Rubriik: kirjandus

Pirkko Saisio “Kaini tütar”

Alguses oli vaikus.
Ja vaikus kumises vete kohal.

Samal õhtul ehmusin ähmasest pildist, mis peegeldus klaveri mustalt pinnalt: karm, jäätunud ilme. Otsisin raamaturiiulist räbaldunud vihiku, Beethoveni kolmekümne esimene klaverisonaat, As-duur, op. 110.

Soome kirjanik Pirkko Saisio meenutas 2003. aastal Finlandia preemiat saades, et kui see kirjandusauhind 1984. aastal asutati, ei jõudnud toona ilmunud “Kaini tütar” isegi nominentide hulka – see näitas, kui oluliseks ta antud teost ise peab.

Eestikeelse väljaande (soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz) tagakaanel on märgitud, et hiljuti valiti see 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks – kinnitus selle kohta, et autori hinnangut jagavad Soomes nüüd ka paljud teised.

Silmapiiril tõuseb veest must helkiv joon. See on laid, madal, üksildane kalju.

Saisio on tuntud oma seksuaalse sättumuse poolest, mis on mõjutanud ka tema loomingut. Kes võiks teda selles süüdistada?

Mees oli sundinud mind vaatama inimest kui kuristikku ja ma ei teadnud enam, kes ma olen.

Käesolev teos on ristitud lausa lesbiromaaniks, sest räägib kahe noore naise silme läbi lahti nende suhte (endasse, teistesse, ümbritsevasse ja loomulikult ka omavahelise).

Anna paneb raamatu ära, kustutab tule.

“Magad sa?”

Teen enda kõrvale ruumi.

Anna toetub vastu seina, ja kuuvalgel vaatab ta minu sisse, mitte minust läbi.

Üks mängib tšellot ja teine klaverit. Ühe isa on jumala-, teise isa seadusemees. Usukauges Eestis ei mõju see ilmselt päris nii nagu omal ajal Soomes, kus ühiskond ei olnud kirikust ja kristlikust õpetusest nii võõrdunud (Piibli tundmine tuleb lugedes kindlasti kasuks, muidu ei pruugi kõiki alltekste tabada), kuid mõte peaks olema üldiselt arusaadav.

Samas võib seda tänapäeval aga muidugi lugeda ka lihtsalt kunstnikeromaanina. Kirjeldusena kahe indiviidi loominguliste otsingute teekonnast on see teos pea sama köitev kui nende armastuse loona. Kirja pandud meisterlikult.

Kui ma ukse enda taga kinni lükkasin, meenusid mulle madrigali viimased sõnad: linn, mis on ehitatud mäe otsa, ei jää saladuseks…

Leidsin veebist ka ühe teise muljetuse.

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”

On suvi, lähen mere äärde, võtan kaasa raamatu, aga ei loe. Võtan konspektid kaasa, aga ei õpi. Istun seljaga muuli poole, ootan. Jälgin tõusuvett.

Annie Saumont (1927-2017) oli üks parimaid prantsuskeelseid novelliste, enam kui neljakümne kogumiku autor, märkis tema surma puhul avaldatud järelehüüdes ajalehe Le Monde kirjandustoimetaja Josyane Savigneau.

“Novellide kirjutamine, eriti Prantsusmaal, kindlustab pääsemise tuntusest. Annie Saumont sellest ei hoolinud, tal oli truu lugejaskond ning kriitikud, kes teda hindasid. Ja pealegi ei meeldinud talle olla rambivalguses, ta eelistas olla vaatleja, mitte täht,” lisas Savigneau.

Prantsuse novelliturust ja Saumont’i kohast sellel maastikul on kirjutanud ajakirjas Looming pikemalt Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, kes koostas ja toimetas ka käesoleva kogumiku.

“Annie Saumont on ise öelnud, et tema meelest on novell lühike, dramaatiliselt intensiivne ja tugeva puändiga tekst, kusjuures oluline on ka see, et kõike ei tohi ära jutustada, lugejale peab jääma ruumi kaasa mõelda,” selgitas Tamm. “Just neist reeglitest Saumont’i enda tekstid kinni peavadki.”

Prantsuse keelest tõlkis need viiest kogumikust pärit 21 teksti (kokku kirjutas Saumont üle kolmesaja novelli) Maria Esko, kes kirjutas ka järelsõna.

“Oma tegelaskujude loomisel on Saumont noppinud ainest enamasti elust enesest, ehitanud jutu üles näiteks juhuslikult kohvikutes kuuldud lausekatketele, ning tema tegelased on pea eranditult “tavalised”, mingis mõttes nähtamatud inimesed,” märkis Esko.

