Rubriik: film

ETV näitas hiljuti selle filmi järgi tehtud muusikalavastust, aga siin tuleb nüüd veidi juttu siiski Jacques Demy kuulsast filmist endast, mis on vähemalt praegusel hetkel vaatajatele kättesaadav isegi YouTube’is.

Lugu räägib noorest neiust ja noormehest, kes on armunud ning kavatsevad abielluda, kuid siis kutsutakse üks neist kaheks aastaks ära sõjaväkke. Neiu on rase. Tema kätt palub ka üks jõukas härrasmees. Neiu on küll tõotanud armsamat igavesti oodata, aga lahus olles võõrdub temast aegamisi ja läheb lõpuks teisele. Kui noormees armeeteenistusest naaseb, siis ei oota teda enam keegi.

Või tegelikult ootab. Tema vana ja haige tädi, ristiema, kes ta üles kasvatas, kuid mõne aja pärast sureb. Aga leidmata eest oma armsamat noormees kibestub ja käib päris alla. Kui enne sõjaväkke minekut töötas ta rõõmsalt automehaanikuna, siis pärast läheb ühel päeval ülemusega tülli ja lahkub töölt. Hiljem teeb ta saadud päranduse eest teoks ammuse unistuse soetada bensiinijaam. Vahepeal leiab aga õnne tütarlapsega, kes põetas tema haiget ristiema. Filmi lõpus kohtub ta veel viivuks vana armsamaga, kes tuleb bensiinijaama kütust tankima.

Selline võiks olla lühidalt kokkuvõetuna selle filmi sisu.

Lisaks armastusloole on see lugu aga ka omamoodi klassisuhete analüüs. Noormees ja tema ristiema põetanud tütarlaps, kellest saab hiljem tema naine, esindavad töölisklassi. Lõpuks saavad neist tänu saadud pärandusele, edasipüüdlikkusele ja töökusele juba väikekodanlased, tanklaomanikud. See teine neiu, kelle ema on vihmavarjudega kauplev väikepoodnik, on juba oma päritolult väikekodanlane, sellest kihist, mis pidevalt oma olemasolu eest peab võitlema ja suurkapitalile protsente teenib. Juveelikaupmehega abiellumise kaudu tõuseb temagi kõrgemasse kihti.

Jacques Demy (1931-1990), kes kirjutas ise ka stsenaariumi, kuulus Prantsuse uue laine andekaimate režisööride hulka. “Cherbourg’i vihmavarjud” on paljude arvates tema parim film. Muu hulgas silmapaistev sellegi poolest, et see oli üldse üks esimesi (ja tänini väheseid) filme, kus puudutakse Alžeeria sõja teemat.

Eriliseks teeb selle veel filmikeel, mis oli omas ajas küllaltki novaatorlik. Demy sisuliselt taasleiutas muusikali. Kogu tekst antakse edasi lauldes (helilooja Michel Legrand, dialoogid kirjutas Demy). Sarnaseid filme on tehtud hiljemgi, viimastest meenub (juba enam kui aasta tagasi vaadatud) “London Road”, aga teist nii head mina küll näinud ei ole. Mulle meeldivad ka kasutatud värvid, võttepaigad, dekoratsioonid, riided ja aksessuaarid, mis teevad sellest ühe täiusliku 1960-ndate filmi. Nostalgiline juba omas ajas, suur pisarakiskuja ka tänapäeval.

Eilne päev oli mitte üksnes maagiline, nagu väitis alkeemia.ee, vaid täiesti enneolematu ning kindlasti kordumatu selle poolest, et ma abiellusin. Kuna mulle, erinevalt paljudest teistest blogijatest, üldiselt ei meeldi oma eraelust avalikult kirjutada, siis sellel siin pikemalt ei peatu, vaid üksnes mainin, et kui me enne registreerimisele minekut seda filmi vaatasime, siis ütles tulevane abikaasa, et see on ikka rohkem meestekas. Nii see vist on jah (naised esinevad selles filmis vaid episoodilistes kõrvalosades), kuigi ta vaatas kah huviga.

Stanisław Lemi jutustuse “Rozprawa” (“Juurdlus”) järgi režissöör Marek Piestraki käe all valminud Poola-Eesti koostööfilm “Navigaator Pirx” on vana ulmedraama, mis võib näida noorematele vaatajatele aeglane ja konarlik, isegi naljakas. Tegevus toimub tulevikus, kus leiavad aset kosmoselennud Marsile ja Veenusele, kuid kogu stilistika meenutab rohkem 1970-ndaid – seda aega, mil see film valmis.

Teema ise on aga samas praegu kindlasti juba palju ajakohasem kui toona. Euroopa Parlamendi õiguskomisjon kiitis just neljapäeval heaks raporti robootikat käsitlevate tsiviilõigusnormide kohta, millega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles looma õiguslik raamistik järgmise 10-15 aasta jooksul uue tööstusrevolutsiooni käigus turule tulevate robotite jaoks.

