Rubriik: kirjandus

Voltaire “Filosoofilised kirjad”

See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.

“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.

Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.

Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”

Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.

Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”

Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”

Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.

Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”

Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.

“Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” – korralik teejuht

Reet Hiiemäe monograafia “Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” annab äärmiselt hea, erapooletu ja objektiivse ülevaate Eestis levinud vaimsetest õpetustest selle sõna kõige avaramas tähenduses. Raamat vastab teaduslikkuse kriteeriumidele, kuid sobib väga hästi ka laiemale lugejaskonnale.

Eestlasi peetakse suhteliselt usuleigeks rahvaks, keda iseloomustab samas suur huvi erinevate vaimsete õpetuste vastu. See näiline vastuolu on tingitud sellest, et enamik Eesti elanikest ei ole sidunud ennast ühegi kindla religiooniga, vaid vaatab maailma pigem otsiva pilguga, avatud silmadega. Hiiemäe raamat sobib suurepäraselt teejuhiks neile, kes soovivad seda rada mööda edasi minna.

Autor on seadnud eesmärgiks näitlikustada Eesti ühiskonnas leiduva usundilise mõtlemise paljusust ja mitmekesisust, aga ühtlasi ka kogu seda valdkonda inimlikustada ja pakkuda pidepunkte selles orienteerumiseks. Raamatus leidub lausa 100 temaatilist peatükki, keskmise pikkusega 2-3 lehekülge, igaüks pühendatud mõnele usundile, usuvoolule või vaimsele õpetusele.

Palju on muidugi juttu kristlusest selle mitmesugustes avaldumisvormides: luterlus, katoliiklus, õigeusk, vanausulised, adventism, baptism, metodism, Elu Sõna, Jehoova tunnistajad, mormoonid, nelipühilased jne. Omaette peatükid on saanud ka sellised Eesti ajaloost tuntud nähtused nagu vennastekogudused, taevaskäijate liikumine ja maltsvetlus.

Üldiselt on keskendutud siiski sellele, et anda pilt usumaastiku praegusest seisust. Iga usuvoolu puhul on juttu selle ajaloost, põhilistest seisukohtadest ja seotusest Eestiga, aga toodud välja ka mõni kogemuslugu ning viiteid kirjandusele, millega lähema huvi korral tutvuda tasub.

Islam ja judaism on saanud kristlusega võrreldes palju vähem tähelepanu (eraldi peatükid on lisaks vaid sufismi ja kabala kohta), aga see on tegelikult päris loogiline, sest nende kandepind ongi ju Eestis tunduvalt väiksem. Islami puhul on isegi mainitud, et siin on tegutsenud ühes koguduses koos nii sunniidid kui ka šiiidid, kes mujal maailmas sellist koostööd üldiselt ei tee.

Esindatud on ka teised suured maailmareligioonid ja õpetused: budism, hinduism, konfutsianism, sikhism, taoism. Eesti oma maausk ja taarausk. Kõikvõimalikud Lääne moevoolud antroposoofiast ja teosoofiast saientoloogia ja moonluseni (ühinemiskirik). Aga samas ka satanism, ateism ja paroodiareligioonid, näiteks kopimism, mida toetavate avaldustega on esinenud Eesti Piraadipartei.

Muide, mina liigitaksin paroodiareligiooniks ka 1930-ndatel Karksi kandis talumeeste hulgas levinud päikeseusu, mida Hiiemäe mainib päikesekultusest rääkivas peatükis. Ma otsisin välja nende usutunnistuse. See kõlab nii: “Mina usun selle nähtava looduse vägede võimu, ja eluandja – päikese sisse, usun, et elu sünnib sellest nähtavast loodusest päikese abil, ilma milleta meil elu võimalik pole ja usun selle õnnistuse sisse, mida päike annab. Mina usun, et kui maapeal ligemisele liiga teen, temal see valus on. Usun, et hauatagust elu ega surnust ülestõusmist pole. Tõotan truuks jääda looduse eluandja päikese austajate usu sisse, ei lase end teistest usulahkudest eksitada ja ei austa teiste usulahkude väliseid kombeid, meeles pidades, et kõik see, mis hea, tuleb päikese käest.” Aamen.

Terve rida peatükke on pühendatud konkreetsete isikutega seotud õpetustele: Anastasia liikumine (Vladimir Megre teosed), Anatoli Nekrassovi, Bingeni Hildegardi, Carlos Castaneda, Gunnar Aarma, Georgi Gurdžijevi, Lille Lindmäe, Luule Viilma, Osho, Sathya Sai Baba õpetused.

Juttu on nii astroloogiast, numeroloogiast, ruuniõpetusest kui ka Taro maagiast ja voodoost, higitelgitseremooniatest ja auratransformatsioonist, hüpnoteraapiast, kanaldamisest, kristalliteraapiast, libahundiriitustest, meditatsioonist, reikist, spiritismist, sütelkõndimisest, šamanismist, tantrismist, feministlikust vaimsusest, vabastavast hingamisest, valgustoitumisest, druiidide tarkuseõpetusest, Egiptuse iidsetest tarkustest, Templirüütlite ordust ja tulnukakontaktidest.

