Kino Viljandi moodi

Käisin neljapäeval Viljandi värskeimas filmiklubis, mis asub Ameerika teabepunktis. Kavas oli Woody Alleni “Annie Hall” (1977). Olin seda küll juba korra näinud, aga see juhtus väga ammu, umbes 20 aastat pärast selle valmimist.

Filmi näidati plasmaekraanilt ehk suurest telekast ning seansi alguseks olin kohal mina ja kuus pensionäri. Neist neli lahkus enne filmi lõppu, aga vahepeal tuli mõni vaataja ka juurde.

Pärast trehvasin tänaval juhuslikult ühte inimest, kes ei olnud sellise ürituse toimumisest kuulnudki. Nähtavasti jäi reklaami väheks, mistõttu oli nüüd paslik alustada seda postitust just nii, kuigi jutt kandub järgnevalt ka mujale.

Ameerika filmiklubi raames ongi plaanis (loodetavasti asi ikka jätkub!), nagu sissejuhatuseks räägiti, näidata eelkõige vanemaid väärtfilme.

“Annie Hall” on väga sõnaline film ja oli seal ilma subtiitriteta, mistõttu oli vanematel inimestel seda ilmselt raske jälgida, aga kultuuriakadeemia peaks ju põhimõtteliselt varustama Viljandit ka noorema publikuga selliste filmide jaoks.

* * *

Mulle oli see samas päris kõva nostalgialaks ka seetõttu, et meenus üks varasem “kinoelamus” ajast, kui Täht ei näidanud enam filme kinosaalis, vaid oli jäänud ainult kohvikuks, kus mängis tavaline telekas.

Käisin sealsetel filmiseanssidel täpselt ühe korra, vaatamas surematut šedöövrit “Billy Madison” (1995), peaosas Adam Sandler – oma läbi aegade geniaalseimas rollis. Filmi näidati VHS kassetilt ja sissepääs maksis kaks krooni, mis jäi meelde, sest see oli siis minu jaoks (telekast filmi vaatamise eest) ikkagi suht kirves hind.

Toona koosnes publik minust ja mõningatest vanaprouadest, kes seal samal ajal ühtlasi kohvitasid ja kooki sõid.

Ameerika filmiklubi on vaatajatele tasuta.

* * *

Eelmisel nädalavahetusel küsis üks välisviljandlane (st. Viljandist pärit välismaal elav isik) minu käest, kas Viljandi saab nüüd lõpuks tõesti taas korraliku, kaasaegse kinosaali.

Elame-näeme. Mina ei tea viimastest plaanidest rohkem kui ajaleht kirjutab. Aga kui lugeda kokku kõik need plaanid, mida on selles osas tehtud alates kavadest Tähe ja Rubiini renoveerimiseks, siis tuleb neid vist küll juba üle kümne. Seni ei ole ühestki asja saanud.

Pealegi, nagu olen varemgi märkinud, kinotehnika areneb pidevalt edasi. Ja juba viie või kümne aasta pärast võivad olla saavutanud maailmas läbimurde hologrammfilmid, mille kõrval praegused paistavad umbes sama vanamoodsad nagu täna tummfilmid.

* * *

Mujalt. Berlinalel läinud nädalavahetusel karukesi saanute nimekirja vaadates torkas silma, et Mia Hansen-Løve sai oma filmiga “L’avenir” hõbekaru parima lavastajatöö eest. Tema eelmised filmid on väga head, tõenäoliselt tasub ka see vaatamisnimekirja panna.

* * *

Lõpetuseks veidi veel kohalikest teemadest (huvilistele kaugemalt). Viljandis on puhkenud hull poleemika seoses vabariigi aastapäeva tähistamisega, sest 23. veebruaril linna poolt Pärimusmuusika Aidas korraldatud kontsert-aktusel oli saal osaliselt tühi.

Minu meelest ei olnud asi nii hull nagu mõningatest kommentaaridest võib paista. Inimesi oli kohal kindlasti rohkem kui 200 – all saalis ei olnud tühje kohti silma järgi otsustades rohkem kui kolmandik ja rõdu oli rahvast täis.

Eelmise aastaga ei saa tänavust üritust hästi võrrelda, sest siis korraldasid vald ja linn selle koos, aga nüüd tehti eraldi kontsert-aktused – peale minu oli küll veel neid, kes käisid mõlemal, kuid tõenäoliselt mitte väga palju.

Kui linna rahvastik järjest kahaneb ja vananeb, siis on täiesti loomulik, et vaikselt kuivab ka nende inimeste hulk, kes taolistel üritustel käivad. Pealegi ei olnud ilm sel päeval jalakäijatele just kõige sobivam, mistõttu ma isegi mõtlesin, kas ikka hakkan minema.

