“Trois souvenirs de ma jeunesse” / “Mon roi”

Kaks prantsuse filmi aastast 2015. Mõlemad on küll hästi tehtud, aga samas emotsionaalselt kurnavad, mõningate romantiliste nootidega draamad, mille lõpus jääb kõlama traagiline alatoon.

“Trois souvenirs de ma jeunesse”

Paul Dédalus (Mathieu Amalric) on aastaid Kesk-Aasias elanud ja uurimistöid teinud antropoloog, kes pöördub Tadžikistanist tagasi Prantsusmaale, et asuda tööle välisministeeriumis. Ta viiakse ülekuulamisele, sest julgeolekuteenistus soovib selgitada välja, kellega on tegemist. Nimelt on saadud infot ka teise samanimelise isiku kohta.

Järgneb kolm pikemat meenutust tema dramaatilisest lapsepõlvest ja noorusajast. Ühes neist on noor Paul (Quentin Dolmaire) reisil Nõukogude Liidus, kus loovutab oma passi juutidele, kellele ei antud siis väljasõiduviisasid, et nad ei saaks raudse eesriide tagant emigreeruda. Nii saab ta endale “teisiku”. Iseenesest ju küllaltki intrigeeriv tegevusliin, aga pikalt seda edasi ei arendata.

Rohkem tähelepanu saab filmis kolmas mälestus, mis räägib armuloost tütarlapsega nimega Esther (Lou Roy-Lecollinet) ning õpingutest, mis noormehe temast eemale viivad. Kokkuvõttes üks äärmiselt kurb ning valus lugu, mis painab meest veel ka hilisemas eas. Temaatiliselt sissejuhatus režissöör Arnaud Desplechini pea kakskümmend aastat varem valminud filmile “Comment je me suis disputé… (ma vie sexuelle)”, kus noort Pauli mängis Amalric. Nüüd on ta vana mehena tagasi Prantsusmaal, sentimentaalsete mälestuste küüsis.

“Mon roi”

Ka selle filmi keskmes on üks valus armulugu, mida antakse edasi läbi peategelase meenutuste. Tony, täpsemalt Marie-Antoinette Jézéquel (Emmanuelle Bercot, kellele anti selle rolli eest Cannes’i filmifestivalil parima naisnäitleja auhind) saab suuskadega mäest laskudes rängalt vigastada, väänab jala kukkudes kuidagi nihkesse. Rehabilitatsioonikeskuses olles hakkab ta ühe terapeudi pealekäimisel meenutama, mis sellele kukkumisele eelnes.

Eelnes üks kaunis kenasti alanud armulugu mehega, kelle nimi on Georgio Milevski (Vincent Cassel), millest sai peagi košmaarne abielu, mis lõppes naise nõudmisel lahutusega, sest ilmnes, et mees on täiesti ebausaldusväärne manipulaator, truudusetu narkomaan. Vahepeal said nad ka lapse, kelle saamine tunduski olevat mehe jaoks eesmärk omaette. Naine meenutab möödunud aegu, sõbrunedes samas teiste taastusravil viibivate inimestega. Lõpuks naaseb ta tavaellu.

Tegemist on seega justkui armastusfilmidega, kuid armastus on neis rohkem valu ja piin, haiget tegemine ja saamine. Lühidalt: huvitavad vaadata ja võivad mõjuda ka mõtlemapanevalt, aga ei tekita just väga positiivseid emotsioone.

“The Space Between Us” / “Tumbledown”

Kaks ameeriklaste tehtud romantilist filmi, mille puhul idee on parem teostusest. Esimene sobib vaatamiseks eelkõige teismelistele, teine noortele täiskasvanutele.

“The Space Between Us”

See film sai vaadatud vist märtsis või veebruaris, aga unustasin vahepeal juba hoopis ära, et ei ole sellest siia midagi kirjutanud. Ega seal midagi väga meeldejäävat ei olnudki, kuigi teema on iseenesest ju päris huvitav.

Maalt saadetakse Marsile ekspeditsioon. Teel olles ilmneb, et selle juht on rase. Järgnev lugu räägibki siis poisist, kes on esimene Marsil sündinud inimene. Tema astronaudist ema sureb sünnitusel. Ettevõte, mis ekspeditsiooni korraldas, haistab PR katastroofi ning vaikib poisi olemsolu maha. Ta kasvab üles Marsil, seal baseeruvate teadlaste keskel. Teismelisena tutvub ta interneti kaudu Maal elava tütarlapsega. Kuna ta on kasvanud Marsil, siis mõjub Maa atmosfäär tema organismile laastavalt, aga lõpuks õnnestub poisil siiski Maale saabuda ning algab peadpööritavate seikluste jada.