Eeltoodud loetelu ei olnud muidugi veel kaugeltki ammendav. Lühidalt: entsüklopeedilise haardega teos, mille võiks kuulutada lausa Eesti rahva uueks pühakirjaks, sest igaüks võib leida sellest midagi endale meelepärast. Ühtlasi võiks võtta selle kasutusele usundiõpetuse õpikuna Eesti üldhariduskoolides. Ja see sobib ka kingituseks dogmaatikutele, kelle maailmapilt vajab avardamist, silmaring laiendamist.

Eriliselt inimliku mõõtme annavad raamatule kogemuslood. Näiteks neist lühim, mille võib leida hingeloomakujutelmadele pühendatud peatüki alt, pärineb ühelt noorelt koolitüdrukult: “Vahest, kui tunnen, et miski läheb halvasti, siis õhtul voodis räägin oma surnud kassiga, et tema mind kaitseks ja hoiaks.” Sisuliselt sama soovi hoidmise ja kaitsmise järele, lihtsalt veidi teistsuguses sõnastuses, väljendavad paljud teisedki.

Artikkel ilmus 20. jaanuaril 2020 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Mart Laar “Äratajad”

Mart Laari 2005. aastal kaitstud doktoritööd “Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad” oli küll huvitav lugeda, kuid samas tuleb tunnistada, et selles on ka omajagu sisulisi, kontseptuaalseid ja metodoloogilisi küsitavusi.

Laar üritas mõista rahvuslikku liikumist ning ühtlasi rahvuse teket mõjutanud tegureid, kasutades selleks võrdlevat ja kvantitatiivset meetodit. Ta võttis aluseks Miroslav Hrochi teooria rahvusluse arengufaaside kohta: A-faasis on rahvus vaid teadusliku huvi objekt (Eestis eelärkamisaeg, mil tegutsesid baltisakslastest estofiilid); B-faas on rahvusliku agitatsiooni periood (meie rahvuslik ärkamisaeg), mil aktivistid üritavad kujundada rahvuslikku eneseteadvust ja kaasata rahvuslikku tegevusse järjest laiemaid masse; C-faasis lähebki liikumine massidesse, haarates suuremat osa rahvast.

Kõik rahvad tugeva rahvusliku eneseteadvuse tekkimiseni ei jõua. Laar üritas selgitada välja neid tegureid, mis Eestis selleni siiski viisid, jõudes järeldusele, et võtmetähtsusega roll oli äratajatel – suurtel aktivistidel, kes osalesid vähemalt kolmes rahvuslikus ettevõtmises. See vastus kõlab loogiliselt, kuid ei ütle iseenesest midagi, sest ei selgita, millest oli tingitud äratajate endi esiletõus.

Ajalugu ei ole täppisteadus, kuid Laar üritab seda justkui selleks muuta. Ta kasutab rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks mitmesuguseid näitajaid, mille sobivus selleks on tegelikult üsna küsitav.

Näiteks kihelkondade seadmine pingeritta selle järgi, kui palju neis koguti raha Eesti Aleksandrikooli rajamiseks. Hans Kruusi uurimus Eesti Aleksandrikooli ajaloost, millele Laar toetub, sisaldab andmeid keskmiselt iga elaniku kohta korjatud kopikate kohta, aga mitte annetajate suhtarvu (kohalikest elanikest), mis võiks tõesti sobida rahvusliku liikumise kandepinna mõõtmiseks. Kasutatud näitaja ei arvesta paraku piirkondade erineva jõukuse ega sellega, millist mõju võisid omada mõnes paigas keskmisele üksikud suurannetused. Kõige ilmsem peaks selle näitaja sobimatus kihelkondade rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks olema Hiiumaa näitel: Pühalepa kihelkonnas oli see suurem kui kusagil mujal Eestis, aga Reigis, Käinas ja Emmastes ümmargune null – põhjus muidugi selles, et Aleksandrikooli ainuke abikomitee asus seal Kärdlas, kogudes annetusi ka teiste Hiiumaa kihelkondade elanikelt. Kruusi koostatud kaarti vaadates jääb ühtlasi kohe silma, et Viljandimaal esineb valge varesena Karksi kihelkond. Minu arvates ei saa sellest järeldada, et sealsed elanikud olnuks Aleksandrikooli heaks annetusi tehes palju tagasihoidlikumad kui Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme inimesed. See näitab vaid seal loodud abikomitee nõrkust. Annetusi võis teha ka naaberkihelkondades tegutsenud abikomiteede kaudu.

Laulupidudel käimise osas tunnistab Laar isegi, et seda mõjutas 19. sajandil tugevalt geograafiline faktor (näiteks saarte äralõigatus), aga ikkagi saab sellest tema käsitluses rahvusluse mõõdupuu. Ta küll tuvastab, et kõige suuremad rahvuslikud aktivistid, kes osalesid rahvuslikes ettevõtmistes kõige aktiivsemalt, olid üldiselt koorijuhid, kuid kooride endi rolli rahvuslikus liikumises näib samas alahindavat, kuigi laulupeo tähtsust rõhutab.