* * *

Linna kontsert-aktusest oli juba varem juttu. Kui see oli lavastuslik ja professionaalne, kandvateks jõududeks teatri, akadeemia ja aidaga seotud inimesed, siis valla oma hubane ja maalähedane: esinesid Mulgi segakoor, meeskoor Sakala, tantsurühm Vabajalg, ansambel Lõõtsavägilased (neilt plaksutati välja isegi üks lisalugu), pilgu ajalukku heitis Heiki Raudla. Väga huvitav, justkui Viljandi kaks erinevat nägu.

PS. Postituse alguses on toodud minu tavapärane iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost.

Kolm lühikest arvustust

Eile sai vaadatud kaks filmi ja üks etendus, millest siin täna siis hästi lühidalt juttu tuleb: “Bølgen”, “Brooklyn” ja “Erakordselt heatahtlik mees”.

“Laine” (“Bølgen”) oli nüüd Norra kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile, kuid nominentide hulka ei jõudnud. Korralik katastroofifilm. Kõvasti realistlikum kui “San Andreas”, kuigi sisaldab samuti ebausutavat. Kaunid maastikud, head näitlejatööd, aga loos endas ei olnud midagi silmapaistvalt uut, erilist. Mulle see raputavalt ei mõjunud. Võib-olla olen vaadanud selliseid filme lihtsalt juba liiga palju.

“Brooklyn” sai BAFTA auhindade jagamisel pärjatud kategoorias silmapaistev Briti film ja on nomineeritud ka Oscarile kolmes kategoorias, sealhulgas parima filmi omas. Lugu tagasihoidlikust iiri tüdrukust, kes suundub sünnimaa perspektiivitutest oludest New Yorki, leiab seal oma õnne, tuleb korraks tagasi vanale kodumaale, aga otsustab lõpuks ikkagi Ameerika kasuks – valik käib ühtlasi kahe mehe vahel. Vana teema, aga kohati päris huvitavate kildude ja pööretega. Samas äärmiselt stiilipuhas, hästi tehtud film.

“Erakordselt heatahtlik mees” on eelmisel nädalal Ugalas esietendunud Sirkku Peltola näidend Tanel Ingi lavastuses, peaosas Egon Nuter. See on traditsioonilisemat laadi koomiline draama, mis toob vaatajate ette rea pilte, kus läbivateks teemadeks on inimeste üksildus ja suhtlemishäired, sisaldab nii naljakaid kui ka tõsiseid kohti. Publik paistis olevat valdavalt 40+ või isegi 50+, kuid leidus siiski ka minust nooremaid. Mõne koha peal jäi näitlejate hääl nii vaikseks, et vanematel inimestel oli raskusi selle kuulmisega, aga muidu okei.

Dokke vaatamisnimekirja

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manhattani hundid ehk eelmisel aastal Sundance’i Filmifestivalil žüriilt USA dokfilmide kategoorias peapreemia saanud loo “The Wolfpack” kuuest vennast, kes kasvasid üles lukustatuna koduseinte vahele, kus nad vahtisid kõvasti filme ja neid samas ise läbi hakkasid mängima. Huvitav teema, aga film võinuks olla veel parem. Sellele tahaks näha mingit “elu pärast” järge, kus vaadatakse, mis neist edasi saab, kuidas läheb nende kohanemine suure ja laia maailmaga.

Jaanuari lõpus jagati Sundance’is välja selle aasta auhinnad. Ma ei ole näinud veel ühtegi seal pärjatud filmi, aga kuulasin lõike nende YT kanalilt ja Democracy Now! intervjuusid.

USA kontekstis tundub mulle dokkidest kõige olulisem Dawn Porteri “Trapped”, mis räägib abordiõigusega seonduvast ning sai nüüd žürii eripreemia sotsiaalse mõjuga filmitegemise eest. Eesti vaatajatele võib see jääda kaugeks ja ebahuvitavaks, sest USA olukord on selles osas äärmiselt spetsiifiline, aga kui kedagi siiski huvitab, siis selle lingi taga asub pikem temaatiline intervjuu.

Silma jäi veel “Life, Animated” (lugu ühest autistlikust poisist, kes ei suutnud aastaid rääkida, aga jättis meelde kümneid Disney kompanii filme ning hakkas lõpuks nende dialoogidele tuginedes maailmaga suhtlema), mille eest Roger Ross Williams sai lavastajapreemia. Pikemat lugu sel teemal saab näha selle lingi taga.

Samuti ka “Audrie & Daisy”, mis “räägib kahe teismelise tüdruku loo, kes läksid pidudele, jõid alkoholi, kaotasid pildi eest ja kellele tungiti seksuaalselt kallale poiste poolt, keda nad pidasid enda sõpradeks. Pärast avastasid mõlemad tüdrukud, et need kuriteod salvestati mobiiltelefonidega. Videosid ja pilte levitati. Nende elud muutusid igaveseks.” Üks sooritas enesetapu, teise juttu võib kuulata selle lingi taga leiduvast videost (alates 25:45). Ühtegi auhinda see ei saanud, aga teema peaks olema aktuaalne ka Eesti vaatajate jaoks.