Armas, aga kohati liiga naeruväärselt ebausutav, kuid samas mitte nii, et see mõjuks naljakalt. Võinuks olla parem. Britt Robertson teeb hea rolli, mängides endast ligi kümme aastat nooremat tüdrukut. Teised mulle meeldejäävalt ei mõjunud.

“Tumbledown”

Noor naine (Rebecca Hall), kes elab väikeses maakohas, on kaotanud oma kantrilauljast mehe ning üritab jäädvustada mälestust temast raamatu vormi. Saabub professor New Yorgist (Jason Sudeikis), kes näeb tema mehe loos enda karjääri jaoks head võimalust ja üritab seda samuti uurida. Naine ei taha temast esialgu midagi kuulda, aga kuna tal endal raamatu kirjutamine hästi ei edene, siis palkab lõpuks mehe appi. Ja nii siginevad nende vahele ka õrnemad tunded.

Tänapäeva muinasjutt, mille usutavusele mõjub halvasti see, et need filmis kõlavad laulud, mis selle surnud kantrilaulja väidetavalt erakordseks ja silmapaistvaks tegid, kõlavad üsna tavaliselt, keskpäraselt. Ja see särts, mis peategelaste vahel leegi üles peaks lööma, pole hästi tabatud. Veel üks film, mis võinuks olla parem. Mõned head kohad selles siiski on, sh. meeldivalt loomulikud (st. porikarva) loodusvaated.

“Hail, Caesar!” / “Florence Foster Jenkins”

Kaks komöödiat, mis saaksid minult mõlemad seitse punkti kümnest. Kohustuslike ega ka soovituslike filmide nimekirja ma neid ei lisaks, teist korda ei vaataks, aga need on hästi tehtud ja korra kõlbavad vaadata küll.

“Hail, Caesar!”

Hollywoodi tähtede paraad (George Clooney, Ralph Fiennes, Scarlett Johansson jt.), omapärane komöödia (stsenaariumi kirjutanud ja lavastanud vennad Coenid), mis viib vaatajad 1950-ndate Hollywoodi, kus filmikompanii Capitol Pictures tootmisjuht Eddie Mannix (Josh Brolin) peab tegelema igasuguste jamadega, mida seal ette tuleb, näiteks röövib kommunistide rakuke ühe filmi peaosatäitja (Clooney).

“Hail, Caesar!” on täis viiteid USA filmiklassikale ja ajaloolisele kontekstile, sealhulgas konkreetsetele isikutele (paljude tegelaste prototüübid on selgelt äratuntavad ja Herbert Marcuse puhul on isegi nimi samaks jäetud), mida tundmata ei pruugi nähtav veiderdamine pikalt naljakas tunduda, vaid võib muutuda veidi tüütuks. Seetõttu ei ole üllatav, et kriitikud võtsid filmi vastu heakskiitva mõminaga, aga laiem publik mitte nii suure vaimustusega.

“Florence Foster Jenkins”

Maailma halvimaks ooperilauljaks nimetatud Florence Foster Jenkinsi (1868-1944) elu viimasele vaatusele keskenduv helge, aga samas ka kurb komöödia kulmineerub sellega kuidas ta esines 76-aastaselt Carnegie Hallis. Viis päeva pärast oma tähetundi sai naine infarkti. Ja kuu aega hiljem suri.

Väga hästi tehtud film, suurepäraste näitlejatöödega (Meryl Streep, Hugh Grant jt.), kuid äärmiselt vastuolulise sõnumiga. Ühest küljest õhutab inimesi tegelema neile endale meelepäraste asjadega isegi siis, kui see kõige paremini välja ei tule, aga teisest küljest näitab, et sedasi võidakse muutuda kogu ühiskonna naerualuseks. Ma ei ole kindel, et see kokkuvõttes loomingulisust toetavana mõjub. Paljud võivad ju pärast selle filmi vaatamist hoopis tunda, et nad ei taha, et nende üle sedasi naerdaks, ja nii kallutaks see neid pigem loobuma igasuguste ekstravagantsete hobidega tegelemisest. Ja sellest oleks kahju.

“Already Tomorrow in Hong Kong”

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.

“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

“Tracks” / “Queen of the Desert”

Kaks kõrbefilmi, mis põhinevad mõlemad tõestisündinud lugudel.

“Tracks”

Robyn Davidsoni samanimelise autobiograafilise raamatu ainetel valminud mängufilm, kus peategelast kehastab Mia Wasikowska.

Davidson rändas 1977. aastal koos nelja kaameli ja koeraga tuhandeid kilomeetreid läbi Austraalia kõrbemaastiku. Esialgu ei olnud tal kavas sellest üldse kirjutada, aga oma reisi rahastamiseks nõustus ta lõpuks siiski artikliga ajakirjale National Geographic, mille fotograaf Rick Smolan (Adam Driver) temast selle retke kestel fotosid tegemas käis. 1978. aastal avaldatud artikkel äratas nii palju tähelepanu, et Davidson otsustas kirjutada sel teemal terve raamatu, avades seal oma lugu laiemalt.

