Rubriik: kirjandus

Eiki Berg “Vähem on parem”

Eiki Bergi veidi ebaõnnestunud pealkirjaga (mida vähem autor kirjutab, seda parem?) artiklikogumikku on koondatud 66 aastail 1997–2019 tema sulest ilmunud arvamuslugu. Enam kui pooled neist on avaldatud varem ajalehes Postimees, ülejäänud mujal.

Berg ise rõhutab sissejuhatuses, et ükski neist lugudest ei ole sündinud tellimustööna. Kui vaadata, kuhu need ajaliselt paigutuvad, siis näeme, et enam kui kolmandik langeb aastaisse 2003 ja 2004, mil ta kandideeris Res Publica liikmena valimistel. Tavaliselt on ta kirjutanud aastas vaid 1-2 arvamuslugu, kusjuures paar aastat on jäänud täiesti vahele.

Täpsustus: autor ei ole pannud sellesse kogumikku ilmselt siiski päris kõiki enda poolt kirjutatud arvamuslugusid, vaid on teinud ikkagi mingisuguse valiku.

Lood on toodud raamatus kronoloogilises järjekorras. Otsa teeb lahti “Välisinvesteering Eesti julgeolekusse”, mis pärineb 1997. aasta septembrist, mil päevakorda oli juba kerkinud Eesti elektrijaamade võimalik erastamine USA kapitalile. Berg seda konteksti ei maini, vaid argumenteerib lihtsalt, et USA investeeringutest Kirde-Eestisse võidaks Eesti julgeolek. Tegelikult oli ta kasutanud sama argumenti juba ühes varem ilmunud arvamusloos, mis on sellest kogumikust välja jäänud.

Kuigi tema mõttekäiguga välisinvesteeringute osas võib üldjoontes nõustuda (reegli tunnistamine ju ei tähenda, et selles ei võiks teha erandeid), tunneksin mina nende artiklite pärast (konkreetset konteksti arvestades) vähemalt tagantjärele piinlikkust. Aga mina olin ka üks neist, kes andis hiljem allkirja elektrijaamade erastamise vastu. Nii et lähtepunkt on teine.

Bergi stiil ehk suhtumine oponentidesse on kohati küllaltki üleolev, seda nähtavasti alati ise mõistmata. Näiteks pärast 2003. aasta euroreferendumit avaldatud arvamusloos “Silmakirjalikkuse paraad” kuulutab ta, et ei kirjuta seda tagantjärele rusikatega vehkimiseks ega tänitamiseks, aga lugu ise mõjub just sellena.

Samast artiklist võib leida loosungliku lause: “Res Publica toetab Euroopa Liidu ühtsust, tasakaaluotsinguid ja liikmesriikide võrdset kohtlemist, unustamata sealjuures, et riikide solidaarsus ei tohi muutuda takistuseks liidu demokratiseerumisel.” Asja iroonia seisneb selles, et Berg ise oli varem mitmetes artiklites asjalikult selgitanud, et Euroopa Liidu juhtimise demokratiseerimine läheks vastuollu väiksemate liikmesriikide huvidega, sest vähendab vältimatult nende sõnaõigust ja kaalu otsuste langetamisel. Kuna jutt demokraatia suurendamisest võib mõjuda valijatele ligitõmbavalt, tuli see märksõna aga enne valimisi ikkagi artiklisse sisse torgata.

Teemasid käib nendest artiklitest läbi muidugi väga palju. Peatun siinkohal veel vaid ühel. Iraagi küsimuses oli Bergi suhtumine üsna ambivalentne: väliselt kriitiline, aga sisuliselt toetav. Kõige selgemalt on see võetud kokku koos Rein Taageperaga kirjutatud artiklis “Vabastav okupatsioon”, milles nad sõnastavad enda moraali: “Kõlab küüniliselt, kuid et mitte saada okupeeritud, tuleb mõnikord ka okupandi rollis olla.”

“Me ei ole seal kindlasti mitte vabastaja, vaid okupandi rollis. Ja see on ohtlik avantüür, mis võib nõuda ka ohvreid. Kuid me oleme liitumas NATO-ga ja meil on oma liitlaste ees ka kohustusi,” argumenteerivad Berg (toona Riigikogu väliskomisjoni liige) ja Taagepera missiooni toetuseks. “Need, kes neid Eesti riigi turvalisema tuleviku nimel täidavad, teavad hästi, millega riskivad.”

