Rubriik: kirjandus

Khalil Gibran “Hullumeelne”

Kui olin taeva ja maa vahele risti poodud, tõstsid nemad pea, et mind näha. Ja see ülendaski neid, sest eales varem polnud nad pead tõstnud.

Liibanonist pärit Khalil Gibran (1883-1931) saavutas laialdase rahvusvahelise tuntuse teosega “Prohvet” (1923, e.k. 1995), kuid tema esimene inglise keeles kirjutatud raamat oli tegelikult “Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused” (1918), mis on jõudnud nüüd, 100 aastat hiljem, Rauno Alliksaare tõlkes viimaks ka eesti keelde.

Selles leidub 35 teksti (lisaks Alliksaare saatesõna), neist lühim on selline…

Templitrepil

Eile õhtul nägin templi marmortrepil üht naisterahvast, kes istus kahe mehe vahel. Üks pool tema palgest oli kahvatu, teine punastas.

Ka teistes pole sõnu kasutatud rohkem kui tingimata vaja. Pikimad tekstid ulatuvad üle pooleteist lehekülje.

Alliksaar märgib saatesõnas, et teose “žanri on raske määratleda – harjumuspäraselt liigitatakse seda proosaluuleks, ehkki mitmed tekstid mõjuvad lihtsalt mõistujuttudena, paiknedes kusagil luule ja proosa vahel.”

Palju on kasutatud piiblimotiive, põimituna idamaise müstikaga, mis muudavad selle väikese raamatukese heaks jõulukingiks. Aga samas ei pea selle lugemiseks olema kristlane, sobib hästi ka teistele.

Juba lapsepõlves emaga Ameerikasse emigreerunud Gibrani teosed saavutasid Läänes eriti suure populaarsuse 1960-ndatel, mõjutades teiste hulgas selliseid tuntud tegelasi nagu Elvis Presley ja John Lennon, Johnny Cash ja David Bowie.

Nüüd ma lähen, nagu on läinud teisedki, kes on risti löödud. Ja ärge mõelge, et oleme ristilöömisest väsinud. Sest tähtsamad ja veelgi tähtsamad mehed peavad meid aina suuremate ja suuremate maade ja taevaste vahele risti lööma.

Pirkko Saisio “Kaini tütar”

Alguses oli vaikus.
Ja vaikus kumises vete kohal.

Samal õhtul ehmusin ähmasest pildist, mis peegeldus klaveri mustalt pinnalt: karm, jäätunud ilme. Otsisin raamaturiiulist räbaldunud vihiku, Beethoveni kolmekümne esimene klaverisonaat, As-duur, op. 110.

Soome kirjanik Pirkko Saisio meenutas 2003. aastal Finlandia preemiat saades, et kui see kirjandusauhind 1984. aastal asutati, ei jõudnud toona ilmunud “Kaini tütar” isegi nominentide hulka – see näitas, kui oluliseks ta antud teost ise peab.

Eestikeelse väljaande (soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz) tagakaanel on märgitud, et hiljuti valiti see 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks – kinnitus selle kohta, et autori hinnangut jagavad Soomes nüüd ka paljud teised.

Silmapiiril tõuseb veest must helkiv joon. See on laid, madal, üksildane kalju.

Saisio on tuntud oma seksuaalse sättumuse poolest, mis on mõjutanud ka tema loomingut. Kes võiks teda selles süüdistada?

Mees oli sundinud mind vaatama inimest kui kuristikku ja ma ei teadnud enam, kes ma olen.

Käesolev teos on ristitud lausa lesbiromaaniks, sest räägib kahe noore naise silme läbi lahti nende suhte (endasse, teistesse, ümbritsevasse ja loomulikult ka omavahelise).

Anna paneb raamatu ära, kustutab tule.

“Magad sa?”

Teen enda kõrvale ruumi.

Anna toetub vastu seina, ja kuuvalgel vaatab ta minu sisse, mitte minust läbi.