Raamat osutus väga edukaks, aga 1980-ndatel ja 1990-ndatel ebaõnnestus vähemalt viis katset seda ekraniseerida. Esimesel korral pidanuks saama peaossa muide Nicole Kidman, kes täidab just seda rolli filmis “Queen of the Desert”. Täiesti juhuslikult, seda teadmata, viis “Tracks” mõtteni vaadata ka seda teist kõrbefilmi.

“Queen of the Desert”

Werner Herzogi film Gertrude Belli elust ja seiklustest valmistas kriitikutele üldiselt pettumuse ega ole leidnud palju vaatajaid. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et see on suur film, mille potentsiaal jääb realiseerimata. Minu meelest küll vaadatav, aga võinuks olla huvitavam ja parem.

Häda on selles, et kokku on kuhjatud tegelasi ja seiku ajaloost, mis ei ütle palju neile, kes neist varem midagi ei tea, aga võivad mõjuda ebausutavalt vaatajatele, kes neid asju juba varasemast teavad. Nii saab kokku ühe ligadi-logadi kildude kogu, mida ühendav lugu jääb liiga nõrgaks ja ähmaseks. Üleminekud pole eriti sujuvad ning kokkuvõttes on see film nii nagu kimp visandeid, millest igaühe põhjal võiks valmida omaette maal, aga praegusel kujul need väga head tervikut ei moodusta.

Mõlemal filmil on pikk sissejuhatus ja mõlema vaatamine nõuab vaatajatelt kannatlikkust.

“A United Kingdom” / “The Last Keepers”

“A United Kingdom”

Amma Asante, kelle eelmisest filmist “Belle” (2013) siin alles mõne aja eest veidi juttu oli, käe all valminud “A United Kingdom” põhineb tõestisündinud lool. Seretse Khama sündis saatuse tahtel ühe tsvana hõimu pealikuks, Betšuaanamaa troonipärijaks. Pärast Teist maailmasõda Suurbritannias õppides armus ta inglannasse nimega Ruth Williams. Peagi nad abiellusid. Kui alguses olid pea kõik teised selle abielu vastu (nii naise perekond, Betšuaanamaa rahvas ja hõimupealikud kui ka Briti impeerium, mida mõjutas otse samas kõrval asuva Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika), siis lõpuks läks kõik ikkagi hästi. 1966. aastal sai Betšuaanamaal asunud Briti protektoraadist iseseisev Botswana riik ja Seretse Khamast selle esimene president. Botswana praegune president Ian Khama on tema vanim poeg. Filmis kujutatakse katsumusi, millega Seretse ja Ruth pidid seisma silmitsi umbes kümne aasta jooksul (1947-1957), kui nad võitlesid alles õiguse eest üldse koos olla ja Betšuaanamaal elada. Tugeva rahvuslikku vabadusliikumist ning võrdõiguslikkust toetava, antiimperialistliku sõnumiga romantiline film. Mõned näitlejatööd on kohati puised, aga Rosamund Pike teeb minu meelest väga hea rolli.

“The Last Keepers”

Maggie Greenwaldi, kelle värskeimast filmist “Sophie and the Rising Sun” siin hiljuti veidi juttu sai tehtud, eelmine täispikk mängufilm, 2013. aastal linastunud “The Last Keepers” näeb kokkuvõttes välja küll nagu mõne telesarja pilootosa, kuid infot selle kohta, et taolist sarja oleks plaanitud, mul leida ei õnnestunud. Nähtavasti jättis oma jälje see, et vahepeal tegigi ta ainult telefilme – tema eelmine kinodes jooksnud film oli “Songcatcher” (2000). On näha, et “The Last Keepers” väga suure eelarvega ei olnud. Kinodes seda eriti vist ei näidatud, lasti kohe DVD peale. Tegemist on iseenesest armsa noortekaga, mida on isegi huvitav vaadata, kuid lõpp on ühe mängufilmi kohta tõesti ebaõnnestunud, sest jätab mulje, et läbi sai alles sissejuhatav osa, milles tutvustati vaatajale sarja peamisi tegelasi. Lugu räägib muidu ühest toredast keskkoolitüdrukust, kellel hakkavad avalduma üleloomulikud võimed. Kahju, et see ongi lihtsalt üks omaette film, mitte pikema teleseriaali avaosa. Viimasel juhul olnuks huvitav vaadata, mis seal edasi saab, aga praegu jäetakse vaatajad lõpuks nõutult küsima: kas see ongi kõik?