Rubriik: film

Kavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Vaatasin lõpuks ära Terrence Malicki “Karikate rüütli” (“Knight of Cups”), mis on jaganud kriitikud kahte lehte. Mulle tundus alguses nii ja naa, aga mida edasi, seda rohkem see film meeldima hakkas. Kuni kätte jõudis lõpp, mis näis olevat tingitud lihtsalt vajadusest film lõpetada.

“Terrence Malick on leiutamas uut laadi kino, mille kirjeldamiseks on vaja uut keelt,” arvas Mick LaSalle (San Francisco Chronicle). “Enamik inimesi ei saa sellest aru, ja hea põhjusega: see ei paku ühtegi neist tavalisist asjust, mida inimesed filmidest otsivad. Unustage süžee, unustage tegelaskujud, unustage põnevad hetked.”

Ma täiesti nõustun, et seda filmi on raske kirjeldada – lugesin pärast vaatamist läbi 6-7 arvustust ega leidnud ühtegi, mis seda minu meelest piisavalt hästi teeks, kuigi kõik olid iseenesest päris head tekstid. Samuti vastab ilmselt tõele, et enamik inimesi ei saa sellest aru.

Aga ma ei jaga üldse arvamust, et sellel filmil puudub süžee, puuduvad tegelaskujud ja põnevad hetked. Mina nägin neid kõiki. Lihtsalt kogu filmikeel oleks justkui suunatud mingi kehavälise kogemuse tekitamisele, et luua totaalse võõrandumise tunne, umbes nagu vaataks inimese hing lae alt kuidas opereeritakse tema keha – see ei ole tegelikult väga tabav võrdlus, võib mõjuda eksitavalt, aga ma ei leidnud praegu paremat.

Vaadates peategelast, keda kehastab Christian Bale, tekib lihtsalt pidevalt selline tunne nagu oleks üheaegselt tema sees ja vaataks teda kõrvalt – mingi selline kehaväline olek. Ja samal ajal ka selline tunne, millest luuletas Lermontov: ja hinges alati on külmus kummaline, ka siis, kui veri tules keeb. Nagu oleks see elu, mis jookseb enne surma läbi mitte silme eest, vaid kõrvaltvaates, aga nii, et näeb inimeste sisse.

Näiteks see stseen, kust pärineb ülaltoodud stoppkaader.

Peategelane Rick ja tema eksabikaasa Nancy (Cate Blanchett) uitavad rannas. Mehe sisehääl ütleb: “Sa andsid mulle rahu. Sa andsid mulle selle, mida maailm ei saa anda. Halastuse. Armastuse. Rõõmu. Kõik muu on pilv. Udu. Ole minuga. Alati.” Viimase sõna ajal sõidavad nad juba lennuvälja poole. Ja kui nad seal ringi uitavad, siis ütleb naise sisehääl: “Sa oled endiselt mu elu armastus. Kas peaksin seda sulle ütlema?”

Filmi heliriba (originaalmuusika kirjutanud Hanan Townshend, aga selle stseeni taustaks kõlas minu meelest hoopis Griegi “Solveigi laul”) ja pildikeel (operaator Emmanuel Lubezki), mis mõjub üheaegselt nii dokilikult kui ka äärmiselt esteetiliselt, võimendavad veelgi seda ebamaise realismi (kehavälise kogemuse) tunnet, mis jätab ühest küljest mulje hõljumisest, aga on teisest küljest rusuvalt raske.

Popmuusikast sobiks võrdluseks näiteks Röyksoppi “What Else Is There?”, kuigi… “Karikate rüütel” on küll täis sümbolismi (juba filmi nimi on võetud Taro kaardilt, mille tähenduseks “Meeldiv meeleolu, rahumeelsus, hea tuju, pingelõdvendus. Süvaarmumine, armastus ja rahu.” – see tähistab üheaegselt nii peategelast kui ka tema sihti), aga mitte ebausutavat jalad-maast-lahti maagiat.