Jutt käib seal küll veel mitte päris sellistest inimnäolistest robotitest, keda kujutatakse kõnealuses filmis, aga ikkagi… tegemist on mitte nalja, vaid äärmiselt tõsise asjaga, kusjuures üks ettepanek ongi “robotite jaoks eraldi juriidilise staatuse loomine, nii et kõige keerukamaid autonoomseid roboteid saaks lugeda elektroonilisteks isikuteks, kellel on kindlad õigused ja kohustused.”

Filmis ei ole inimõigused robotitele veel laienenud ja vaevalt nad kunagi päris sellised õigused saavadki, kuigi on seal päris inimeste moodi. Nii väliselt kui ka käitumiselt.

Lühidalt sisust: komandör Pirx nõustub minema katselennule, kus tuleb testida uut tüüpi meeskonda, mis koosneb osaliselt robotitest, kes ei ole eristatavad inimestest.

ETV+ valis selle filmi näitamiseks väga hea aja. Kahe nädala jooksul on see veebis veel järelvaadatav. Soovitan seda teha, lugeda Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni poolt heakskiidu saanud raportit ja nende teemade üle mõelda. Film on tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et üks seal kõlava muusika autoritest on Arvo Pärt.

Romantiline komöödia “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” (Mosfilm, 1976) taheti pärast valmimist väidetavalt ära keelata ja pääses sellisest saatusest vaid tänu sellele, et meeldis Leonid Brežnevile.

1976. aasta 1. jaanuaril telelinastunud film räägib Moskvas elavast 36-aastasest Jevgenist, kes palub lõpuks oma tüdruksõbra Galja kätt ja valmistub selleks, et hiljuti saadud korteris uus aasta koos temaga pidulikult vastu võtta. Ühtlasi pihib ta pruudile, et tegi juba kunagi varem ühele neiule abieluettepaneku, aga lõi pärast seda araks ja põgenes Leningradi. Jevgeni kinnitab Galjale, et midagi sellist enam ei juhtu.

Plaanid õhtuks on tehtud, kuid enne käib Jevgeni läbi veel saunast, sest tal on sõpradega komme igal aastal 31. detsembril koos saunas käia. Eelmise öö on Jevgeni, kes töötab kirurgina, veetnud pikas vahetuses. Ta rõhutab, et ei ole alkohoolik, aga saunas läheb ikkagi kõvaks pummeldamiseks, sest peatset abiellumist on ju vaja tähistada.

Üks sõpradest peab lendama samal õhtul Leningradi. Nii jätkub jooming lennujaamas. Kui saabub aeg pardale minna, siis on kaks veel ärkvel püsivat tüüpi unustanud, kumb nende laua ääres magavatest kamraadidest Leningradi pidi lendama. Lõpuks pannakse eksikombel lennukile Jevgeni.

Kuidas võis see juhtuda? Kas siis tema passi ei vaadatud? 1974. aastani NSV Liidu siselendudel pileti ostmisel ja pardale minekul passi tõesti ei küsitud. Aga ajal, mil see film vaatajate ette jõudis, seda juba nõuti.

Umbjoobes Jevgeni magab kuni Leningradi jõudmiseni, lällab siis lennujaamas ning kakerdab takso peale, öeldes juhile oma koduse aadressi, et Galja saabumise ajaks koju jõuda. Takso viib ta samasuguse maja juurde, kus ta elab. Jevgeni komberdab kuidagi korteriukseni, keerab selle oma võtmega lahti, loobib riided osaliselt seljast ja läheb viskab magama.

Mõne aja pärast saabub koju Nadja, kes ootab samal õhtul külla Ippoliti, oma meessõpra. Esialgu ta isegi ei märka, et keegi tema voodis magab, aga pärast on ehmatus suur ning arenema hakkab pöörane sündmustejada.

Eldar Rjazanovi käe all valminud film on eelkõige melodraama, romantiline komöödia, mis räägib inimestevahelistest suhetest, aga loomulikult võib selles tajuda ka teatud sotsiaalkriitilist sõnumit, kriitikat ühiskonda unifitseeriva sotsialistliku plaanimajanduse aadressil, mis ilmselt viiski mõteteni see ära keelata.

Paradoksaalsel kombel viitas Brežnev oma ettekandes NLKP XXVI kongressil 1981. aastal sellele filmile aga just selle sõnumi tõttu.

“Ei ole vaja selgitada, kui oluline on see, et kõik meid ümbritsev kannaks endas ilu, hea maitse märki. Olümpiaobjektid ja mõningad elamukvartalid Moskvas, taassündinud minevikupärlid ja uued arhitektuuriansamblid Leningradis, uusehitised Alma-Atas, Vilniuses, Navois ja teistes linnades – see on meie uhkus. Ja ikkagi on linnaehituses tervikuna vaja rohkem kunstilist väljendusrikkust ja mitmekesisust. Et ei juhtuks sedasi nagu ühe filmi kangelasega, kes, sattudes saatuse iroonia tahtel võõrasse linna, ei suutnud seal eristada ei maja ega korterit omaenda omast,” teatas Brežnev.