Üks mängib tšellot ja teine klaverit. Ühe isa on jumala-, teise isa seadusemees. Usukauges Eestis ei mõju see ilmselt päris nii nagu omal ajal Soomes, kus ühiskond ei olnud kirikust ja kristlikust õpetusest nii võõrdunud (Piibli tundmine tuleb lugedes kindlasti kasuks, muidu ei pruugi kõiki alltekste tabada), kuid mõte peaks olema üldiselt arusaadav.

Samas võib seda tänapäeval aga muidugi lugeda ka lihtsalt kunstnikeromaanina. Kirjeldusena kahe indiviidi loominguliste otsingute teekonnast on see teos pea sama köitev kui nende armastuse loona. Kirja pandud meisterlikult.

Kui ma ukse enda taga kinni lükkasin, meenusid mulle madrigali viimased sõnad: linn, mis on ehitatud mäe otsa, ei jää saladuseks…

Leidsin veebist ka ühe teise muljetuse.

Annie Saumont “Aeg elada ja teisi jutte”

On suvi, lähen mere äärde, võtan kaasa raamatu, aga ei loe. Võtan konspektid kaasa, aga ei õpi. Istun seljaga muuli poole, ootan. Jälgin tõusuvett.

Annie Saumont (1927-2017) oli üks parimaid prantsuskeelseid novelliste, enam kui neljakümne kogumiku autor, märkis tema surma puhul avaldatud järelehüüdes ajalehe Le Monde kirjandustoimetaja Josyane Savigneau.

“Novellide kirjutamine, eriti Prantsusmaal, kindlustab pääsemise tuntusest. Annie Saumont sellest ei hoolinud, tal oli truu lugejaskond ning kriitikud, kes teda hindasid. Ja pealegi ei meeldinud talle olla rambivalguses, ta eelistas olla vaatleja, mitte täht,” lisas Savigneau.

Prantsuse novelliturust ja Saumont’i kohast sellel maastikul on kirjutanud ajakirjas Looming pikemalt Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, kes koostas ja toimetas ka käesoleva kogumiku.

“Annie Saumont on ise öelnud, et tema meelest on novell lühike, dramaatiliselt intensiivne ja tugeva puändiga tekst, kusjuures oluline on ka see, et kõike ei tohi ära jutustada, lugejale peab jääma ruumi kaasa mõelda,” selgitas Tamm. “Just neist reeglitest Saumont’i enda tekstid kinni peavadki.”

Prantsuse keelest tõlkis need viiest kogumikust pärit 21 teksti (kokku kirjutas Saumont üle kolmesaja novelli) Maria Esko, kes kirjutas ka järelsõna.

“Oma tegelaskujude loomisel on Saumont noppinud ainest enamasti elust enesest, ehitanud jutu üles näiteks juhuslikult kohvikutes kuuldud lausekatketele, ning tema tegelased on pea eranditult “tavalised”, mingis mõttes nähtamatud inimesed,” märkis Esko.

Ühte neist lugudest, minu arvates mitte kõige paremat, saab lugeda selle lingi taga.

See on tegelikult päris hea stiilinäide. Tekstides on sageli kasutatud tegelaste sisekõne ja rahvalikke kõnekeelseid väljendeid. Enamasti on üldmulje samas ikkagi naturaalselt peen, mitte kunstlikult labane.

Kõik lood mulle küll erilist muljet ei jätnud, osad ei vastanud hästi minu maitsele, mõni mõjus isegi tüütult ja tekitas vastumeelsust, aga mõned teised, näiteks “Rotangtugitool” ja “Allah on suur”, olid üsna liigutavad.

PS. Varem on eesti keeles ilmunud temalt kaks novelli Tanel Lepasoo tõlkes ajakirjas Vikerkaar, mille vastavaid numbreid veebist vabalt alla laadida saab (“Teisipäevane kõrvakiil” ja “Pall vastu seina”).