Vikerkaare käesoleva aasta esimest topeltnumbrit hakkasin lugema reedel, 17. veebruaril.
Kõigepealt kolm klassikalist asjaluuletust, mis ei avaldanud sügavat muljet ega olnud kuigi meeldejäävad. Neile järgnes selle luuležanri lühike tutvustus, millest inspireerituna panin aga ise kirja read…
Kuna mulle tuli juba vaikselt uni peale, siis läksin ära magama.
Järgmisel õhtul lugesin edasi. Kristjan Haljaku ja Marko Kompuse luuletusi ei suutnud lugeda. Proovisin, pisteliselt, aga üle paari rea järjest ei suutnud.
Mudlumi ja Margit Lõhmuse novellid olid loetavad, kuigi esimese puhul oli kõige parem osa puänt (“Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda? Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.”) ja teise puhul ei saanud alguses aru kas autor teeb nalja või kirjutab tõsiselt või mis imelik jutt see selline üldse on (“See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea.”).
Anti Saare päeviku puhul oli idee (“Päevik kujuneb kindla reegli alusel: kokkulepitud päevadel ja kokkulepitud kellaajal saadab ajakirja toimetaja mulle Facebooki teel ühe sõna, mille valikul tema jaoks piiranguid pole. Täpselt viieteist minuti pärast saab ta minult vastu spontaanse teksti selle sõna (st sellega tähistatava asja, tegevuse, kvaliteedi vms) kohta. Ühtegi parandust, lisandust ega kärbet tagantjärele teha pole lubatud. Toimetaja tohib korrigeerida ainult ortograafiat. Niisugune kirjutamispraktika välistab ettevalmistuse, pühitseb rutiini, silmapilksust ja mööduvust.”) huvitavam kui sisu. Ilmselt tasuks võtta kirjutamiseks natukene rohkem aega, näiteks pool tundi, et jõuaks mitte üksnes laused kirja panna, vaid need enne ikkagi ka veidi läbi mõelda. Usun, et tulemus saaks sedasi parem, kuigi ei oleks enam nii spontaanne.
Edasi… Vikerkaare toimetus palus aastalõpu eel mõningatel inimestel mõelda, millest võiks kõnelda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Mulle tuli seda sissejuhatust lugedes kohe esimese asjana pähe e-riik, aga seal on valitud teemadeks hoopis: sült, kamm, pekk, auto, kingitus, tikutops, päkapikumüts ja hommikumantel. Lood on nii ja naa – mõned head, mõned mitte.
Järgmised 30 lehekülge jätsin vahele. Jätkasin lugemist pühapäeval rongis, kus sai läbitud Francisco Martinezi “Remondi igapäeva-afektid Eestis”, millele järgnes õhtul Kirsti Jõesalu ja Raili Nugina “Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris”. Mõni väide on ehk vaieldav (näiteks kamašokolaad ei ole minu arvates pelgalt nostalgiatoode, vaid see ongi tõesti maitsev), aga mõlemad artiklid on päris huvitavad.
Järgmised 57 lehekülge lasin läbi sõrmeda. Lauri Sommeri puuraiduri märkmeid ja järgnenud intervjuusid üritasin küll lugeda, aga lihtsalt ei suutnud. Johannes Saare “Inim-seadeldised kultuuris” sai loetud. Sealt tuleb ka järgnev lõik:
“See heidab tagantjärele valgust ka siinkirjutaja lapsepõlvele Viljandis, nimelt mälestusele legendaarsest viljandlasest Aleksander Otist, keda laiem rahvahulk teadis peamiselt Kandle-Otina, seda ilmsetel põhjustel. Ehkki paljud olid teda aastakümneid kohanud vaid jalgrattal linnatänavail saalimas, kuulus hr Oti kultuurilisse kuvandisse ja nimesse lahutamatult hoopis hr Kannel, selle mängimise oskus ja lust ning kõigest sellest tulenev vältimatu tagajärg – kinnistumine laiemasse kultuurimällu elutu ja elusa mängulise hübriidina, kodanikunimeta küborgina, kes astub kultuurilises kujutluses esile vaid elulises sõltuvuses eluta mateeria võluvõimust lasta kõlada reilendril, “Viljandi paadimehel”, “Saaremaa valsil”…”
Kandle-Otti mina veel veidi mäletan, aga nooremad viljandlased ei ole temast üldiselt vist eriti midagi kuulnudki. Vanasti ma arvasin, et Ott on tema eesnimi. Samas ei tõmbaks ma sellist selget piiri elutu ja elusa vahele – kannel on elutu vaid siis, kui seda ei mängita, ja isegi siis ei ole see päris kindel. Huvitav, mis on saanud Kandle-Oti kandlest…
Ulrike Plath arvustab Tõnu Õnnepalu “Klaasverandat”. “Raamat sellises vormis, nagu me teda käes hoiame, koosneb tekstidest, mis on enam kui seitse aastat vanad. Nad sündisid blogina, mida autor kirjutas 2009. aasta esimesel poolel pärast seda, kui oli juba viiendat aastat hoidnud Esna mõisat,” kirjutab Plath, kes on ise baltisaksa päritolu. “Tekst on meeldiv ka raamatuna, kuigi ei jõua blogi tasemeni.”
Pille-Riin Larm arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, leides, et jutud tulid priimad peaaegu kõik. Oliver Berg kirjutab Andris Feldmanise romaanist “Viimased tuhat aastat”, märkides muu hulgas: “Paratamatult paistab, et “Viimased tuhat aastat” on pigem visand mingiks filmiks, mille tegemine Eestis on piiratud ressursside tõttu äärmiselt vähetõenäoline.” Mul endal oli lugedes täpselt sama tunne.
Keiu Virro arvustab Mihkel Raua eneseabiõpikut “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”. “See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane,” leiab kriitik. “Küll aga on pisut ülemäära peatükke ja teemasid.”
Leo Luks kirjutab, et Jyrki Siukoneni “Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse” töötab kõige paremini “lugemissoovituste varamuna akadeemilise ettevalmistusega lugeja jaoks. Paraku olen seisukohal, et raamatul on ka palju miinuseid, mistõttu see ei sobi populaarseks sissejuhatuseks laiemale publikule.”
Aare Pilv märgib Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” kohta, et see “on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb seda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik…” Talle näib, et “Gros’ raamatulaadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks.”
Lõpetasin Vikerkaare lugemise pühapäeva õhtul ja mõtlesin sellest siia kohe järgmisel päeval kokkuvõtte kirjutada, aga ei leidnud siis selleks aega. Nüüd sai see tehtud.
Ajakiri Ajalugu on pühendunud peamiselt tõlkelugude vahendamisele, kuid sisaldab ka algupäraseid tekste Eesti autorite sulest, mis käivad just meie, mitte teiste maade ja rahvaste ajaloo kohta.