Eesti keelde ei ole Bianca Pitzorno teoseid varem tõlgitud, aga Itaalias on ta pea sama tuntud ja hinnatud nagu Elena Ferrante. Tegelikult teatakse tema kohta isegi rohkem, sest tegemist ei ole pseudonüümiga.
Pitzorno (sünd. 1942) on pärit Sardiiniast, kus õppis ülikoolis peamiselt antiikkirjandust, kuid kaitses lõputöö eelajaloolise arheoloogia vallas, osaledes selleks ka ise arheoloogilistel väljakaevamistel. Samas huvitus ta filmindusest ja tegutses filmikriitikuna, kirjutas stsenaariume ja tegi lühidokke. 1968. aastal kolis ta Milanosse, kus elab ja töötab tänapäevani, asudes õppima kino- ja televärki. Peagi hakkas ta tegema televisioonis kultuuri- ja lastesaateid, kirjutas laulusõnu jne.
Pitzorno esimene raamat ilmus 1970. aastal Šveitsis. See oli väikestele lastele mõeldud piltidega juturaamat, mille käsikiri võitis ühe kirjastuse korraldatud konkursi. Avaldanud üle poolesaja teose, sel sajandil keskendunud kirjutamisele täiskasvanud lugejatele.
Nüüdseks on Pitzorno teoseid müüdud ainuüksi itaalia keeles kokku miljoneid, tõlgitud paljudesse teistesse keeltesse. Rahvusvahelise läbimurde saavutas 1991. aastal raamatuga “Ascolta il mio cuore” (“Kuula minu südant”), mis räägib tüdrukute elust sõjajärgses Sardiinias. Tema ise on tõlkinud itaalia keelde näiteks selliseid autoreid nagu J. R. R. Tolkien, Sylvia Plath ja Tove Jansson.
Pitzorno teoste peategelasteks on naised. Poliitilistelt vaadetelt on ta tuntud kui vasakpoolne, kandideeris 2009. aastal isegi Sinistra e Libertà nimekirjas europarlamenti. “Ma olen kirjanik, kes on alati tegelenud kodanikele oluliste teemadega, keskkonnakaitsest õiguseni haridusele, konfliktide rahumeelsest lahendamisest naiste olukorrani, nagu ka suhteni informatsiooni ja demokraatia vahel,” märkis Pitzorno siis. “Ma kandideerin, sest ma leian, et Euroopa Parlamendis on jätkuvalt ruumi nende väärtuste kinnitamiseks ja õiguste kaitsmiseks, mille me olime Itaalias kätte võitnud ning mida parempoolsed tühistavad ja tahavad meid unustama panna.”
Sinistra e Libertà valimistel edu ei saavutanud ja paljud ilmselt väidaksid, et pööre paremale on Itaalias vahepeal isegi tugevnenud, aga… mõne aasta eest sai Itaalia esimest korda ajaloos naissoost peaministri (Giorgia Meloni) ja varsti pärast seda tõusis ka suurima opositsioonierakonna, vasaktsentristliku Demokraatliku Partei juhiks esimest korda ajaloos naine (Elly Schlein). Nii et meeste ülemvõim on Itaalias vähemalt selles osas murtud.
“Unistus õmblusmasinast” viib lugejad maailma, kus selliseid arenguid on veel väga raske ette näha. Muutuste tuuled on küll juba õhus, kuid esialgu vaevu tajutavad. Minajutustajana, kes vaatab tagasi oma lapsepõlvele ja noorusajale, esineb lihtrahva hulgast pärit naine, kes kaotas 5-aastaselt kooleraepideemia tõttu ema ja isa, õed-vennad ja kõik teised sugulased peale vanaema. Kui ta on 16-aastane, kaotab ta ootamatult ka tema. Loo tegevustik hargneb lahti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, enne suuri sõdasid.
See oli maailm, kus valmisriideid müüdi vaid mõnes üksikus luksuskaubamajas. Igapäevaste õmblustööde jaoks kasutavad härrased tavaliselt koduõmblejannasid, kes käivad majast majja. Vanaema kõrvalt õpib tüdruk siis seda ametit, millega tal ennast pärast vanaema surma iseseisvalt elatada tuleb, puutudes seda tehes kokku erinevate ühiskonnakihtide esindajatega. Nii antakse meile hea läbilõige toonasest Itaalia ühiskonnast, nii klassilõhedest kui ka meeste-naiste suhetest. Väga huvitav lugemine.
Tegelaste hulgas on ka üks Itaalias elav ameeriklannast ajakirjanik, kes lausub kord loo peategelasele õpetlikud sõnad: “Sa oled noor ja võid kellessegi armuda. Aga ära kunagi luba, et üks mees sind lugupidamatult kohtleb, takistab sul teha seda, mis tundub sulle õige ja vajalik, või mis sulle meeldib. Su elu kuulub sulle, see on sinu oma, pea meeles. Sul pole mingeid kohustusi kellegi ees peale iseenda.”
Palju on juttu tunnetest, keerulistest inimsuhetest nende sotsiaalses kontekstis, kuid selle liigitamine armastusromaaniks oleks ilmselt üsna eksitav. Kohati kisub hoopis päris krimkaks. Üldiselt räägitakse eluraskustest ja nende ületamisest, aga ka elu helgemast poolest. Tekst on täpne, kaasahaarav ja köitev, raamatut on raske käest panna – tahaks muudkui edasi lugeda, et saada teada, mis järgmisena juhtub. Üleliigne on vaid epiloog: minu arvates oleks võinud otsad rohkem lahti jätta; kui tahate tingimata teada, mis tegelastest edasi sai, siis võite sealt lugeda, aga hoiatan, et see võib valmistada väikese pettumuse.
Ferrante fännidele peaks see raamat meeldima. Kronoloogiliselt võttes sobib hästi tema Napoli-romaanide eellooks, tutvustades meile veidi varasemat ajajärku Itaalia arengus. Ilukirjanduse taga peitub ka selgelt tugev ajalooaineline uurimistöö.