Anders de la Motte “Suve lõpp”

Suvi saab varsti läbi, käes on just paras aeg võtta kätte sellise pealkirjaga raamat.

Anders de la Motte (sünd. 1971) on tunnustatud Rootsi krimikirjanik, kes käis mõned aastad tagasi Eestis kirjandusfestivalil HeadRead. “Suve lõpp” on tema viies eesti keelde tõlgitud romaan.

Mina ei olnud temalt varem midagi lugenud ega ole tänapäeva krimikirjandusega tegelikult üldse kursis. Kunagi sai loetud palju selliseid autoreid nagu Agatha Christie ja Rex Stout, aga neile järgnenu on minu jaoks tundmatu maa.

Seega ei oska ma öelda, kuhu de la Motte sellel maastikul paigutub, kellega teda saab võrrelda või mida võinuks nüüd tema varasemate teoste põhjal oodata. Võtsin selle raamatu kätte ilma igasuguste ootuste ja eelarvamusteta.

Kiri raamatu tagakaanel ütleb: “Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul…” Samas lubatakse: “Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.”

Spoiler: lõpptulemus on tõesti üllatav, juba proloog juhatab eksiteele.

Minu abikaasa meelest oli algus parem kui lõpp. Ta leidis, et seda raamatut on üritatud kirjutada nagu filmi, aga lugedes ei mõju asjad nii nagu filmis, need muutuvad kohati liiga fantastiliseks, ebausutavaks. Nõustun selle hinnanguga.

Tõele vastab ka see, et raamatut on raske käest panna – me mõlemad lugesime selle läbi suht kiiresti, kuigi õhuke “Suve lõpp” just ei ole.

Lugu on kaasahaarav; kompositsioonitehnika väga hea, lausa eeskujulik. Peatükid on mugavalt lühikesed, tempo kiire.

Esimeses pooles toimub tegevus vaheldumisi 1983. aasta hilissuvel ning 20 aastat hiljem, kui kadunud poisi vanem õde taas minevikule näkku peab vaatama. Lugu antaksegi edasi põhiliselt läbi tema silmade. Tema hakkab täitma nö. detektiivi rolli.

Teises pooles jätkub jaht. Poisi õde peab jahti tõele, ja saab selle lõpuks kätte. See ongi suve lõpp.

Tunda on autori püüdu lugejaid pidevalt eksiteele juhatada. Või anda kätte niidiotsi, mis justkui kuhugi ei vii, kuid osutuvad lõpuks kildudeks mosaiigis, millest viimaks siiski pilt ette tuleb.

Aga eks nii olegi ju krimikirjanikel kombeks.

De la Motte töötas enne kirjanikuks hakkamist politseiniku ja turvajuhina. Seda tausta on antud raamatus samuti tunda.

PS. Raamatust on tehtud täna juttu ka ühes teises ajaveebis, kus leitakse, et eestikeelse väljaande kaanekujundus ei kõlba kuhugi. Mulle, otse vastupidiselt, tundus see kohe väga hea. Ja pärast lugemist veelgi parem. Annab üsna hästi edasi selle loo meeleolu.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt

“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.