Rubriik: ajalugu

275-leheküljeline omapärane kataloog kolhooside-sohvooside ajajärgust Eestis.

Koostaja Viktor Kuik kirjutab saateks, et esialgne mõte oli tutvustada huvilistele lihtsalt majandite poolt valmistatud rinnamärke (kaante vahele jõudis enam kui 1600 märki Aivar Rätsepso kogust), aga raamatu kokkupanemisel ja algallikate uurimisel tutvus ta nii huvitava pildi- ja artiklimaterjaliga, et seda oli raske vaid enda teada hoida.

Nii leidsid selles raamatus koha ka sajad fotod, tõmmised propagandistlikest maalidest ja plakatitest, kaardid majandite piiridega ning nende kujunemist kajastavad tabelid ja skeemid. Lisaks mitmesugust muud ajastukohast materjali, vahepeal ka veidi teksti.

Kas teadsite, et Eesti NSV kolhooside ja sovhooside enimkasutatud nimede hulgas olid populaarseimad Kalev, Kungla, Tulevik, Lembitu ja Koidula, aga näiteks Lenin alles kahekümnes ja Tee Kommunismile kolmekümnes? Või siis… kes oli külavolinik? Vot selliseid asju saabki siit teada.

Kõigepealt on toodud ära Eesti NSV riiklikud teenetemärgid, siis rajoonide kaupa majandite omi, seejärel eraldi sovhoostehnikumid, kalurikolhoosid, künnivõistluste ja loomakasvatusega seotud märgid, tootmiskoondises Norma valmistatud kolhoosimärgid ja ka paar lehekülge vimpleid. On isegi üks lehekülg tuvastamata märke, mille puhul ei olnud täpselt teada, milline majand need teha lasi.

Viimase kolmandiku võtab enda alla mahukas pildikogu maarahva töödest ja tegemistest, kuid palju pilte on avaldatud ka juba eespool.

Aastaarve märkidel küll juures ei ole, aga üldjoontes on need aimatavad. Nii saab ka ettekujutuse sellest, kuidas need aja jooksul on muutunud. Näiteks 1988/89, kui paljud kolhoosid lasid teha oma 40. aastapäeva märke, tulid juba kujundusse sisse sinimustvalge ja suitsupääsuke. Tuleb välja ka regionaalseid eripärasid, näiteks mulgi rahvariietes mees Abja kolhoosi märgil jms. Kokkuvõttes päris huvitav.

Lars Brownworthi “Merehundid. Viikingite ajalugu” on seitsmes raamat, mille ma tänavu läbi sain loetud. Mul küll ei ole üldiselt lemmikraamatuid, aga ERR-i kultuuriportaalis tõstsin nüüd oma viimase lemmikuna esile just selle, põhjendades seda lühidalt (kolme lausega) nii:

Huvitav pilguheit Euroopa ajalukku, haaravalt esitatud ja kergesti loetav, tõeline rahvaraamat, kuigi mitte soovitatav lastele ja nõrganärvilistele. Äärmiselt aktuaalne praegu maailmas toimuvate arengute (kliimamuutused, põgenikekriis, Euroopa Liidu murenemine jms.) taustal. Hoiatus minevikust, mille tagasipöördumist keegi meist ei sooviks.

Brownworth oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis, kui hakkas tegema taskuhäälingusaateid Bütsantsi valitsejatest, et tutvustada selle kadunud impeeriumi ajalugu laiemale kuulajaskonnale. Tema harivad loengud osutusid veebis nii populaarseks, et 2007. aastal loobus ta koolis õpetamisest ja asus tööle temaatilise raamatu kallal.

“Merehundid. Viikingite ajalugu” on tema kolmas raamat. Ja esimene, mis on tõlgitud eesti keelde. Sellele eelnes teos normannidest, kellele Brownworth pühendas ka loengute seeria taskuhäälingus, järgnes lühike ristisõdade ajalugu.

On näha, et ta võtab ajaloo populariseerimist tõsiselt. Ja ta teeb seda väga hästi. Kui sageli kalduvad isegi sellised populaarteaduslikud ajalooraamatud, mida ei koorma tohutu viidastik, olema tavalugejale veidi kuivad ja igavad, et mitte öelda tüütult venivad, siis Brownworth läheneb siin asjale nagu pedagoog, kes on huvitatud mitte enda eruditsiooni eksponeerimisest, vaid aine edastamisest.

Lühikestes peatükkides annab ta hoogsa, kuid piisavalt detailse ülevaate tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani aladelt pärit viikingite röövretkedest, mis ulatusid Euroopas Vahemereni, võitlustest Inglismaal ja Iirimaal, jõudmisest Islandile, Gröönimaale, Põhja-Ameerikasse, idapoolsest ekspansioonist, Kiievi-Vene riigi loomisest, võitlustest Bütsantsiga ja Bütsantsi teenistuses, lõpuks ka põhjamaade ristiusustamisest, mis sellele ajajärgule lõpu tegi.

Brownworth leiab, et viikingite “toodud häving oli lõppkokkuvõttes ikkagi edasiviiv protsess” – nad kujundasid ümber poliitilise ja majandusliku maastiku, mängides keskset rolli Lääne-Euroopa alustalade loomises Iirimaast Venemaani.

