Käisin eile Anu Auna esimese täispika mängufilmi “Polaarpoiss” eellinastusel Solarise Apollo Kinos. Vabalevisse jõuab see nädala pärast, järgmisel kolmapäeval, mis tähendab, et kõigil peaks olema aega oma plaane teha. Lühidalt: soovitan.
Filmi nimest võib esmapilgul jääda mulje, kui mitte lugeda tutvustust, et seda lugu läbib mingi arktiline teema, kuid tegelikult leiab kogu tegevus aset parasvöötmes, valdavalt Eestis, peamiselt Tallinnas, kuigi mitte ainult seal. Ja isegi kui nimitegelane võib kohati näida külm, kalk, tundetu, siis juba järgmine hetk kinnitab, et nii üheplaaniline selle tegelaskuju karakter ei ole. Kaugel sellest.
Samuti puudub tal märgatav otsene ühisosa Polar Boy nime kandva USA koomiksikangelasega (kas viimane võis mõjuda Aunale, kes on nii filmi režissöör kui ka stsenarist, kuidagi inspireerivalt, selle üle oleks muidugi huvitav spekuleerida), kuigi ingliskeelsena on “Polaarpoiss” just “The Polar Boy”.
Filmi algus, kus peategelane Mattias (Roland Laos) jookseb ringi Berliinis, meenutas mulle hoopis sellist filmi nagu “Lola rennt” (Saksamaa, 1998), mis veel hiljemgi vaatamise ajal sarnaste võttepaikade tõttu korduvalt meelde tuli, kuigi sisuliselt nendel filmidel palju ühist ei ole. Peale selle, et mõlemas figureerib paarike ja käib võidujooks ajaga ning tegemist on heade noortefilmidega.
“Polaarpoiss” on kuulutatud alla 12-aastastele keelatuks ning CSM kirjutaks selle kohta käivas arvustuses ilmselt: vanemad peavad teadma, et “Polaarpoiss” sisaldab arvukalt ülemäära alkoholi tarvitavaid noorukeid, tarvitatakse ka teisi meelemürke, esineb vägivalda, ekraanil näidatakse korduvalt verd, kasutatakse vägisõnu jne. – üks võimalik sisukokkuvõte oleks: sex, drugs & rock ‘n’ roll.
Ja see ei oleks vale, sest kõiki neid seal leidub, aga see oleks eksitav ja kaugeltki mitte ammendav, sest see on tegelikult ilus film (seda ka visuaalselt, kusjuures sisuliselt on selles filmis väga oluline koht fotograafial) ning hoopis muust. “Polaarpoiss” ei mõju otseselt mingi moraalijutlusena, ei pruugi sellena esmapilgul paista, aga on seda oma toimelt – selle mõju poolest, mida see publikule avaldab.
Filmi teine peategelane Hanna (Jaanika Arum) näib esimese hooga olevat lihtsalt särav glitter girl, kuid kannatab, nagu peagi selgub, nn. bipolaarse häire all, mida Mattias hiljem (olles lugenud selle kohta Vikipeediast) matkima asub, et pääseda vanglasse sattumisest. Ja tundub, et alles siis ta õieti ärkabki ellu. Minu jaoks oli põhiliin seejuures just nende kahe omavaheline suhe. Selle arengut oli tõepoolest huvitav jälgida.
Eelmist kahte kinodesse jõudnud Eesti filmi, “Klassikokkutulek” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”, ma vaatamas ei käinud (need näivad olevat sellised filmid, mille vaatamiseks mulle piisab väikesest ekraanist ja mille nägemisega ei ole kiiret), aga jäi mulje, et need mõlemad rõhusid vaatajate nostalgilistele tundmustele. “Polaarpoiss” seda ei tee, vaid räägib meie tänapäeva Eesti noortest, kuid ajatu loo. Psühholoogiliselt usutava.
Aun vormis stsenaariumi NIPKOW Programmi residentuuri raames Berliinis ning vaadates meenusidki mulle ainult mingid Saksa filmid, kusjuures head (“Lola rennt”, “Das Experiment” jms.), millest ei ole võetud küll midagi üle otseselt, aga mis on nähtavasti mõjutanud tema käekirja. “Polaarpoisi” puhul kulus ideest teostuseni kaheksa aastat. Jääb ainult üle loota, et tema järgmist filmi ei tule oodata nii kaua.