Ühte neist lugudest, minu arvates mitte kõige paremat, saab lugeda selle lingi taga.

See on tegelikult päris hea stiilinäide. Tekstides on sageli kasutatud tegelaste sisekõne ja rahvalikke kõnekeelseid väljendeid. Enamasti on üldmulje samas ikkagi naturaalselt peen, mitte kunstlikult labane.

Kõik lood mulle küll erilist muljet ei jätnud, osad ei vastanud hästi minu maitsele, mõni mõjus isegi tüütult ja tekitas vastumeelsust, aga mõned teised, näiteks “Rotangtugitool” ja “Allah on suur”, olid üsna liigutavad.

PS. Varem on eesti keeles ilmunud temalt kaks novelli Tanel Lepasoo tõlkes ajakirjas Vikerkaar, mille vastavaid numbreid veebist vabalt alla laadida saab (“Teisipäevane kõrvakiil” ja “Pall vastu seina”).

Hölderlin “Hyperion”

Oo, taevane vihm! Oo, vaimustus! Sina tood meile tagasi rahvaste kevade. Riik ei saa sind käskida.

Friedrich Hölderlini (1770-1843) romaan “Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal” (saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel), mis ilmus saksa lugejate ette juba 1797/99, kuulutab (ja valmistab) justkui ette 1848. aasta rahvuslikke revolutsioone.

Ma olin täis kirjeldamatut igatsust ja rahu. Mingi võõras vägi valitses mind. “Lahke vaim,” ütlesin ma omaette, “kuhu kutsud sa mind? Kas Elüüsiumi või kuhu?”

Kohe, kui ta oli oma peateose kirja pannud, diagnoositi Hölderlinil skisofreenia. Hiljem varises ta vaimselt täiesti kokku.

Aga pelgast arust pole kunagi tulnud midagi arukat, pelgast mõistusest pole kunagi tulnud midagi mõistlikku.

“Hyperion” ei ole lugu sellest ilmast – see on lugu fantaasiamaailmast, kuhu saksa romantikutel oli 18. sajandi lõpus kombeks põgeneda – ja võib mõjuda nagu hullumeelse sonimine.

Seisin nüüd Ateena varemete kohal nagu põllumees kesanurmel. Leba aga rahulikult, mõtlesin ma, kui me taas laevale läksime, leba aga rahulikult, suikuv maa!

Nagu unistus millestki enamast kui lihtsalt vegeteerimine.

Ela hästi, kallis nooruk, mine sinna, kus sulle tundub väärt olevat anda ära oma hing. Peab ju maailmas olema üks lahinguväli, üks ohvripaik, kus sa võid vaevast lahti saada. Oleks kahju, kui kõik need head jõud leiaksid otsa nagu unelm.

Vaimustav nägemus harmoonilisest maailmast, kus valitseb vabade olendite täielik kooskõla.

“Kas tead, miks ma pole kunagi surmast hoolinud?” küsis ta muu hulgas. “Ma tunnen endas elu, mida pole loonud mõni jumal ega sigitanud ükski surelik. Ma usun, et me oleme olemas tänu iseendale ja ainult vabast lõbust nii tihedalt seotud kõiksusega.”

“Midagi sellist pole ma sinult veel kunagi kuulnud,” vastasin ma.

“Mida see maailm olekski,” jätkas ta, “kui ta poleks vabade olendite kooskõla, kui elusad olendid ei toimiks temas algusest peale üheskoos omaenda rõõmsal ajel Ühe täiehäälse elu heaks? Kui puine ja külm ta muidu oleks! Milline südametu käkerdis ta oleks!”

Lõpuks häirib kogu seda ülevoolavat fantaasialendu vaid teadmine, et reaalsus on teine.

Need on karmid sõnad ja ometi ütlen ma nii, kuna see on tõsi: ma ei suuda ette kujutada ühtki rahvast, mis oleks lõhestatum kui sakslased. Sa näed käsitöölisi, aga mitte inimesi, mõtlejaid, aga mitte inimesi, preestreid, aga mitte inimesi, isandaid ja sulaseid, poisse ja vanemas eas rahvast, aga inimesi mitte – kas pole see nagu lahinguväli, kus käed ja jalad ja kõik ihuliikmed lebavad tükkideks raiutult läbisegi ja valatud eluveri nõrgub liiva?

Tõepoolest, mine või hulluks!