Rubriik: ajakirjad

Värske Rõhk nr. 50 (suvi 2017)

Luuletustega esinevad:

* Laura Oras (kui vihma sajab, on lompides kellegi silmad)

* Gerda-Liis Palmiste (oh ema, / ma mäletan su vesiseid / suppe)

* Elisabeth Kaukonen (ma olen su vesi, / su silmavesi, su vann, su vaas, jõesäng, oaas)

* Mari-Liis Müürsepp (kõige hullem / mis ühe tüdrukuga juhtuda võib / on sattuda kellegi luuletusse)

* Kristel Birgit Potsepp (ma ei taha enam olla muusa / tahan mehi armastusega tappa)

* Kaarel Mihk (kui sa esimest korda / kuulsid esmamulje olulisusest / siis mis mulje sulle sest jäi?)

* Sven Kütt (muigasid / lugedes mu silmi)

* Marianne Lind (suve algus / vana raamat / pööningu kopitanud lõhn)

* Mari Paberit (on kõiki oma loorbereid väärt)

* Tiina Veikat (purunev klaas / on meie sõneleva koreograafia / oluline meeleline atribuut)

Andris Feldmanis astub üles novelliga “Isa nägu”, Rauno Alliksaar kolme lühipala ja Hans Alla ühe veidi pikemaga. Kõik küll täiesti loetavad, kuid mitte sellised, mis kauaks meelde jäävad. Samas on avaldatud Kristjan Haljaku “Päevikumärkmed”, mis kujutavad endast pigem paroodiat nimetatud žanrist (palun väga vabandust, kui see ei olnud nii mõeldud). Lisaks veel Amie Barrodale “Kaitseinglid” (inglise keelest tõlkinud Marianne Lind).

Helena Läks on teinud pika intervjuu Berit Kaschaniga, kellelt ilmus läinud aasta lõpus esimene luulekogu “Ma naeran magades”. Küsimusele, kuidas ta ise raamatuga rahule jäi, vastab Kaschan: “Sellega, kuidas ta välja näeb, olen väga rahul. Sisu puhul ma teadsin, et hetke, mil täiesti rahule jään, ei tulegi, ja raamat tuleb ühel hetkel lihtsalt lahti lasta.”

Rauno Alliksaar arvustab Tõnis Tootseni raamatut “Esimene päev”, mis on pälvinud palju meediatähelepanu omapärase vormistusega. “Paraku ei ole sisu sugugi tingimata niivõrd vaimustav,” leiab Alliksaar. “Hõlmamisambitsioon ja üksikasjalikkus on viinud olukorrani, kus tervikuna paistab silma vaid detailide summa ning seda mitte millegi uudsena.”

Anette Helene Vijar kirjutab Loore Sundja ja Else Lagerspetzi teosest “Notes, Memories, and Fictional Accounts of the Published Works”, mis valmis EKA graafilise disaini eriala lõputööna. Ma enam ei mäleta, kas see oli väljas ka sellel lõputööde näitusel, mida sai läinud aastal vaatamas käidud, aga loetud artikkel tekitas vastupandamatu tahtmise lugeda ka seda raamatut. Peab vist ostma.

Hele-Mai Viiksaar arvustab Mudlumi jutukogu “Linnu silmad”. “Lugeja, kes otsib teost, mille käest ära panemine osutub enne läbisaamist võimatuks ning kus pinge on pidevas haripunktis, peaks mujale vaatama, sest “Linnu silmade” lugemine on pigem aeglane lugemine,” selgitab Viiksaar. “See meenutab fotode vaatamist: avad albumi suvalisest kohast, mõne pildi puhul jääd pikalt vaatama ja meenutama, mõne puhul lased vaid silmadega üle. Mõned jäädvustused on aga sellised, mida vaatad ikka ja jälle, et uusi detaile avastada.”

Daniel Tamm on võtnud vaatluse alla Liisa Nurme debüütromaani “Kolgas”. Kui arvestada, et autor oli raamatu ilmumise ajal alles 15-aastane, siis ei ole üllatav, et kriitik saab heita sellele ette sügavuse puudumist ja allteksti pinnapealsust. Kokkuvõtteks teatab ta aga siiski: “Ehkki “Kolgas” on nii vormi kui sisu poolest võrdlemisi õhuke raamat, annab see sellegipoolest aimu Liisa Nurme potentsiaalist. Teose struktuur on hõre, süžee kulunud, aga ei saa salata autori suurepärast sõnaseadmisoskust.”

Hanna Linda Korp lahkab essees, mille aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul peetud ettekanne, kodumaise luulekriitika seisu, leides, et pahatihti on arvustuste näol tegemist vaid ümberjutustustega, väga harva jõutakse konkreetsete luuletekstide analüüsimiseni.

