1943. aasta novembris teatas Eesti Sõna, et Karl August Hindreyl (1875–1947) valmis uus romaan “Aovalged aknad”, mille kirjutamist ta alustas sama aasta suvel. Tegemist oli esimese osaga kavandatud pikemast teosest. Lehes ilmunud teate kohaselt oli see siis juba trükivalmis ning Hindrey kavatses asuda pärast väikest puhkust kohe ka teise osa kirjutamisele. Eestlaste rahvuslikust ärkamisajast rääkiv romaan jäi toona siiski ilmumata, selle käsikirja saatus oli laiemale üldsusele kaua teadmata.
“Edgar Kant, tookordne Tartu ülikooli rektor, oli talle muretsenud üliõpilaste hulgast stenografisti, kellele kirjanik võis dikteerida (mõnedki ajakirjandusliku koolitusega kirjanikud on kasutanud seda meetodit, samal ajal kui see teistele on olnud võõras ja võimatu). Kuhu jäi see Hindrey viimase suurema töö käsikiri? See on küsimus, mis peaks vaevama iga kirjandussõpra nii välismaailmas kui kodumaal,” kirjutas 1975. aastal Välis-Eesti kirjandustegelane Valev Uibopuu, kes pöördus selle küsimuse juurde tagasi veel hiljemgi.
1995. aastal teatas kirjastus Virgela, et annab välja Hindrey kogutud teosed, kokku 21 köidet. Esimese osana sellest (lõpetamata jäänud) sarjast ilmus “Aovalged aknad”, mille saamisloost kirjutas järelsõnas kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Tema sõnul anti Tartu Eesti Kirjastuse käsikirjad, ka ilmumata jäänud teoste käsikirjad kirjandusmuuseumile üle tõenäoliselt pärast sõda, kuid Hindrey kuulus seal kaua (piiratud juurdepääsuga) erifondi – 1960-ndatest alates oli see käsikiri küll juba üldkasutatavas fondis, kuid suurt huvi selle vastu nõukogude ajal ei tuntud. 1973. aastal loovutas Hindrey peretuttav Olli Olesk kirjandusmuuseumile endagi käes olnud käsikirjad (tingimusel, et kogu üleantud materjal jääb suletuks aastani 2000), sealhulgas pealkirja “Viimane peatükk” kandva teksti, mis on kirjastusele antud osa järg. Hindrey kirjutas selle pärast sõda valenime all Iru hooldekodus elades. See peatükk, mis võis olla ka hoopis kavandatud romaanitriloogia järgmise osa materjal, lisas esialgsele versioonile umbes neljandiku.
Esimene väljaanne loeti üldiselt ebaõnnestunuks
1995. aasta väljaandes avaldati Hindrey esialgne käsikiri ja “Viimane peatükk” (koos kolme erineva lõpuga) suuresti muutmata kujul. “Tegemist on viimistlemata materjaliga, mida kirjanik sellisel kujul tõenäoliselt avaldada soovinud poleks. Sellele vaatamata olen püüdnud algteksti säilitada võimalikult esialgsel kujul ning teinud vaid hädavajalikke parandusi ja täiendusi kohtades, mis muidu täiesti arusaamatuks jääksid,” kirjutas siis oma järelsõnas köite toimetaja Kaarel Tarand. “Igal juhul peaks “Aovalged aknad” lugemiselamuse pakkuma ka sellisel, viimistlemata ja sõnaseletusteta kujul ja tahaksin väga loota, et Hindrey oleks tehtud parandustega suurema pahanduseta nõustunud.”
Selline lähenemine oli (kultuuriloo seisukohalt) mõistetav, kuid pälvis (õigekeelsuse vaatepunktist) teravat kriitikat. “On üks asi, millest tõesti lähemalt rääkida ei taha. Jutt on raamatu õigekeelest. Nii vigases eesti keeles trükitud romaani ei ole ma kunagi varem lugenud. On see nüüd piir või saab teha veel hullemini?” ahastas kirjandusteadlane Ülo Tonts. “Kuna redigeerimisest nagunii ei pääsenud (mõnel tegelasel oli käsikirjas koguni mitu nimekuju), siis võinuks toimetaja küll rohkem siluda ja ühtlustada,” leidis ka Oskar Kruus, kelle hinnangul ei tõusnud Hindrey viimane romaan enam tema tippteoste tasemeni, kuid pakkus 1990-ndatel lugejale siiski “huvitavat vaheldust eesti iroonilise proosa ja välismaiste kriminullide rosoljes.”
Kõige põhjalikum arvustus ilmus siis Ülo Tedre sulest ajakirjas Keel ja Kirjandus. “Kahtlemata on “Aovalged aknad” Hindrey tippteoseid. Kindlasti on selle ilmumine kirjanduslik suursündmus,” leidis tema, kritiseerides aga samuti toimetajat: “Kahjuks rikub romaani lugemisest saadud ülevaid tundeid tema väline vorm. Nii halvasti toimetatud või õigemini vist hoopis toimetamata teksti pole juhtunud ammu käes hoidma – kui üldse! /—/ Tõesti, härra Kaarel Tarand võiks piirduda poliitiliste artiklitega ja toimetamise jätta nendele, kes seda oskavad. Kokkuvõttes rõhutan veel: kirjastuse üritus on üllas ja toetust vääriv, romaan on paremaid, mida Hindrey on kirjutanud (ja see ütleb palju). Kahjuks on teos – toimetaja tõttu – väga halvas korras.”
