Siin küngastel, kus ümber taevaveed,
on üksnes laaned sihiks igal teel
ja elu taandub iseenda eest…
Loomingu Raamatukogus ilmunud valik Jossif Brodski (1940-1996) antiigikujundeid sisaldavat luulet, kokku 36 luuletust ja luuletsüklit tema kõigist loomeperioodidest (aastaist 1962-1995), on tuntud nobelisti esimene eestikeelne kogumik.
Kuna ma ei ole tema tekste algkeeles lugenud, siis ei oska hinnata, kui palju neist on tõlkes kaduma läinud, aga ilmselt piisavalt selleks, et tõlkija Maria-Kristiina Lotman sellele ise tähelepanu juhiks.
“Brodski luule tõlkimine on suur väljakutse. Tema luulemaailm on ülimalt rikkalik ja mitmekihiline ning stiil omanäoline: seda iseloomustavad ootamatud sõnakasutused, keeruline süntaks, kohati lausa barokne väljendusviis, rohked siirded ning teravalt oksümorooniline laad, kus kõrgeimasse registrisse kuuluv kirikuslaavi leksika põrkub väga lihtsate, isegi labaste ja roppude sõnadega,” kirjutab ta oma saatesõnas. “Selline registrite põimumine läheb siinses tõlkes paraku sageli kaduma, nagu ka kontrast Brodski varase ja hilise stiili vahel.”
Kõnealuses kogumikus avaldatud luuletused on üldiselt raskepärased selle sõna igas tähenduses, mitte liblikana lendlevad sulgkerged ebemed. Tundub, et need on sündinud rohkem sihipärase nokitsemise kui spontaanse loomingulise palangu tulemusel. Selles mõttes ei vasta päris minu maitsele, kuigi üksikuid säravaid kohti neis leidub.
Munitsipaalse torni raudne tipp
kaob kusagile pilvesügavusse,
et samaaegselt olla piksevardaks,
tuld vilgutavaks majakaks ja kohaks,
kus riigilipp on masti riputatud.
Ent rajatise sees on vangitorn.
Luuletuste paremaks mõistmiseks on lisatud neid selgitavad kommentaarid (toodud välja näiteks see, mille poolest erinevad Euterpe ja Kalliope jms.), samuti Mihhail Lotmani põhjalik ülevaade antiigiteemast Brodski luules.
“Kui melanhoolne Brodski jäädvustab impeeriume, siis entusiastlik Brodski leiab antiigis hoopis demokraatia lätteid,” kirjutab Lotman. “Antiigis oli demokraatia seotud mitte üksnes maise, vaid ka taevase korraga: polüteism oli demokraatia allikas. Pluralism valitses mitte üksnes Ateena polises, vaid ka Olümposel ning igaüks võis nii üksikisiku, sotsiaalse grupi kui ka rahvakilluna leida endale sobiva kaitsja.”
Jah, eks esine ju tänapäevalgi suurimat vaenulikkust poliitilise pluralismi suhtes just nende hulgas, kes järgivad väga jäigalt mõnd monoteistlikku religiooni, olgu see siis traditsiooniline (judaism, kristlus, islam) või ilmalik asendusreligioon (marksism, neoliberalism, neokonservatism), vahet pole. Iseloomulik on vaid see, et lubatud on ainult üks “tõde”/usk ja teisi jumalaid enda oma kõrval ei sallita.
Otseselt poliitilisi luuletusi kirjutas Brodski küll vähe, kuid ainet temaatilisteks mõtisklusteks võib neist aeg-ajalt siiski leida.
Reede õhtul, 18. mail toimub Tartus luulekogu esitlus. Tõlkija saatesõna ning paar luuletust leiab selle lingi tagant. Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga arvamuseni jõuab aga vajutades siia.
