kirjandus – Lehekülg 36

Gombrowiczi kunstist

Loomingu Raamatukogu avaldatud valikuke Witold Gombrowiczi juttudest on minu meelest täiesti loetav, aga paratamatult tõusevad peas võrdluseks selle kõrvale tema näidendid ning “Päevaraamat”. Ja need meeldisid mulle rohkem.

Kõigepealt üks stiilinäide, üks lõik tema juttudest: “Klaas oli umbes kolme sentimeetri paksune. Selle pinnal ei olnud ühtki kriimu ega pragu, ainult ühte kohta oli puuritud väike õhuauk. Võtke üks ilmatu suur muna ja torgake sellesse nõelaga auk – just sellise muna sisse olin ma sattunud, ja mul oli selles sama palju ruumi kui tibul muna sees.” (jutust “Seiklused”)

See oli valitud lõik, mitte juhuslik. Gombrowicz kasutab sarnaseid võrdlusi oma juttudes päris sageli, aga see jäi mulle kõige paremini meelde, tundus kõige vaimukam ja tabavam.

Kuna tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu mul endal riiulist võtta ei ole, siis ei saa sellest siia kõrvale ühtegi näidet tuua, aga minu jaoks on ta jätkuvalt eelkõige näitekirjanik (olen lugenud teda ainult eesti keeles, mis tähendab, et tema romaane ma lugenud ei ole).

On ju ka täiesti loomulik, et tema kirjanikutee alguses, juba 1928-1937 (Gombrowicz elas 1904-1969) kirjutatud jutud mõjuvad nõrgemalt kui valdavalt hiljem valminud näidendid või päris lõpuperioodi hõlmav “Päevaraamat”, kuhu on koondatud tema akumuleerunud elutarkus.

Viimasest lõpetuseks üks väike mõtisklus aastast 1960: “Kunsti jõud, kompromissitus, aina uuenev igavikulisus johtub sellest, et kunsti kaudu väljendab end indiviid. Üksikisik. Eraldiseisev inimene.”

Gombrowiczi sõnul kunst “on eraomand, privaatsem kõigest, mida inimene eales endale soetanud. Kunst on nii privaatne, nii isiklik, et õieti alustab iga kunstnik seda algusest – ja igaüks teeb selle endas, enda jaoks – see on ühe eksistentsi, ühe saatuse, ühe eraldi maailma väljendus. Tagajärgedes, toimemehhanismides – ühiskondlik, tekkimises ja hinges – individuaalne, eraldiseisev, konkreetne, ainukordne.”

Võib muidugi vaielda, kas kõigi kirjanike looming ikka vastab sellele määratlusele (ja kui ei vasta, kas siis on üldse tegemist kunstiga?), aga Gombrowiczi enda puhul peab see kindlasti paika. Tema oli tõesti üks suur kunstnik. Mina ütleksin isegi, et geniaalne, aga seejuures ikkagi inimene, nagu kõik geeniused.

Kuprini “Jumalasalgajad”

Vene kirjanik Aleksandr Kuprin (1870-1938) viibis valgete taganemisel 1919. aasta lõpus mõned kuud Eestis ning kogumik “Jumalasalgajad. Lood Vene hinge allakäigust” (koostanud ja tõlkinud Paavo Kivine) sisaldab ka siin kirjutatud poliitilist publitsistikat.

Tema keel on väga täpne ja terav ning halastamatu ja illusioonideta bolševismi suhtes, mistõttu on eriti üllatav, et teda 1937. aastal Venemaale tagasi pöördumisel kohe maha ei lastud. Nähtavasti oli põhjuseks Kuprini vilets tervis, mis tõotas juba niigi peatset lõppu, aga ka soov näidata maailmale, et Nõukogude Liidus võib elada isegi selline vana antikommunist.

“Jumalasalgajad” on kogumiku üks lühemaid kilde, poolteist lehekülge, ning selle valimisest raamatu pealkirjaks võib jääda ekslikult mulje, et nende kaante vahel ongi koos lihtsalt mingi religioosne, ateismivastane valing. Nii see siiski ei ole…

Kuprin näeb Venemaal bolševike võimuletulekule järgnenud massilises avalikus jumalasalgamises järgnemist revolutsiooni jõugupealikele, mitte inimeste sisemist veendumust.

