukogu “Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga” kohta, et “ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul” ning “Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks.”

Péter Esterházy “Hrabali raamat”

“Lotmani kurikuulsa õpilase, Praha koolkonna patrooni ja isehakanud eestkõneleja Inski arvates tekkisid kirjanikud siis, kui inimkond pattu langes…”

Ungari moodsa klassiku Péter Esterházy (1950-2016) romaani “Hrabali raamat” võib võtta lühidalt kokku kahe sõnaga, mida kasutas oma põhjalikus saatesõnas tõlkija Lauri Eesmaa: intellektuaalne loba. Eesmaa sõnul tegeleb pea kogu Esterházy looming romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega ning väga hästi istub talle just tegelemine intellektuaalse lobaga.

“Millestki kirjutada – mida see õigupoolest tähendab? Eimiskit. Ainult rumalusi: sisu ja vormi ühtsust, jumalatõestust, ühiskondlikku progressi, looduse valitsemist, ametiühingumarki. Kirjanik pidi kirjutama Hrabalist. Bohumil Hrabal, tšehh. Seitsmekümne viie aastane. Prosaist. Suur nimi! Hašeki maapealne asemik.”

Antud juhul üritab 40-aastane kirjanik (romaan avaldati ungari keeles 1990. aastal, kui Esterházy ise saigi just 40-aastaseks) kirjutada tšehhi kirjandusklassiku Bohumil Hrabali (1914-1997) 75-nda sünnipäeva puhul juubelijuttu. Nii valmibki “Hrabali raamat”, mis on paksult täis varjatud tsitaate Hrabali ja teiste autorite teostest.

Mingit selget lugu ei maksa sellest otsida. Esterházy jaoks on selgelt olulisemad stiil ja tehnika. Ta keerab kokku ühe paraja segapudru, milles võib näha muu hulgas Piibli parodeerimist.

“Ei. Minus saab kõik kokku. Minus on kõik, mis on, ja kõik, mida pole. Olen nagu romaan; kõik, kes on üksteisest kaugel, aga kuuluvad üksteise juurde, saavad selles romaanis kokku. Kõik on üks. Mitte sama, mitte ühesugune. See, mis on erinev, see erineb. Aga nad on siin minus. Nad on üks.”

Kuna hrabalistika on mulle täiesti võõras teema, siis näis Esterházy must huumor lugedes üldiselt lihtsalt must, aga mitte huumor. Need igasugused peened vihjed jäävad ju tabamatuks võhikule, kes seda konteksti ei tunne. Midagi võis küll muidugi ära tunda (näiteks “ta maise elu poolel rajal end äkki leidis keset sünget metsa” oli ilmselt viide Dante Alighieri “Jumalikule komöödiale”), aga paljust libisesin nähtavasti üle.

Tavalugejale liiga keerulise koega tekst. Seda tõenäoliselt ka Ungaris, kus “Hrabali raamat” oli esimene Esterházy romaan, mis ei pälvinud sõltumatute kriitikute jäägitut tunnustust. Samas aga huvitav just stiilinäitena.

“101 Eesti arheoloogilist leidu”

Kes ei oleks otsinud lapsepõlves suvel maal vanavanemate juures olles aiast rahapada, mis sinna kunagi väidetavalt võidi matta, või leidnud kusagilt vana maja otsa juurest lillepeenrast tsaariaegseid münte, vasest kopikaid, mis jäid sinna maha siis, kui pööningult vana soga alla aeti ja lõkkesse või prügimäele veeti…

Sarnaseid mälestusi arheoloogilistest otsingutest ja leidudest on paljudel. Tänapäeval lihtsustab taolisi aardejahte ka metalliotsijate ehk -detektorite suhteliselt laialdane ja kerge kättesaadavus (see on kindlasti üks põhjustest, miks laiema lugejaskonna huvi arheoloogia vastu ei näita Eestis raugemise märke, vaid püsib kõrge).

Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni “101 Eesti arheoloogilist leidu” kinnitab nüüd kõigile asjahuvilistele, et millegi tõeliselt väärtusliku peale sattumiseks ei pea olema professionaalne arheoloog. See raamat on täis näiteid asjadest, mis tulid maapõuest välja päris juhuslikult või jäid ette asjaarmastajatest detektoristidele.

Vast kõige enam üllatabki nende tehtud valiku puhul just see, et keskendutud on pisiasjadele, see tähendab väikeste mõõtmetega esemetele, mille otsa võib komistada sisuliselt igaüks. Näiteks kuulsaid Salme muinaslaevu on vaid mainitud seoses nende juurest leitud mängunuppude koguga. Kõige suuremate mõõtmetega leiuks, mis eraldi esile tuuakse, on Viljandis välja kaevatud 14. sajandist pärit keraamikaahi, kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Tähelepanu all on peamiselt erinevad käsirelvad, tööriistad, ehted, mündid ning muud väärtasjad. Ühesõnaga: mikromaailm. Kuni poti-, portselani- ja klaasikildude ning riidetükkideni välja.