Ma saan aru, kust tuleb suur osa seda filmi tabanud kriitikast, aga nõustun ikkagi suuresti LaSalle järeldustega. “Igaüks, kes ütleb teile, et see film on kõigest kogum kauneid pilte, ei saanud aru, mida ta vaatas,” märkis LaSalle. “Kui sel aastal on mõni parem film, siis valmistuge väga heaks aastaks.”

Veel mõned arvustused: Bilge Ebiri (Village Voice), A. O. Scott (NY Times), Richard Brody (New Yorker).

PS. Ma kirjutasin vahepeal Eesti Muusika Päevade raames toimunud kontsertide kohta kultuur.info blogisse paar külalispostitust, “Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis” ja “Ühe festivali lõpp, teise algus”, mida loomulikult samuti lugeda soovitan.

Ugala Teatrikinos näeb täna Cannes’is kuldse palmioksaga pärjatud Jacques Audiard filmi “Dheepan” (2015), mille kohta saan kirjutada arvustuse ära enne seanssi, sest ma eelmisel aastal juba korra vaatasin seda (kasutades kaasaegseid filmilevikanaleid).

Kuna mulle juhtus toona subtiitriteta koopia, siis läks suur osa jutust kaduma, sest tamili keelest ei saa ma aru vist ühtegi sõna (vähemalt ei jäänud kõrva midagi sellist, mis kusagilt tuttav ette tulnuks). Ugalas näidatakse seda eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Kui lähtuda arusaamast, et täiuslik film on selline, mille sisust ei lähe midagi märkimisväärselt olulist kaduma, kui vaadata pilti helita või kuulata heli pildita, siis… ei ole täiuslikke filme tõenäoliselt olemas.

Kui ma ei oleks lugenud enne vaatamist arvustusi, milles toodi välja, et filmis nähtav pagulaspere on fiktiivne, moodustudes üksteisele täiesti võõrastest inimestest, siis võinuks vabalt juhtuda, et üks oluline liin jäänuks kohe alguses tabamata.

suvaline kaader filmist

Ja kuna ma tamilikeelsest jutust midagi aru ei saanud, siis mõne asjaga võiski ju nii minna. Seetõttu tasub seda nüüd ikkagi uuesti vaadata. Seda enam, et suur ekraan teatrisaalis on midagi hoopis muud kui 1366 x 768 pikselit.

Iga filmi võib vaadata mitme nurga alt. “Dheepan” on minu meelest kõige parem sellest vaatepunktist, et tegemist on looga inimestest, kes on sattunud võõrasse keskkonda, mille keelt nad ei mõista, eemale omaenda kultuurist. Loona kohanemisraskustest ja identiteedist. Samuti ka suhtedraamana.

Pariisi eeslinnade kujutamisel on jäänud siiski ületamatuks Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mis võitis Cannes’is 20 aastat varem parima lavastaja kategoorias. Selles osas ei ole “Dheepan” väga muljetavaldav, nagu ka mitte põneviku või tapafilmina.

“Ma jumaldasin esimest üheksakümmet minutit sellest filmist ning jälestasin viimast kümmet,” kirjutas Jordan Hoffman @ Vanity Fair. Mina päris nii ei ütleks, aga mõistan teda. Filmi lõpp ei tundu olevat just kõige õnnestunum, kuid ei oskaks pakkuda praegu ise välja ka midagi paremat.

Samas on hea see, et viimaks jääb ikkagi tsipake ruumi erinevateks tõlgendusteks. Küsimusele, kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu, jättis Audiard Sirbis avaldatud intervjuus otsesõnu vastamata.

Võib ju tõesti kujutleda, et päris viimastel minutitel nähtav idüll on kõigest peategelaste fantaasiapilt, nende nö. Euroopa unelm, tegelik reaalsus aga just eelnenud košmaar. Kuigi, jah, film olnuks parem, kui loole oleks leitud mingi usutavam lahendus.