“Et vene inimene verevalamise aegadel Jumalast palge ära pöörab, sellest saan ma veel aru. Nõnda teeb ka sunnitööline, kes enne pererahva une pealt tapmist katab rätiga ikooni,” kirjutab ta. “Kuid ma ei suuda endale ette kujutada, mida tunneb või mõtleb kostromaalasest vene mužikk, kui tema nähes tallatakse jalge alla Jeesus Kristuse leebe pale, sellesama lähedase ja oma Kristuse, keda ta hoiab vammuse all südames.”

“Muidugi, eks järgi nad orjalikult revolutsiooni jõugupealikke, kellele Kristuse, Neitsi Maarja ja Püha Nikolause lihtrahvalikud, armsad, lähedased, omased kujud tunduvad märksa ohtlikumate takistustena nende hävitusteel kui raskesti mõistetav ja abstraktne Jumal,” lisab Kuprin samas.

“Ent millegipärast tundub mulle, et paljud neist (mis värviga nad end ka ei kataks, jäävad nad siiski venelasteks), sooritanud oma päevased mõnitused, löövad enne magamaminekut voodipeatsis risti ette, seejärel aga katavad ristimärkidega iga väiksemagi tekiprao,” lõpetab ta oma mõtiskluse. “Milline alandav orjalikkus! Milline ülim argus! Milleni küll võib jõuda oma allakäigul “uhke” inimhing.”

Ma ei tea, mil määral oli religioosne inimene Kuprin, aga minu (kui täiesti ilmaliku kasvatuse saanu) nö. usutunnistus on lühidalt kokkuvõetuna järgmine…

Saatan on raske sotsiaalne haigus, mida religioon võib aidata leevendada. Religioonid tekkisid, et korrastada inimestevahelisi suhteid. Kogu jutt paradiisist ja põrgust, karmast jms. mõeldi välja, et mõjutada inimeste käitumist positiivses suunas siin ilmas – Jumal on vaid sümbol tähistamaks midagi, millel puudub täpne määratlus, aga millesse uskumine peaks panema inimesed järgima neid käske, mis aitavad olla parem inimene (sa ei tohi tappa jne.), et valitseks rahu inimeste vahel.

Selline on minu meelest olnud ajalooliselt kõikide või vähemalt enamike tänapäevani säilinud religioonide peamine sotsiaalne funktsioon, nende olemasolu mõte ja tuum. Probleemid tekivad muidugi sellest, et inimkonna arengu käigus on religioon, mis on lihtsalt omamoodi keel, saanud selle sisu jõustamiseks terve hulga erinevaid vorme, mis kohati konkureerivad ehk teineteisele vastanduvad ega pea neist ühistest käskudest alati kinni.

Bolševism oli minu käsitluses samuti religioon, mõnes mõttes väga lähedane messianistlikule kristlusele (Marx kui isa, Lenin kui poeg, teooria kui püha vaim), mistõttu see leviski siis nii hoogsalt just Venemaal, lubades apokalüpsisele (maailmarevolutsioonile) järgnevat maapealset paradiisi (kommunismi).

Venemaal toimus seega sisuliselt lihtsalt katse asendada religiooni üht vormi teisega, mis põhines küll teoorias religiooni eitamisel, kuid oli seda tegelikult ka ise, ja luua selle käigus forsseeritult uus inimene. Kuidas see reaalsuses välja kukkus, selle kohta võibki lugeda Kuprini raamatust.

Sooduskampaania raames ostes maksis 1.70, aga praegu on umbes poole kallim ehk jätkuvalt väga odav.

Fakte Läti kohta

Eelmisel aastal imunud teatmeteos “Läti: 1000 küsimust ja vastust”, mille sai sooduskampaania raames hinnaga 4.90, sisaldabki just seda, mida pealkiri ütleb.

Küsimused on jagatud viide kategooriasse, alustades ajaloost ja lõpetades Eesti-Läti sidemetega. Ligi kolmandiku raamatu mahust moodustavad arvukad lisad, mis ulatuvad Läti valitsejate ning filmi- ja laulufestivalide võitjate loeteludest läti ja liivi nimede tähenduste selgitamiseni.