“Viimane peatükk” tundus Tedrele pigem järgmise, kirjutamata jäänud romaani esimese peatükina, mida võiks kasutada ehk vaid epiloogina. Samas märkis ta, et “Aovalged aknad” ei ole “romaanipärasem kui teised Hindrey romaanid, seegi koosneb tugevasti keskendatud ja loogiliselt järjestatud üksikpiltidest, pööramata suuremat tähelepanu sündmustiku arendamisele. Hõlmatav ajavahemik on lühike ja seda ei korva ka tegelaste arvukus. Peategelast õigupoolest polegi. Kesksem on ehk Peeter Viira, Peeda, ülekohtuselt karistatud poiss, kelle pagemine senisest kodust linna hõlmab romaanist poole.”
Laar jättis lõpu muutmata, aga kirjutas kõvasti juurde
Hindrey romaani tegevus leiab aset 1869. aastal, mil toimus eestlaste esimene üldlaulupidu – pealkiri “Aovalged aknad” viitab selle rahvast innustavale mõjule. Nii romaani algse käsikirja kui ka Mart Laari poolt ümbertöötatud versiooni lõpetab lõik, milles kooliõpetaja Jaan Alliksaar esineb üsna paatosliku sõnavõtuga: “Aost valged aknad,” ütles ta nii, nagu ei tahaks ta ise segada hommikueelset vaikust. Ja jätkas: “Nende akende taga magatakse nüüd juba teist und kui senini. Teist und Peipsist Pärnuni ja Tallinnast Ruhja piirini. Virust Võruni kõnnib Viru lauliku mõte läbi aoeelse uinaku: kaugel näen kodumaad kasvamas. Need aknad seal kõik on ju lauliku mõtte valendavad vastukajad, kui nii piltlikult võib ütelda. Laulupeost saadik on kõik aknad üle eestlaste maa Soome lahest kuni saarteni aost valged.”
Laar märgib oma eessõnas, et ajatelje jälgimine, mida Hindrey üldiselt tegi, paigutab “Viimase peatüki” 1995. aasta väljaandega võrreldes igal juhul teise kohta. Tema on pannud selle eelviimaseks. Lisaks olemasolevate peatükkide laiendamisele kirjutas ta juurde kaks uut. “Üldiselt on üritatud säilitada Hindrey enda teksti nii palju kui vähegi võimalik, isegi kui mõnes kohas kirjutatu parandamiseks kange kihk tekkis. Romaani maht on seega kasvanud juurdekirjutamise arvel, mille juures on võimaluste piires kasutatud Hindrey teisi kirjutisi,” selgitab ta lugejatele. Kuigi ka Laari versioonist jäi silma üksikuid näpukaid, on see keeleliselt kahtlemata palju korrektsem kui 1995. aasta väljaanne. Kahte raamatut kõrvuti sirvides tekkis mul mõnel juhul pigem küsimus, kas lausete sõnastuse parandamine oli ikka tingimata vajalik, sest kohati läks nii hoopis kaduma Hindrey isikupärane keelekasutus, aga see selleks.
Tegemist on sisuliselt olustikuromaaniga, milles kujutatakse eesti ühiskonda (maarahvas ja saksad nii maal kui linnas, nii jõukamad kui vaesemad) tegelikult mitte enam päris rahvusliku ärkamisaja koidikul, vaid siis, kui rahvuslik liikumine juba hoo sisse saab – selle perioodi algust, mille mõttelise lõpu leiab Kruusi romaanist “Aeg atra seada” või Ernst Peterson-Särgava jutustusest “C. R. Jakobsoni matusel”. Nagu nimetatud jutustus, nii on Hindrey romaan samas ühtlasi ühe poisi kasvamise ja teeloleku lugu. Peterson-Särgava mahukas “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!”, kus tegevus jõuab välja 1859. aastasse, kujutab eelnenud perioodi. Laar kuulutab küll, et sedavõrd laiahaardelist pilti, mis vaatab vastu Hindrey (ja tema enda) romaanist, ei ole rahvuslikust ärkamisajast Eesti kirjanduses rohkem antud, aga mina küll ei ütleks, et Kruusi ning Peterson-Särgava romaanid oleksid selles osas kuidagi tagasihoidlikumad. Pigem mõjub “Aovalged aknad” nendega võrreldes kergemalt, ja seda mitte üksnes väiksema mahu tõttu.
Hindrey kirjutas oma teostesse talle endale elust tuntud karaktereid ja kohti, kuid muutis enamasti ära nende nimed, aga Laar on lisanud ka pildikesi väiksematest paikadest, nagu näiteks Pikassilla kõrts (lk 273-274, mille kirjeldamisel ta on tuginenud selgelt hoopis August Kitzbergi memuaaridele ja muudele allikatele, kuigi seda kusagil mainitud ei ole). Tekst mõjub lugedes üsna usutavalt, aga tuleb pidada muidugi meeles, et tegelikult oli juba Hindrey sündinud pärast kujutatud aega ega olnud toona valitsenud olusid päris oma silmaga näinud, isiklikult kogenud. Nii et kokkuvõttes on see ikkagi vaid ilukirjanduslik nägemus minevikust, mitte mineviku jäädvustus. 1869. aasta üldlaulupidu on selles nimetatud korduvalt esimeseks korraks, mil sedasi kokku laulma mindi, aga üldse ei ole mainitud näiteks seda, et suuri laulupäevi, kuhu inimesed mitmelt poolt kokku sõitsid, korraldati juba varem, nagu ka baltisaksa laulupidusid, kus osales ka eesti koore eestikeelsete lauludega – meie esimene üldlaulupidu oli ju siiski selle protsessi loomulik jätk, mitte mingi välk selgest taevast.
