Lugu, mida keegi ei taha avaldada

Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.

Rass kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.

USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”

Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.

Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.

Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”

Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.

Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.

White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.

Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.

Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.

Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.

Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.

Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.

Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.

Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.

Johannes Käbin “Aastate ja kauguste tagant”

“…ma mitte ainult ei suuda kirjutada, vaid mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama. Kellele neid tarvis, neid tõsisemalt toimetamata esialgseid visandeid, kust on välja jäetud paljud tähtsad faktid ja samas sisaldub hulk tühiseid seiku, mis ei huvita kedagi…”

Johannes Käbin (1905-1999) oli 28 aastat Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär (1950-1978), seejärel veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978-1983). Jutud tema kirjapandud mälestustest ringlesid nii kaua, et mõned hakkasid pidama nende olemasolu lõpuks lihtsalt legendiks, mis aeg-ajalt välja ujub. Tänavu nägid need viimaks siiski trükivalgust.

Käbini “Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked” on varustatud akadeemik Tõnu Tannbergi saatesõnaga, millest selgub, et tõsisemalt hakkas Käbin oma mälestuste väljaandmist kaaluma ilmselt pärast seda, kui ta vabanes 1983. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt – 1984. aastal esitas ta avalduse, et saaks kasutada mälestuste kirjutamiseks parteiarhiivis leiduvaid dokumente. Käbin kooskõlastas oma tegevuse siis ühtlasi ka NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudiga. Tannberg märgib, et enam-vähem läbimõeldult jõudis ta aga kirja panna vaid väikese osa kavandatust ning sedagi enne 1985. aastat, mil NSV Liit viibis “seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda.”

Käbin kirjutas oma mälestused vene keeles. Tema esialgse kava kohaselt pidid need ilmuma Moskvas. Nüüd valmistas need avaldamiseks ette tema poeg Eduard, vene keelest tõlkis Veronika Einberg. Mälestustele on lisatud väljavõtteid Käbini päevikutest. Eduard Käbin rõhutab omapoolses kommentaaris, et päevikutes kirjutas isa ilma enesetsensuurita. Samas aga esineb neiski katketes kohati sellist nõukogudelikku kantseliiti ja muudki, millest jääb lugedes mulje, et need päevikud pidid saama aluseks mälestusteraamatu kirjutamisele – tähendab, et olid omamoodi toormaterjal, mitte päris vaba käega kirjutatud.

Käesoleva postituse alguses toodud karmi hinnangu oma kirjapandud mälestustele pani Käbin päevikusse kirja 1992. aasta veebruaris. Toona kirjutas ta, et “millalgi 1990. aasta lõpus, 1991. aasta algul tekkis mul soov minna kuhugi omaette ja viia töö mälestuste kallal lõpule. Pidasin mõttes aru, kus peaks juurde kirjutama, mida tuleks täiendada ja kust kõrvaline välja võtta. Milliseid kommentaare ja hinnanguid möödunule tuleks täpsustada ja kriitiliselt üle vaadata. Ühesõnaga, olid soovid ja plaanid. /—/ Kuid elutingimused ei lasknud mul tollal seda teha. Aga edasi on olnud aina raskem, mälu nõrgeneb, vanadus võtab oma. Poolelijäänu tuleks tulle visata. Kuid üksildasel lonkuril on raske niisama tegevusetult istuda. Aga võib-olla ikka prooviks kirjutada?”

Tundub, et seda mälestuste ümberkirjutamist võis tõesti esineda. See on aga muutnud need sisuliselt veidi ebakoherentseks. Näiteks kirjutab Käbin ühes kohas (lk 202), et “25. märtsil 1949 algas korraga kõigis kolmes Balti vabariigis kurikuulus, ebahumaanne ja seadusevastane akt – “kulakute ja sakslaste käsilaste” massiküüditamine. Ilmselgelt oli seda keskuses ette valmistatud ülima salastatuse katte all. Nagu ka 1929. aastal, pöörati selle aktiga kolhoosidesse vabatahtliku mineku poliitika ootamatult sundkollektiviseerimiseks. Selle tulemusel sai Baltikum poole aastaga sisuliselt täielikult kollektiviseeritud.” Samas teatab ta aga teisal (lk 280), et Hans Leberechti jutustuse “Valgus Koordis”, mille eestikeelne väljaanne jõudis müügile alles 1949. aasta aprillis ehk pärast märtsiküüditamist, “laial levikul oli suur roll kollektiviseerimise õnnestumises Eestis.”

Kumb siis oli selles osas määravama tähtsusega? Küüditamine, millega äraviimata jäänud talurahvas kolhoosidesse hirmutati, või üks jutustus, millega inimesi sinna astuma innustati? Käbin oli sel ajal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P V kongressil esines ta Estonia kontserdisaalis sõnavõtuga, milles rõhutas vajadust tõrjuda “klassivaenlane” välja mitte üksnes majandusest, vaid purustada ka tema ideoloogia.