Küsimuste-vastuste kaudu võib saada teada näiteks seda, et enne ristiusu tulekut oli Läti aladel kombeks matta surnuid lävepaku alla ning nõiad lendasid seal pärimuse kohaselt ringi mitte luudade, vaid hoopis tammetüvede seljas.

Esimene vabamüürlaste loož Eesti- ja Liivimaa aladel asutati 1750. aastal Riias ning kandis nime Põhjatäht, aga 1993. aastal asutati seal Lollide Partei, mis tahtis muu hulgas luua ülemkuninga ametikoha ja nimetada omavalitsusjuhid kuningateks, pannes neile ka ülesande valida ülemkuningas.

1960. aastal tegi Aadu Hint ettepaneku asustada liivlased Ruhnu saarele (selleks, et nad rahvusena püsima jääksid). Imants Ziedonis algatas 1970-ndate lõpus aga liikumise “Tammede vabastajad”, mille liikmed käisid puhastamas põlispuude ümbrust võsast.

Lühidalt: see raamat sisaldab väga palju selliseid fakte, millega ei ole eriti midagi praktilist peale hakata, aga millest moodustubki kokku ajalugu ja kultuur.

Välja on toodud ka rida lätikeelseid sõnu ja fraase, mida eestlased võiks autorite arvates teada. Sellega seoses pean vajalikuks märkida, et nende lätikeelsetes fraasidega ei tasu Lätis alati väga keksida, kui tegelikult läti keelt ei osata.

Minuga juhtus 12-13 aastat tagasi seal näiteks selline lugu, et üks seltskond energilisi noormehi, kes olid ilmselt tarvitanud amfetamiini või midagi sellist, hakkas minuga läti keeles rääkima. Ja mina vastasin neile alguses automaatselt läti keeles, sest selles nad mind kõnetasid, aga kuna ma seda tegelikult ei valda, siis üritasin viia jutu juba pärast paari lauset üle inglise või vene keelele. See ajas nad väga närvi, sest nad arvasid, et ma narrin neid. Nad nimelt ei uskunud, et ma ei ole lätlane. Keretäiest päästis ainult see, kui oma passi ette näitasin. Selle peale rahunesid tüübid maha ja olukord lahenes.

Seega, kui ise tegelikult läti keelt ei osata, aga tahetakse ikkagi lätikeelseid fraase kasutada, siis tasub teha seda teadlikult mingi aktsendiga, et oleks kohe aru saada, et te ei ole lätlane. Muidu võib nende kasutamine tekitada lihtsalt segadust, sest ei ole selge, mis keeles teiega rääkida tuleks.

“Armastuse assortii”

Kogumik “Armastuse assortii”, mis pakub kirjastaja väitel noppeid eesti kirjanike armastusnovellide paremikust, on umbes kaheksa korda paksem kui eelmisel nädalal loetud Maria Jotuni “Armastus”, aga sisaldab kaks novelli vähem, kokku seitse.

Kahjuks on need novellid väga erineva pikkusega (pikim 115, lühim 15 lehekülge), mistõttu on raamatut lugeda äärmiselt ebamugav – kui kõik oleks enam-vähem ühepikkused, siis saaks need kenasti nädala peale ära jagada (iga päev üks novell), kuid erinev pikkus lööb rütmi segamini.

Jotuni “Armastus” sai mul loetud kohe korraga otsast lõpuni, aga “Armastuse assortii” kaante vahelt lugesin otsast lõpuni läbi üksnes Oskar Lutsu “Kirjad Maariale”, mis oli järjekorras esimene. Teisi küll hiljem sirvisin, lugesin siit ja sealt, kuid ei hakanud ennast nendega pikalt piinama.

Lutsu novell oli täiesti loetav. Aga tema tekste lugedes meenub alati, kuidas vanaema tavatses rääkida, et kord küsinud Luts tema isalt, kes oli arst, mida ta peab tegema, et ei näeks lauanurgal tantsivaid kuradeid, saades vastuseks, et tuleb vähem juua.

See varases lapsepõlves korduvalt kuuldud õpetlik lugu on mõjutanud (kusagil alateadvuse tasandil) kindlasti ka minu suhtumist alkoholi. Ja iga kord, kui Lutsu loen, tuleb see jälle meelde.

