Rubriik: ajalugu

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.

Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.

Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.

Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.

Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.

Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.

Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.

Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.

“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”

Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”

Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.

Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.

Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.

Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.

Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.

Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.