Esile toodud leidudest kurioosseim on ilmselt Asva koproliit ehk kivistunud koerasitt, mille analüüsimisel on saadud huvitavaid andmeid tuhandeid aastaid tagasi elanud koerte toitumise kohta. Sellistele asjadele juhuslikult peale sattudes on tavainimestel muidugi raske tunda neis ära midagi sellist, mis vääriks uurimist. Selles mõttes on hea, et piltidel saab näha leide, nagu haruldane päts toorrauda või vana jahvekivi, mis ei pruugi näida harilikule silmale millegi erilisena, kuid pakuksid ajaloolastele siiski huvi.

Hea on ka see, et kõigi leidude puhul on antud viiteid materjalidele, mida tasuks lisaks lugeda. Samuti on toodud välja, kus kõnealuseid esemeid eksponeeritakse või hoitakse. Veidi arusaamatu on ainult, millest lähtuti nende järjestamisel. Kronoloogilises järjekorras, mida ajalooraamatutes tavaliselt kasutatakse, need igatahes ei ole. Temaatilises samuti mitte. Tundub, et järjekord on täiesti suvaline. Võib-olla tahtsidki autorid nii rõhutada, et selliste leidude esinemises ei ole mingit korrapära – need tulevad välja nii, nagu Jumal juhatab.

Huvitav on lugeda erinevaid tõlgendusi, mille osaliseks üks või teine asi on saanud. Paratamatult tekkib lugedes sedasi aga tahtmine ka omalt poolt kohati üht-teist lisada. Näiteks seoses ristiripatsitega, mis jõudsid Eestisse juba enne maa ametlikku ristiusustamist ning mida on hauapanustena leitud peamiselt naiste ja laste luustike juurest.

“Seega on laiem tähendusväli ristiripatsitel kindlasti seotud kristlusega. Arvamused selle kohta, mis oli aga iga üksiku ripatsi tähendus maal, kus kristlus religioonina ei olnud levinud, on erinevad,” kirjutavad Jonuks ja Johanson. “Osalt võidi ripatsile omistada üldist kaitsvat toimet, mis oleks pidanud selle kandjast eemal hoidma kõik halva. Ilmselt oleks aga selliselgi juhul ripatsi võim ja vägi tulenenud seosest uue, mõjuvõimsa ja prestiižse religiooniga. Teisalt võisid ristiripatsid markeerida ristituid, kes olid pühad sakramendid vastu võtnud võõrsil, kuid elasid endiselt paganlikul maal. Ja kolmandaks võisid, eriti just Eestis tehtud ristiripatsid, markeerida inimesi, kes välismaiste eeskujude järgi pidasid ka ise end kristlasteks, ehkki nad ametliku ristiusu doktriini järgi seda ei olnud. On tõenäoline, et kristlikud mõjud levisid Eestisse juba enne 13. sajandi alguse ristisõdu ja need ilmselt sobitati olemasoleva maailmavaatega. Võimalik, et see võõras ja uus religioon oligi kõige mõjurikkam ühiskonna eliidi seas, seda enam, et ka ristiripatseid on leitud just jõukamate inimeste hauapanustena.”

See kõik on võimalik. Aga lisaks on võimalik veel seegi, et selliste ripatsite kandmise kommet ei võetud siis kristlikest naabermaadest üle lihtsalt matkimise teel, vaid see tuli kaasa inimestega, eelkõige naistega, kes sealt siia ümber asusid ehk toodi. See selgitaks ilmselt, miks ristiripatsid levisid just ühiskonna jõukamas kihis, mille mobiilsus oli suurem. Kristlus võis levida Eestisse alguses ju peamiselt samal moel nagu tänapäeval islam: võõramaalastega abiellumise teel. Selle vahega, et toona asusid ümber peamiselt naised, nüüd mehed; toona saabusid uue usu kandjad siia Venemaalt ja põhjamaadest, nüüd kaugemalt. See oleks ju samuti üks loogiline seletus.

Kuidas asjad ka ei olnud, mõtlemisainet pakuvad taolised arheoloogilised leiud kindlasti paljudele. Ja hea hulk neist on koondatud nüüd ühte väärt raamatusse, mis teemast kerge vaevaga läbilõike saada võimaldab. Arheoloogilised kihistused on pööratud selles küll täiesti segamini, aga eks nii olegi ju pahatihti ka päriselt. Nendel väljakaevamistel, kust kõnealused asjad on leitud.