Kas oli mõtet osta selle ühe novelli pärast terve raamat?

Noh, nii hea see nüüd kah ei olnud. Kui arvestada, et kampaania raames sai selle raamatu hinnaga 1.70, siis läks üks lehekülg Lutsu maksma küll vähem kui lehekülg Jotunit, mis oli samuti päris odav, aga väga keskkonnateadlik see minust ei olnud, et omandasin ka umbes 250 lugemata jäänud lehekülge.

Mis puudutab armastust, siis sel teemal soovitaksin lugeda hoopis Ine Viidingu jutukest “Unenäod” (kogus “Kümme käsku kaaskodanikele”). Võib-olla seetõttu, et olen siin seda kirjutades veidi unine.

Või siis midagi välisautoritelt, näiteks Hanns Heinz Ewersi “John Hamilton Llewellyni ots” (ilmunud eesti keeles ulmeantoloogias “Olend väljastpoolt meie maailma”), mis on minu arvates üks parimaid armastusjutte üldse. (Võib-olla oli see praegu lihtsalt mingi nali, aga võib-olla ka mitte – ma tõesti ei tea, kust see nüüd järsku sedasi pähe kargas.)

PS. Novembri lõpuni saab tellida Loomingu Raamatukogu järgmiseks aastaks soodushinnaga 25 eurot (kogu aasta).

Kirjaniku sõna jõud

Jaan Kaplinski juba 1. oktoobril tehtud väikesest blogipostitusest puhkes Eesti meedias eelmisel nädalal järsku mingi hull poleemika, nagu oleks taevas maa peale kukkumas.

Huvitav, et poliitikutest asusid nö. vasturünnakule just Reinsalu, Paet ja Mikser (hoope jagasid ka ajakirjanikud Uustalu ja Taevere), kes on kõik üsna hiljuti oma erakondade sees võimuvõitluses lüüa saanud. Kas need tüübid nägid nüüd võimalust sellise kõvatamisega enda positsioone parandada vä?

Rein Veidemann märkis eile teleuudistes, et Kaplinskil on õigus arvata mida tahes ja selle pärast ei pea kohe hüsteeriasse langema. Aga… kui tegelik elu nii ilmekalt näitab, et seda siiski tehakse, siis kuidas peaks olema tulevikus võimalik vältida selliseid “rahvuslikke kambakaid” nende suhtes, kes hakkavad riigilt seda nn. kirjaniku- või kunstnikupalka saama?

On ju selge, et kui need inimesed eksivad milleski valitseva doktriini vastu, siis järgneb samasugune või veelgi hullem kiun, petitsioonid neile raha maksmise lõpetamiseks jne. Nii ähvardavad nendest toetustest kujuneda ikkagi kuldsed ahelad, mis piiravad inimeste eneseväljendust.

Ilmselt ainus viis selle vältimiseks oleks viia palgasaajate valimine edaspidi loomeliitudelt otse rahva kätte, et valituks osutunutel oleks tugev demokraatlik mandaat. Konstruktiivne ettepanek on viia see läbi mingi nn. tõsieluseriaali kujul (“Eesti otsib rahvakirjanikke/-kunstnikke”), telefonihääletuse teel – igas osas langeb keegi välja, kuni alles jääb viis kirjanikku ja viis kunstnikku.

Jah, see oleks muidugi täiesti jabur. Aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas oleks võimalik teisiti vältida nende kirjanike ja kunstnike verbaalset lintšimist, kui nad siis riigipalgal olles mingitest (ükskõik millistest) üldlevinud tõekspidamistest kõrvale peaksid kalduma. Kui nad valitaks välja otse rahva poolt, siis annaks see neile ju tugevama seljataguse, palju suurema vabaduse enese väljendamiseks.

Jotuni mõtteteradest

Kui eelmine postitus tuli siin veidi liiga kriitiline, siis seda kindlasti ka seetõttu, et “Armastus” valmistas mulle pettumuse, sest ootasin pärast eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud aforismikogu “Kõik õige on vastupidav” midagi enamat.

Tegelikult on muidugi loogiline, et need nooruses kirjutatud novellid on nõrgemad kui Maria Jotuni hilisemad mõtteterad. Sirvisin nüüd uuesti seda läinud aastal imunud raamatukest ja toon sealt välja väikese, üsna juhusliku valiku.

* Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.

* Inimest, keda kiidetakse, sageli ei tunta. Inimest, keda laidetakse, tuntakse sageli veel vähem.

* Meile meeldib öelda teiste kohta keerutamata tõtt, aga me ei taha kuulda seda teiste suust, kui see käib meie endi kohta.

* Mõni inimene solvab teist südamepõhjani puht lihtsameelsusest. Miks ei võiks täiskasvanu lastele nende rumalust andeks anda?

* Keskpärastest räägitakse halvustavalt. Kuid nende najal ju kogu maailm püsibki.

* Tahtes näida teistsugusena, kui me oleme, muudame maailma ebameeldivaks külastuskohaks, mitte koduks.

* Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.

* Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.

* Nii hirmutav kui elu paistabki, kõige paremini saab sellega hakkama ikka ühe päeva kaupa raskusi võites.

* Noorena vajad kiitust, keskealisena vajad kriitikat. Vanas eas on töö sulle suur halastus. Sea end teispoole kriitikat ja kiitust.

* Võtta vastu aus kaotus ja kanda seda vaikides – see on teinekord suurim võit.

* Ei vaenlase hoop ega aus võitlus tekita kannatusi. Valu ja häbi tekitab omade torge selga.

Tõsi küll, kohati on ka tema mõtteterad minu maitse jaoks siiski liiga kategoorilised, sünged ja pessimistlikud. Näiteks: mida hakata peale tõdemusega, et “tõeliselt ustav pole meile keegi muu kui surm”? No mis siis saab nüüd?

Soovitan lugeda tema eesti keeles ilmunud asjust seda aforismikogu või siis lugeda kõigepealt läbi “Armastus” ja seejärel aforismid, sest muidu võite saada samasuguse pettumuse osaliseks.

Maria Jotuni “Armastus”

Loomingu Raamatukogu värske number. Rahva Raamat kindlustas lugemisvara ja samas kõrval asuv Ko-Ko Kohvik jäätisekokteili ja koogiga (kõik kokku läks maksma umbes 6.50). Kiiresti neelatav ja päris hästi kirjutatud, aga…

“Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.” – ütleb kiri selle raamatu tagakaanel.

Tänapäeval mõjuvad need tekstid pigem arhailiselt kui šokeerivalt (kohati on raske uskuda, et inimesed tegelikult üldse kunagi sedasi rääkinud oleksid). Need ei ole ei vanamoeliselt romantilised ega ka uuenduslikult mässumeelsed.

Läbivateks teemadeks on armastus kui iha ja kalkulatsioon, eelkõige majanduslik, kuid autori vaatepunkt on selle suhtes mitte kuidagi moraliseerivalt hukkamõistev, vaid lihtsalt nukralt sedastav või leppiv selle kui paratamatusega. Hästi võtavad selle kokku ühe tema tegelase lõpusõnad: “Vaata, kas sul pole kahju neist inimestest? Kas sa ei mõtle, et igaühel neist on oma väikesed mured – et elu ei ole kaugeltki niisugune, nagu ta paistab?”

Minu vanavanaema ei oleks ilmselt selle raamatu tegelaseks sobinud. Tema oli pärit Võrtsjärve äärest, suurest ja vaesest kaluriperest, ilus tütarlaps. Vanemad tahtsid panna ta paari ühe rikka vanamehega (teha nö. hea partii), aga tema põgenes 16-aastaselt oma vanemate õdede juurde Peterburi, mis oli toona suurima eestlaste arvuga linn maailmas, ning hakkas seal kübarategijaks (sel ajal olid moes suured, sulgedega kübarad).

See juhtus just neil aastatel, kui see novellikogu Soomes ilmus, aga Jotuni tegelaste hulgas ühtegi sellist tüüpi ei leidu – küll aga kõlab kohati läbi mingi unistus allumisest mehele.

Kui minu vanavanaema oleks olnud üks tema tegelastest, siis oleks ta abiellunud nähtavasti ikkagi selle rikka vanamehega ja öelnud lõpuks midagi sellist: “Nojah, vaatame, võib-olla saame õnnelikuks, vähemalt pole rahaga muret.”