Tapmist ja jõhkrust on raamatus muidugi palju. See peaks mõjuma kainestavalt neile, kes jätkuvalt viikingiaja järele õhkavad, nähes selles midagi romantilist.

Naistel olid viikingite juures küll suuremad õigused kui kristlikus Euroopas (nad võisid isegi lahutada ja oma kaasavara tagasi saada) ning abielu rikkunud mehed poodi üles või lasti hobustel surnuks tallata, aga iseloomulikum on ilmselt see, et üht islandlast olla narritud “lastearmastajaks”, sest ta keeldus osalemast spordialal, mis seisnes vangistatud beebide õhku viskamises ja odaotsale püüdmises.

Selliste asjade peale meenusid paratamatult hiljuti Konrad Lorenzi raamatust “Niinimetatud kurjus” loetud kirjeldused rottide omavahelistest tapatalgutest.

Tsivilisatsiooni pidavat lahutama barbaarsusest vaid üks samm, aga tahaks siiski loota, et areng toimub üldiselt vastupidises suunas. Vähemalt annab selleks lootust tänapäeva põhjamaade ja sealsete rahvaste suhteline rahumeelsus.

Neljapäeval esitletakse Tallinnas, Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, kogumikku “Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…”, mille koostaja Margit Prantsus rääkis sellest eile ka telesaates “Hommik Anuga”. Sealt võis jääda mulje, et raamatus leidub palju holokaustinalju, kuid tegelikult on seal vaid üks kild, milles juttu juutidest koonduslaagris. Ja sellegi olla kunagi jutustanud hoopis eesti luuletaja ja kirjandusteadlane Valmar Adams.

Juudid teevad holokausti teemal nalja küll, aga need naljad on ikkagi rohkem teatud eneseteraapia vorm, umbes nagu Tujurikkuja klipid “Küüditamine” või “Eesti otsib neonatsi”, mida ei võta hästi vastu kaugeltki kõik nimetatud rahvuse esindajad ja mis mõjuksid teiste poolt esitatuna täiesti kohatuna.

(Iraani ajaleht Hamshahri on korraldanud prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamise vastu protesteerimiseks paaril korral holokaustiteemaliste karikatuuride võistluse, aga see tekitas vastakaid arvamusi isegi islamivabariigis endas – Iraani praegune välisminister on üritanud riiki sellest igati distantseerida ja peab holokausti kohutavaks tragöödiaks, president hukkamõistetavaks inimsusvastaseks kuriteoks.)

On siiski teemasid, millega eriti nalja ei tehta, sest… mille üle on seal naerda?

Prantsus on valinud välja põhiliselt selliseid nalju, mida räägivad enda kohta juudid ise. Need on rühmitatud teemade kaupa tähestikulises järjekorras, alates abielust ning lõpetades ümberlõikamisega. Kokku 40 teemat, umbes 250 anekdooti.

Lisaks nn. goldvinisme.

Mõne teema kohta on nalju rohkem, mõne kohta vähem. Suht palju on nõukogudeaegseid või nõukogude juutidest rääkivaid nalju. Ja selles raamatus kõige sagedamini mainitav linn on Odessa.

Näiteks üks looke juudi anekdoote rääkivate juutide kohta.

Kaks juuti jalutavad.

“Tead,” ütleb üks, “ära on tüüdanud, et kõik kogu aeg ainult juudi anekdoote räägivad. Justnagu teisi rahvuseid polekski olemas!

“Väga õige,” kiidab teine takka. “Ärme mingil juhul täna juudi anekdoote räägime.”

Väike paus.

“Kellest me siis rääkima hakkame?” küsib esimene kõhklemisi.

“Noh… kas või hiinlastest!”

“Hea küll, olgu hiinlastest. Näiteks see: kõnnivad kord Odessas kaks hiinlast, Nan Tan ja Mo Še…”

Tõele au andes tuleb siin märkida, et päris kõik selles kogumikus leiduvad naljad mulle naljakad ei tundunud. Aga selle puudujäägi kompenseerisid küllaga koostaja kommentaarid, milles ta tutvustas käsitletud teemade kaupa lühidalt juutide ellusuhtumist, kultuuri ja ajalugu.

Kummaline oli samas toimetaja (Loone Ots) eessõnas sisalduv väide, et “judeofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased juutidega päris hästi läbi saanud.” Kui selle viimase poolega võib üldjoontes nõustuda, siis esimene tekitas nõutust.

Eesti Vabariik oli ju ikkagi esimene riik maailmas, kus juudid said kultuuriautonoomia, ning meie rahvusriigi loomine innustas otseselt juhtivaid sioniste (nagu Ze’ev Žabotinský, kes 1920-ndatel ja 30-ndatel korduvalt Eestis käis). Eestlaste saatuse võrdlemine juutide omaga oli juba üks C. R. Jakobsoni ja teiste 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tegelaste jutupunktidest ja suhteliselt palju juute võitles ka Eesti Vabadussõjas.

Judeofoobia leidis siinmail kandepinda eelkõige siiski Teise maailmasõja ajal ja seda toona Eestit okupeerinud imperialistlike ambitsioonidega natsionaalsotsialistliku Saksamaa mõjul (mitte meie rahvusriigi koidikul, vaid selle varjusurmas viibides).