Rubriik: kirjandus

Looming nr. 8, 2017

Luuletustega esinevad:

* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)

Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.

Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.

Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.

Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.

Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.

Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”

Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.

Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.

Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”

Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.

Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”

Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”

Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.

Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.

Vikerkaar nr. 7-8, 2017

Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Haruki Murakami “Värvitu…”

Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).

Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.

“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.

Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.

Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.

“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”

Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.

“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.

“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.

Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…

Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.

“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”

Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…

Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.

Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.

Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.