Rubriik: film

Käisin eile Anu Auna esimese täispika mängufilmi “Polaarpoiss” eellinastusel Solarise Apollo Kinos. Vabalevisse jõuab see nädala pärast, järgmisel kolmapäeval, mis tähendab, et kõigil peaks olema aega oma plaane teha. Lühidalt: soovitan.

Filmi nimest võib esmapilgul jääda mulje, kui mitte lugeda tutvustust, et seda lugu läbib mingi arktiline teema, kuid tegelikult leiab kogu tegevus aset parasvöötmes, valdavalt Eestis, peamiselt Tallinnas, kuigi mitte ainult seal. Ja isegi kui nimitegelane võib kohati näida külm, kalk, tundetu, siis juba järgmine hetk kinnitab, et nii üheplaaniline selle tegelaskuju karakter ei ole. Kaugel sellest.

Samuti puudub tal märgatav otsene ühisosa Polar Boy nime kandva USA koomiksikangelasega (kas viimane võis mõjuda Aunale, kes on nii filmi režissöör kui ka stsenarist, kuidagi inspireerivalt, selle üle oleks muidugi huvitav spekuleerida), kuigi ingliskeelsena on “Polaarpoiss” just “The Polar Boy”.

“Polaarpoiss” jõudis vaatajateni #polaarpoiss #anuaun #filmid #eestifilm

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on May 3, 2016 at 5:27pm PDT

Filmi algus, kus peategelane Mattias (Roland Laos) jookseb ringi Berliinis, meenutas mulle hoopis sellist filmi nagu “Lola rennt” (Saksamaa, 1998), mis veel hiljemgi vaatamise ajal sarnaste võttepaikade tõttu korduvalt meelde tuli, kuigi sisuliselt nendel filmidel palju ühist ei ole. Peale selle, et mõlemas figureerib paarike ja käib võidujooks ajaga ning tegemist on heade noortefilmidega.

“Polaarpoiss” on kuulutatud alla 12-aastastele keelatuks ning CSM kirjutaks selle kohta käivas arvustuses ilmselt: vanemad peavad teadma, et “Polaarpoiss” sisaldab arvukalt ülemäära alkoholi tarvitavaid noorukeid, tarvitatakse ka teisi meelemürke, esineb vägivalda, ekraanil näidatakse korduvalt verd, kasutatakse vägisõnu jne. – üks võimalik sisukokkuvõte oleks: sex, drugs & rock ‘n’ roll.

Ja see ei oleks vale, sest kõiki neid seal leidub, aga see oleks eksitav ja kaugeltki mitte ammendav, sest see on tegelikult ilus film (seda ka visuaalselt, kusjuures sisuliselt on selles filmis väga oluline koht fotograafial) ning hoopis muust. “Polaarpoiss” ei mõju otseselt mingi moraalijutlusena, ei pruugi sellena esmapilgul paista, aga on seda oma toimelt – selle mõju poolest, mida see publikule avaldab.

Filmi teine peategelane Hanna (Jaanika Arum) näib esimese hooga olevat lihtsalt särav glitter girl, kuid kannatab, nagu peagi selgub, nn. bipolaarse häire all, mida Mattias hiljem (olles lugenud selle kohta Vikipeediast) matkima asub, et pääseda vanglasse sattumisest. Ja tundub, et alles siis ta õieti ärkabki ellu. Minu jaoks oli põhiliin seejuures just nende kahe omavaheline suhe. Selle arengut oli tõepoolest huvitav jälgida.

Eelmist kahte kinodesse jõudnud Eesti filmi, “Klassikokkutulek” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”, ma vaatamas ei käinud (need näivad olevat sellised filmid, mille vaatamiseks mulle piisab väikesest ekraanist ja mille nägemisega ei ole kiiret), aga jäi mulje, et need mõlemad rõhusid vaatajate nostalgilistele tundmustele. “Polaarpoiss” seda ei tee, vaid räägib meie tänapäeva Eesti noortest, kuid ajatu loo. Psühholoogiliselt usutava.

Aun vormis stsenaariumi NIPKOW Programmi residentuuri raames Berliinis ning vaadates meenusidki mulle ainult mingid Saksa filmid, kusjuures head (“Lola rennt”, “Das Experiment” jms.), millest ei ole võetud küll midagi üle otseselt, aga mis on nähtavasti mõjutanud tema käekirja. “Polaarpoisi” puhul kulus ideest teostuseni kaheksa aastat. Jääb ainult üle loota, et tema järgmist filmi ei tule oodata nii kaua.

Kavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Vaatasin lõpuks ära Terrence Malicki “Karikate rüütli” (“Knight of Cups”), mis on jaganud kriitikud kahte lehte. Mulle tundus alguses nii ja naa, aga mida edasi, seda rohkem see film meeldima hakkas. Kuni kätte jõudis lõpp, mis näis olevat tingitud lihtsalt vajadusest film lõpetada.

“Terrence Malick on leiutamas uut laadi kino, mille kirjeldamiseks on vaja uut keelt,” arvas Mick LaSalle (San Francisco Chronicle). “Enamik inimesi ei saa sellest aru, ja hea põhjusega: see ei paku ühtegi neist tavalisist asjust, mida inimesed filmidest otsivad. Unustage süžee, unustage tegelaskujud, unustage põnevad hetked.”

Ma täiesti nõustun, et seda filmi on raske kirjeldada – lugesin pärast vaatamist läbi 6-7 arvustust ega leidnud ühtegi, mis seda minu meelest piisavalt hästi teeks, kuigi kõik olid iseenesest päris head tekstid. Samuti vastab ilmselt tõele, et enamik inimesi ei saa sellest aru.

Aga ma ei jaga üldse arvamust, et sellel filmil puudub süžee, puuduvad tegelaskujud ja põnevad hetked. Mina nägin neid kõiki. Lihtsalt kogu filmikeel oleks justkui suunatud mingi kehavälise kogemuse tekitamisele, et luua totaalse võõrandumise tunne, umbes nagu vaataks inimese hing lae alt kuidas opereeritakse tema keha – see ei ole tegelikult väga tabav võrdlus, võib mõjuda eksitavalt, aga ma ei leidnud praegu paremat.

Vaadates peategelast, keda kehastab Christian Bale, tekib lihtsalt pidevalt selline tunne nagu oleks üheaegselt tema sees ja vaataks teda kõrvalt – mingi selline kehaväline olek. Ja samal ajal ka selline tunne, millest luuletas Lermontov: ja hinges alati on külmus kummaline, ka siis, kui veri tules keeb. Nagu oleks see elu, mis jookseb enne surma läbi mitte silme eest, vaid kõrvaltvaates, aga nii, et näeb inimeste sisse.

Näiteks see stseen, kust pärineb ülaltoodud stoppkaader.

Peategelane Rick ja tema eksabikaasa Nancy (Cate Blanchett) uitavad rannas. Mehe sisehääl ütleb: “Sa andsid mulle rahu. Sa andsid mulle selle, mida maailm ei saa anda. Halastuse. Armastuse. Rõõmu. Kõik muu on pilv. Udu. Ole minuga. Alati.” Viimase sõna ajal sõidavad nad juba lennuvälja poole. Ja kui nad seal ringi uitavad, siis ütleb naise sisehääl: “Sa oled endiselt mu elu armastus. Kas peaksin seda sulle ütlema?”

Filmi heliriba (originaalmuusika kirjutanud Hanan Townshend, aga selle stseeni taustaks kõlas minu meelest hoopis Griegi “Solveigi laul”) ja pildikeel (operaator Emmanuel Lubezki), mis mõjub üheaegselt nii dokilikult kui ka äärmiselt esteetiliselt, võimendavad veelgi seda ebamaise realismi (kehavälise kogemuse) tunnet, mis jätab ühest küljest mulje hõljumisest, aga on teisest küljest rusuvalt raske.

Popmuusikast sobiks võrdluseks näiteks Röyksoppi “What Else Is There?”, kuigi… “Karikate rüütel” on küll täis sümbolismi (juba filmi nimi on võetud Taro kaardilt, mille tähenduseks “Meeldiv meeleolu, rahumeelsus, hea tuju, pingelõdvendus. Süvaarmumine, armastus ja rahu.” – see tähistab üheaegselt nii peategelast kui ka tema sihti), aga mitte ebausutavat jalad-maast-lahti maagiat.

Ma saan aru, kust tuleb suur osa seda filmi tabanud kriitikast, aga nõustun ikkagi suuresti LaSalle järeldustega. “Igaüks, kes ütleb teile, et see film on kõigest kogum kauneid pilte, ei saanud aru, mida ta vaatas,” märkis LaSalle. “Kui sel aastal on mõni parem film, siis valmistuge väga heaks aastaks.”

Veel mõned arvustused: Bilge Ebiri (Village Voice), A. O. Scott (NY Times), Richard Brody (New Yorker).

PS. Ma kirjutasin vahepeal Eesti Muusika Päevade raames toimunud kontsertide kohta kultuur.info blogisse paar külalispostitust, “Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis” ja “Ühe festivali lõpp, teise algus”, mida loomulikult samuti lugeda soovitan.