Nojah, eks sageli seab ilmselt omad piirid ka arvustusele eraldatud tähemärkide arv ja see aeg, mida on võimalik loetu lahkamise peale kulutada. Nii saavadki arvustustest enamasti sisuliselt rohkem tutvustused. Näiteks mina olen ju kah lihtsalt raamatututvustaja, mitte kriitik. Ja ühtlasi siis ka ajakirjade tutvustaja, nagu käesolev postitus kinnitab.

Lisaks on avaldatud Kristel Sergo pilte, Alexander Gronsky fotosid. Need mustvalged fotod ei mõju ajakirjas väga muljetavaldavalt, vajaksid palju suuremat pinda, aga illustratsioonid on head.

Vikerkaar nr. 6, 2017

Vikerkaare selle numbri teemadeks on vene diasporaa, emigratsioon, lähivälismaa.

Otsa teeb lahti Igor Severjanini (1887-1941) Toilas kirjutatud “Õnne poees” (1915) Jaan Unduski tõlkes, millele järgneb tõlkija kirjutis Severjanini loomingulistest suhetest Eesti ja siurulaste, eelkõige Henrik Visnapuuga.

Seejärel tuleb Ivan Narodny (1869-1953) “Tehismees” (ilmunud 1912. aastal Ameerikas) Triinu Pakki tõlkes (hea, humoorikas lugu), mida saadab Toivo Kitveli kirjutis antud nime all esinenud Jaan Sibulast endast.

1984. aastal Leedus sündinud Taissija Orali viis luuletust Maarja Kangro tõlkes, autorit tutvustab Igor Kotjuh.

Kotjuhi enda luuleproosat Aare Pilve tõlkes. Andrei Ivanovi “Klaasitükike” Veronika Einbergi tõlkes.

Sergei Zavjalovi (sünd. 1958) “Nõukogude kantaadid” Aare Pilve tõlkes, koos tõlkija saatesõna ja kommentaaridega. Tagapool tuleb veel Pilve intervjuu Zavjaloviga, mis on minu meelest märksa huvitavam kui need tekstid, mis tema loomingut siin esindavad.

Kevin M. F. Platti essee “Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal”, millele kajavad samas vastu Pille-Riin Larm, Boris Veizenen ja Sergei Moreino. Viimane torkab irooniliselt: “Ja tõlgibki siis ameerika poiss (professor!) vene keelest ja püüab meie kohta (meile?) midagi öelda.” Konkreetsemalt: Platti tekstidel “on oma sisemine loogika; isegi kui ta kirjutab ilmselget jama, nagu et “Vabavärss mõjub harilikult alati vene kõrvale omamoodi šokeerivalt”, meeldib mulle mõelda, et talle meeldib nõnda mõelda. Mind ei ärrita, et ta kirjutab, nagu oleks tal piisav teadmistevaru teema kohta, sest juba esimestest ridadest ma kuulen: he travels light.” Kohati räägivad autorid üksteisest täiesti mööda, kuid sellegi poolest huvitav mõttevahetus. Sellist vormi, kus kellegi esseele järgnevad teiste pikemad kommentaarid, võiks ehk rohkemgi kasutada.

Mart Niineste mälestuskildude kogumit “Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu” asusin lugema kerge eelarvamusega, mille on tekitanud tema viimase aja enesekordustesse kalduvad heietused, kuid see osutus üldse kõige sisukamaks ja huvitavamaks Niineste sulest pärinevaks tekstiks, mida ma olen kunagi lugenud.

Liisa Kaljula “Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop” oli samuti päris huvitav.

Kunstiloo rubriigis teeb Elnara Taidre juttu Alexei Gordinist, nõukogudejärgse kunstniku seiklustest kapitalistlikus maailmas. Ühtlasi on avaldatud ajakirja kaanel ja sees reprosid Gordini töödest.

Lõpetuseks Jaan Puhveli lühike kirjutis, kus ta kuulutab Jakob Georg von Bergi (1760-1844) “Eestimaa priiuse mahavaikitud võtmekujuks”. Berg heideti 1821. aastal Eestimaa rüütelkonnast välja, süüdistatuna 80 tuhande rubla ärandamises. Enda kaitsmisest ta loobus, väites, et kasutas seda raha puhtalt Eestimaa hüvanguks. Puhvel arvab, et Berg maksis selle altkäemaksuna Venemaa siseministeeriumi tagurlikule juhile, et saada tema heakskiit orjuse lõpetamisele Eestimaa kubermangus.

Akadeemia nr. 6, 2017

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.