Raha korjamise kirikute ehitamiseks on Laar rahvusliku liikumise avaldumisvormide hulgast välja jätnud. Laias laastus võib sellega ehk isegi nõustuda, aga mõnes paigas oli kindlasti ka see rahvusliku liikumise oluline avaldumisvorm.

Üritades leida tegureid, mis mõjutasid rahvuslikku aktiivsust, on Laar võrrelnud seda mitmesuguste muude näitajatega: talude päriseksostmine, hernhuutluse levik jms. Kohati tuleb tal ka seal sisse vigu, mis pärinevad juba kasutatud allikatest. Näiteks Ea Janseni uurimustööst võetud kaardi kohaselt jäi Helme kihelkond hernhuutlusest puutumata, aga tegelikult tegutsesid nad seal vägagi aktiivselt – Helme kirikuna (luteri kogudus) kasutatakse veel praegugi hernhuutlaste 1847. aastal ehitatud palvemaja.

Lühidalt: kui juba kasutatud algandmed sisaldavad selliseid vigu, ei saa ka Laari tehtud arvutused rahvusliku aktiivsuse ning seda mõjutanud tegurite kohta olla väga täpsed – see tähendab, et küsitavaks muutuvad ka nende põhjal tehtud järeldused. Autor on teinud ära tohutu töö, mis muutub kokkuvõttes mõttetuks.

Laari doktoritöö väärtuslikuimaks osaks on üldiselt peetud selle raames koostatud rahvuslike tegelaste andmebaasi. Paraku jättis ta vastavasse nimekirja kandmata need, kes väljastpoolt Eestit – Peterburist, Riiast, aga ka Krimmist ja mujalt eesti asundustest – eestikeelsetele lehtedele kaastööd tegid või kohalikesse organisatsioonidesse kuulusid. Rahvuslike tegelaste tuumiku moodustanud äratajate hulgast on jäänud välja näiteks Adam ja Peeter Peterson – neist on korduvalt juttu mujal tekstis ning mitmed nende sugulased on äratajate nimekirjas sees, aga nemad ise mitte, kuigi nende roll oli kahtlemata tähelepanuväärsem. Seega peab viga olema juba metoodikas – selline kvantitatiivne meetod, mida Laar kasutab, lihtsalt ei sobi rahvusluse mõõtmiseks.

Põhja-Eesti tagasihoidlikuma rahvusliku aktiivsuse seletamisel rõhutab Laar, et andmed laevaseltsi Linda liikmeskonna kohta on puudulikud ja see mõjutab tugevalt üldist pilti, jättes aga tähelepanuta asjaolu, et see rahvuslik ettevõtmine võis paljude asjaosaliste endi jaoks olla eelkõige pigem hoopis majanduslik. Samas suudab ta jätta täiesti mainimata 1858. aasta talurahvarahutused, mille mahasurumisega ilmselt tasalülitati ka vähemalt osa Põhja-Eesti võimalikust rahvuslikust aktiivist.

Ajalehtede puhul käsitleb ta tellijate arvu lugejate arvuna, mis on kindlasti eksitav – viib rahvuslike väljaannete ühiskondliku mõjukuse olulise alahindamiseni. See on kummaline, sest samas tsiteerib Laar ise August Kitzbergi mälestusi sellest kuidas inimesed Sakala ilmuma hakkamise puhul kokku kogunesid, et seda üheskoos lugeda ja selle üle arutleda. 19. sajandist pärinevad mälestused, aga ka ilukirjanduslikud teosed, kus õhtuti teomajas või päeval heinamaal söögipausi ajal valjusti ajalehte ette loetakse, lubavad oletada, et selline praktika ei olnud väga ebatavaline.

Mulle tundub, et Laari käsitlus näitab nii rahvusliku liikumise kandepinda kui ka äratajate ringkonda meie rahvuslikul ärkamisajal tegelikust väiksemana. See sobib kokku kontseptsiooniga, mille kohaselt oli rahvusliku eneseteadvuse kasvu juures võtmetähtsusega roll just suhteliselt väikesearvulisel äratajate (ideeliste eestvedajate) võrgustikul, mitte eesti rahva üldisemal sotsiaal-majanduslikul edenemisel, mille tõttu edasijõudnud eestlased saavutasid ärkamisaja jooksul lihtsalt sellise kriitilise massi, mis võimaldas järjest enamatel jätkata sotsiaalsel redelil tõusmist omaenese rahvust minetamata (kui esile tõusid üksikud, oli nende saksastumine ümbritseva keskkonna mõjul lõpuks paljuski möödapääsmatu – mida rohkem oli aga tõusjaid, seda enam hakati kujundama seda keskkonda enda näo järgi), kuigi just see aitaks seletada ka äratajate endi esiletõusu – nad olid osa suurest ühiskondlikust protsessist (üks selle avaldumisvorm), mis nende tegevuse mõjul hoogustus ning selgema kuju võttis, mitte seda protsessi käivitav jõud.