Pärast seda, kui Iraagis langesid esimesed Eesti kaitseväelased ning hakkasid taas kõlama eneseõigustused, mille kohaselt oli see missioon tingitud USA soovidest ja võetud ette NATO liikmeks saamiseks, võtsin Postimehele saadetud kirjas Sloveenia näitel lühidalt kokku, miks see argument ei päde. Toetus USA sõjapoliitikale Iraagis oli Eesti jaoks valik, mitte möödapääsmatu hädavajadus. Mõned inimesed toetasid seda, sest uskusid siiralt, et ameeriklased käituvad õigesti. Rohkem oli aga neid, kes said suurepäraselt aru, et seal on tegemist kohutava veaga, kuid toetasid ikkagi, sest pidasid seda meile kasulikumaks. Esimeste suhtes kehtib süütuse presumptsioon, aga need teised…

Noh, see jutt tuli nüüd üsna kriitiline. Raamatust saab päris põhjaliku pildi ühe inimese vaatest maailmale. Tegelikult leidub seal ka selliseid mõtteid, millega kaldun isegi nõustuma. Autori stiil sobib siiski paremini sinna, kuhu need artiklid on algselt kirjutatud – ajalehte. Korraga suurtes kogustes sisse võttes võib see hakata lõpuks närvidele käima. Selles mõttes on raamatu pealkiri täitsa tabav.

“Eesti järved” (2019)

Maaülikooli teadlaste koostatud populaarteaduslik raamat Eesti väikejärvedest. Kõigepealt üldist juttu järvede tekkimisest, omadustest ja tüüpidest, uurimisest, nimedest jms. Seejärel on lähemalt tutvustatud ligi sadat sel sajandil uuritud populaarsemat väikejärve.

Eestis on kokku umbes 90 tuhat seisuveekogu, mille pindala on suurem kui paarkümmend ruutmeetrit, aga keskkonnaregistrisse kantud looduslikke ja tehisjärvi on vaid paar tuhat. Nende hulgas leidub ka laukaid, tiike, veega täitunud karjääre ning muid selliseid veekogusid, mida igapäevases kõnepruugis üldiselt järvedeks ei nimetata, kuigi need võivad täita sarnaseid funktsioone (olla kalastus ja/või ujumiskohad). Väikejärvedeks on liigitatud kõik peale Peipsi järve ja Võrtsjärve.

Järvede osakaalult on Eesti Euroopas neljandal kohal – Norra, Soome ja Rootsi järel ning Läti ja Leedu ees. Kõige levinumad järvenimed on siin Mustjärv ja Suurjärv, järgnevad Linajärv ja Kogrejärv. Inimtekkelisi seisuveekogusid on juba pea sama palju kui looduslikke.

Põhiosa raamatust võtavad enda alla kirjeldused konkreetsetest järvedest. Grupeeritud on need peamiselt kõrgustike ja madalike järgi. Eraldi on välja toodud ka Hiiumaa ja Saaremaa suuremad järved, sealhulgas Laialepa laht, mis on teatavasti tuntud ka Laiapea lahena, kuigi seda asjaolu kõnealuses raamatus ei mainita. Teose üks puudusi ongi see, et kirjeldatud veekogude alternatiivseid nimesid ei ole üldiselt lisatud. Samuti pole kasutatud etnograafilist materjali, järvedega seotud legende jms. huvitavat.

Juttu on järvede füüsilistest parameetritest, nende seotusest teiste veekogudega. Igast järvest on nii foto kui ka väike kaart, millel näha selle kuju. Kui kedagi huvitab, milline on mõnes järves vee ja/või planktoni koostis, siis need vastused saab kätte. Juttu on ka suurematest taimedest, kaladest, sääskedest ja muudest elukatest.

Peatutud on looduskaitselistel piirangutel, aga mainitud ka seda, kui järve ümber kulgeb RMK matkarada ning läheduses asub puhke- ja telkimisala, kusagil on paadisadam või rand jne. Mõne puhul öeldakse otse ära, et “ujumiseks ja kalapüügiks järv ei sobi, ka ligipääs on kehvade teeolude tõttu raske.” Selles mõttes hea käsiraamat neile, kes tahavad küll avastada enda jaoks uusi järvi, aga mitte kuhugi mülkasse eksida.

Viljandimaalt on jõudnud valikusse Viljandi järv, Õisu järv, Mäeküla järv, Kariste järv, Veisjärv, Ruhijärv ja Ördi järv. Mitte väga palju, aga samas on paljud piirkonnad kaetud veelgi hõredamalt, näiteks Raplamaad esindab ainult Loosalu järv, Järvamaad Kakerdi järv. Kõige rohkem järvi on Võrumaalt. Eks see ole mõneti loogiline, sest Kagu-Eesti ongi meil ju kõige järverikkam piirkond, samas kui Kesk-Eestist on neid raskem leida, kuid võinuks siiski olla veidi ühtlasemalt kaardile laotuv see valik.