Sirp ja Vasar, 1. jaanuar 1949

Kahtlemata võis Leberechti jutustus näida Käbinile siis selles võitluses väga oluline. Samas jõudis ta mingil hetkel siiski ka selleni, et tunnistas küüditamise otsustava tähtsusega rolli kollektiviseerimise läbisurumisel. Lühidalt: kohati võib jääda tekstist mulje, et Käbin oli täiesti normaalne inimene, aga järgmisel hetkel keerab jälle selliseks kamarajuraks, mida leiab piisavalt juba 1975. aastal tema nime all ilmunud raamatust “Suur Oktoober ja Eesti”, mis kujutab endast nõukogudelikku ülevaadet Eesti ajaloost alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1975. aastani. Mil määral selles stiilis kirjapandu oli siiras, pole selge.

On küll selge, et selles, milliseks nõukogude režiim kujunes, jõudis Käbin lõpuks pettuda, aga samas ei ole põhjust kahelda selles, et ta oli juba nooruses ideeline punane. Mälestuste üheks huvitamaks osaks ongi Käbini meenutused lapsepõlvest ja noorusajast Venemaal. “Poliitilise ja ideoloogilise võitluse põhiküsimuseks oli meil tol ajal võitlus väikekodanlusega. Kui nii võib öelda, siis kerkis meie ette eeskätt teoreetilist laadi küsimus: kuidas väikekodanlast ära tunda? Mis asi on väikekodanlikkus ja kuidas sellega võidelda? Olime seisukohal, et väikekodanlus on oma ideoloogialt revolutsiooni vastu, meie ideede vastu. Seda meelt olid kõik, et väikekodanlane on “väike kodanlane”, ja see oli kõigile arusaadav. Kuid mismoodi väikekodanlast kindlaks teha, kuidas teda avastada? See oli juba keerulisem küsimus ja siin tekkis meie vaadetes lahknevusi,” meenutab Käbin vaidlusi küla komsomolirakukeses, mis asutati 1923. aastal tema osavõtul. Käbin valiti selle rakukese vastutavaks organisaatoriks.

Raamatu toimetaja Olev Liivik on lisanud Käbini tekstile joonealuseid märkusi, milles on toodud välja palju kohti, kus autor “mäletab valesti” või lihtsalt eksib. Palju on ka selliseid olulisi asju, mille Käbin on välja jätnud (nagu ta isegi oma päevikus tunnistas). Samas on tema mälestuste ilmumine isegi sellisel kujul muidugi parem kui mitte midagi. Mingeid infokilde, mida ajaloolased varem ei teadnud, neist siiski leiab. Selles mõttes on ikkagi hea, et ta oma kirjapandud mälestusi ja päevikuid ära ei põletanud.

Olav Osolin “Minu esimene elu”

See on vist esimene raamat, mida avades jäi mulle kohe silma teade selle kohta, et kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi selles toodud fotode autorite või nende esindajatega, ja palub neil, kellega ei ole ühendust saadud, enda poole pöörduda.

Fotosid on selles raamatus tõesti palju, aga kaugeltki mitte rohkem kui teksti – selle poolest erineb kõvasti sellistest elulooraamatutest, mis on pandud kokku võimalikult vähese vaevaga, et lihtsalt tuntud nime abil raha teenida. Osolini raamat on kergesti loetav, kuid mitte üksnes mahukas, vaid ka sisukas. Ta alustab oma varasest lapsepõlvest 1950-ndatel ja jõuab välja augustiputšini, annab küllaltki huvitava, panoraamse lähivaate kogu sellest ajajärgust, elust, eriti noorte ja noorte täiskasvanute elust Eesti NSV-s.

Suurt rolli mängis seejuures muusika. Osolin oli üks neist, kes korraldasid 1972. aasta 13. oktoobril TRÜ klubis Eestis teadaolevalt esimese avaliku disko (väiksemates seltskondades, kinnistel pidudel kuulati ja mängiti plaate tantsuks muidugi juba varemgi). Eelteade selle kohta avaldati toona ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes.

Samas ilmus ka korraldajate järelkaja, mida lugedes võib tunduda, et poistel oli siis mingi ohutunne või aimdus, et kõik ei pruugi vaadata sellisele ettevõtmisele hea pilguga, mistõttu süüdistati enda muusikavalikus kohati hoopis publiku ühekülgset maitset.

Osolini raamatust selgub siiski, et POP-klubi juhatuse nimel ilmunud artikli autoriks oli ilmselt Riho Baumann, kes väljendas lihtsalt oma isklikku pettumust selle üle, et mängiti toonaste menubändide hitte, mitte rohkem tõsisemat rockmuusikat (lk 151). Diskodel hakati viima läbi ka küsitlusi, mille põhjal valminud edetabelit juhtis 1972. aastal just Uriah Heep looga “Easy Living”.

https://www.youtube.com/watch?v=6c7ceMUZZl8

Nõukogude ajal elanute mälestusi lugedes on alati huvitav vaadata, kuidas on kajastatud enda kaasaminekut või kohanemist valitseva režiimiga, milline on olnud selle mõju inimestele. Osolin ei vala suuri krokodillipisaraid selle pärast, et ta oli oktoobrilaps ja pioneer.

“Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli oli üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpetati metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama.” (lk 48)

Ülikoolis valiti ta 1974. aasta detsembris koguni komsomolikomitee liikmeks.

Tuleb välja, et seegi oli seotud diskoga – sooviga neid ikka edasi teha.

“Omamoodi piksevarras oli ka ülikooli komsomolikomitee, kes pidi ülikooli klubi tegutsemisel silma peal hoidma ja kelle liikmetel oli meie pidudest hea ülevaade, kuna nad käisid seal ise hüppamas. Kui ühel hetkel hakkas ülikooli juhtkonnale tulema kaebusi, et ülikooli klubi on muutunud roiskunud kapitalismi elustiili propageerimise allikaks ja sellised plaadiõhtud tuleks “kinni keerata”, siis kutsusid komsomolijuhid mind neljasilmavestlusele, arutamaks klubidisko kaitsmist. Minu mäletamist mööda olid signaalid tulnud eeskätt õigusteaduskonnast, mis mind muidugi ei üllatanud, kuna kuulu järgi oli seal iga kolmas tudeng koputaja ja iga neljas niisama punane. Lõpuks tuli komsomolikomitee juhtkond lagedale ootamatu ideega, et kui ma laseksin end valida ülikooli komsomolikomitee liikmeks, siis oleks juurakatest kaebajatel raske mulle hõlma karata ja ma võiksin klubis oma diskosid rahuliku südamega edasi kütta. Ma ei mäleta, et ma selle ettepaneku üle oleksin väga pikalt juurelnud – ju ma vaatasin, et mis seal ikka, kui see aitab diskot säilitada, siis teeme ära!” (lk 160)

Taustaks on võib-olla oluline märkida, et enne ülikooli astumist pakuti Osolinile kui tublile purje- ja meistersportlasele võimalust minna vaatama 1972. aasta olümpiamängude Kieli olümpiaregatti, kuid lõpuks hõivas algselt talle mõeldud koha üks komsomolitöötaja (lk 117).

“Nii saigi must ootamatult miskiks ajaks TRÜ komsomolikomitee liige, olgugi et ma selleks ise mingit initsiatiivi ei avaldanud ja ma ei mäleta, et mul oleks tulnud seal täita muud rolli kui teha ülikooli klubis diskosid. Samas polnud ülikooli komsomolikomitee minu silmis ka miski selline seltskond, keda oleks tulnud ilmtingimata häbeneda, sest mõnedki sealsed tüübid olid mõistlikud tegelased, kes korraldasid lisaks nomenklatuursele jurale ka asjalikke üritusi ning eks sai nendega koos pidusidki peetud.” (lk 162)

Lisan siia tõmmise tõenäoliselt kõige kompromiteerivamast, piinlikumast artiklist, mille Osolin on kunagi kirjutanud. Oma mälestustes ta seda ei maini. See ilmus TRÜ ajalehes veidi enne tema valimist komsomolikomitee liikmeks ning oligi nähtavasti seotud selle protsessiga.

Seda, et talle sellest ajast siiski mingi okas hinge jäi, näitab minu meelest aga see, et ta otsustas diskoriameti jäädavalt maha panna, kui 1980. aasta detsembris kutsus tema toonane ülemus, Eesti Raadio direktor Aado Slutsk ta enda juurde ning teatas, et on saanud ülesande pidada Osoliniga läbirääkimisi selle üle, mis tingimustel on ta nõus mängima diskorina muusikat Eesti NSV Ülemnõukogu nääripeol.

“Ju ma tajusin, et kui juba ENSV Ülemnõukogu Presiidumi esimees Johannes Käbin ja tema asetäitja Meta Vannas tahavad mu plaatide järgi tantsu kepsutada, siis on diskovärk muutunud selliseks mainstream’iks, et see ei pane enam minusugusel tüübil silma särama. Nii saigi mu DJ karjäär otsa…” (lk 244)

Osolin kirjutab ka sellest, kuidas teda üritati värvata KGB koputajaks ning keelitati parteisse astuma. Raamat on üsna avameelne, lahtise tekstiga, teemasid ja tegelasi käib läbi palju. Kui keegi selle ainetel tema elust mängufilmi hakkaks tegema, võiks keskenduda aga just sellele diskoriloole. Usun, et selle põhjal annaks teha päris hea, dramaatilise filmi.

Ülikooli lõpetas Osolin 1977. aastal. Järgmise aasta 17. märtsi TRÜ ajalehes kirjutas Raivo Palmaru, kurtes ülikooli klubis toimuvate diskoõhtute allakäigu üle: “Sageli meenutatakse O. Osolini diskosid TRÜ klubis. Milles oli Osolini edu saladus? Osolin oli sõnaosav, tal oli hea diktsioon ja ta oskas pidu juhtida, s.t. mõtles. Mõtles ja püüdis taibata, mida tunnevad ja millele mõtlevad üliõpilased tema ees saalis, mõtles, mida neile pakkuda. Praeguse taseme juures TRÜ üliõpilane aga klubisse ei tule.”

This is a thing I’ve never known before
It’s called easy livin’…