Ilmselt seadis autoritele omad piirid ka see, et kõiki järvi ei ole sel sajandil lihtsalt nii üksipulgi uuritud (vee koostist jms.), et neist nüüd teistega võrdväärselt kirjutada oleks saanud. Tõenäoliselt jäid selle sõela taha kinni nii mõnedki veekogud, mis võinuks muidu valikusse pääseda.

Kui lähtuda puhtalt sellest, kuhu inimestel ujuma tasuks minna, pannuks mina sisse ka näiteks Vanamõisa järve (kuigi tuleb märkida, et rohkete allikate tõttu on see kohati ohtlik – sinna on uppunud ka häid ujujaid), aga selle raamatu koostamisel on valikukriteeriumid olnud nähtavasti veidi teistsugused. Teadlased on vaadanud seda temaatikat ikkagi rohkem oma erialasest perspektiivist, mitte läbi tavakodanike silmade.

PS. Kõvasti pildimaterjali Eesti veekogudest leiab aadressilt https://vee.kogud.emu.ee

Indrek Rohtmets “101 Eesti looduspaika”

Indrek Rohtmets on hariduselt bioloog, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tema “101 Eesti looduspaika” räägiks ainult floorast ja faunast. Nõndasamuti ei ole jõed ja järved, sood ja rabad ainsad paigad, millest selles raamatus juttu on tehtud. Võib öelda, et autori vaade on umbes sama laiahaardeline nagu ajakirjal Horisont, mille peatoimetaja ta pikalt oli. Mööda ei saa geoloogiast, kultuuriloost ja ajaloost laiemalt. Leidub isegi teateid tuleviku kohta, mil mõni paik tõuseb, teine langeb selle sõna kõige otsesemas mõttes.

“Üldistuste pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust,” kirjutab autor ise. “See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskendada.”

Mulle tundus lugedes, et seda raamatut oleks just hea kasutada omamoodi matkajuhina, kust saada inspiratsiooni kodumaa tundmaõppimiseks. Näiteks Põhja-Sakala vallas asuvatest paikadest saab kokku raja, mis algab Lõhavere linnamäelt, viib läbi Vanaõue luidetest (19. sajandil kulges nende vahelt tee, mida mööda Carl Robert Jakobson käis Kurgjalt Viljandis Sakalat toimetamas), põikab Hüpassaarde ja sealt Mulgi heinamaadele (asuvad ikka Soomaal, mis on teatavasti kaugel Mulgimaast) ning suubub lõpuks Halliste jõe ääres puisniitude rüppe. Paras väike automatk, väljasõit grüünesse.

Kui uskuda raamatus toodud kaarti, peaks sellele teele jääma ka Tamme paljand, aga see asub tegelikult hoopis Võrtsjärve idakaldal, nagu on märgitud ka autori tekstis. Kas see on ainuke taoline apsakas või leidub neid veel, seda ma öelda ei oska, sest kaugemaid paiku ma nii hästi ei tea ega hakanudki nüüd kõiki selle kaardi pealt järgi vaatama. Igatahes tasub panna oma täpsem marsruut mõne kaardirakenduse abil paika juba enne teele asumist, mitte alles sihtpunkti lähistele jõudes (muidu võib lõpuks selguda, et see asub hoopis kusagil mujal).

Kui see väike viga kõrvale jätta, võib muidugi alati viriseda ka paikade valiku kallal. Viljandimaalt on läinud sisse veel ainult Loodi põrgu ja Õisu põrguorg. Mina oleksin pannud sinna kindlasti, näiteks, ka Viljandi ürgoru, millega tutvumiseks sobib hästi Viljandi järve ümber kulgev terviserada. Aga see on samas nii tuntud, et ei vajagi ilmselt enam sellist reklaami.

Tegelikult saakski 101 looduspaika kokku juba ainuüksi Viljandimaalt. Ja eks sama kehtib kahtlemata ka kõigi teiste maakondade kohta. Valiku tegemine on seega nii või teisiti raske.

Eriti meeldis mulle see, et viimaseks paigaks, millega tasub tutvuda, on pandud koduõu. Enne, kui käid ära Nuustakul, õpi tundma oma koduõue! – võiks ju olla meie kõigi deviis. Aga kui oma õues toimetamisest siiski väheks jääb, leiab sellest raamatust küllaldaselt tutvustusi paikadest, mida iga eestlane võiks kordki elus oma silmaga näha. Nende kõigi läbikäimiseks kuluks muidugi aastaid, aga kokkuvõttes saaks nii oma kodumaast üsna ilusa pildi.

Lühidalt: väärt raamat, mida on põhjust ikka ja jälle uuesti kätte võtta, kui tuleb tahtmine külastada mõnd kaunist looduspaika, kuid kindlat sihti veel silme ees ei ole.