Alo Särg on juba varem kirjutanud eraldi raamatud pea kõigi Eesti maakondade (va. Tartu) mõisatest ja mõisnikest. Kui keegi tahab leida infot, mis on seotud mõne konkreetse mõisaga, siis on mõistlikum otsida seda neist. Praegu kõne all olev raamat annab üldisema ülevaate, maalib lugejatele laiema pildi baltisaksa aadlist Eesti- ja Liivimaal. Juttu on muidugi ka paljudest mõisatest, aga fookus on teine.
Alustasin siin sellise sissejuhatusega, sest seda raamatut kätte võttes pani mind kõigepealt imestama see, et puudub kohanimede register. Isikunimede register on olemas. Mõtlesin, et mis siis ikka, koostan lugemise käigus ise kohanimede registri nende mõisate kohta, mis mulle isiklikult rohkem huvi pakuvad, ja pistan selle paberilehe raamatu vahele, et hiljem otsitavad leheküljed vajadusel kiiresti üles leiaksin. Lõpuks jäi see leheke aga üsna tühjaks, sest neist paikadest oli selles raamatus juttu suhteliselt vähe.
Näiteks Riidajat oli vaid mainitud korra pikemas loetelus, kus oli toodud näiteid paikadest, mille kohanimi on tulnud perekonnanimest: “…Riidaja (Fridachid)…”
Panin siia vahele väljavõtte 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirjas Eesti Kirjandus avaldatud M. J. Eiseni artiklist “Helme kohanimesid”, et võimalikud huvilised selle kohta lähemalt lugeda saaksid.
Ligi pool raamatu põhitekstist on pühendatud suurtele baltisaksa suguvõsadele, kuid pikemalt on peatutud siiski vaid nende silmapaistvamatel esindajatel. Ja nendegi hulgast on tehtud valik, kuhu pääsemiseks pidi olema tõesti tähtis isik. Näiteks kuulsat krahv Bergi, kes aretas “Sangaste” rukki, on küll mainitud, kuid lehekülgede kaupa on juttu hoopis tema onust, kes oli aastaid Soome kindralkuberner ja Poola asekuningas.
Esile on toodud eelkõige selliseid tegelasi, kes võivad äratada huvi laiemas lugejaskonnas. Autor ei eelda lugejatelt sisuliselt mingeid eelteadmisi ajaloo kohta ja selgitab isegi kõige lihtsamaid asju (alates sellest, et “Eesti praeguse territooriumi põhjaosa moodustas Eestimaa kubermangu ja lõunaosa koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu”), kuid samas saab teemast siiski küllaltki põhjaliku ülevaate.
Esimese poole raamatust võtavad enda alla kirjeldused aadlike elulaadist (mõisatest, mõisakompleksidest, elust mõisas jms.) ja matmiskommetest. Hiljem on juttu ka muumiatest. Lisaks on avaldatud baltisakslastest Püha Georgi ordeni kavaleride nimekiri (välja jäi ordeni neljas järk, sest selle kavalere on nii palju, et neid poleks jõutud üles lugeda) koos lühikeste tutvustustega.
Üldiselt tundub, et teos on mõeldud kaasahaaravaks sissejuhatuseks, mille abil tõmmata lugejaid kogu kõnealust temaatikat lähemalt uurima – sobib hästi kinkimiseks gümnasistidele, et nad läheksid ülikooli ajalugu õppima.
Huvipakkuvat leidub samas muidugi mitte üksnes ajaloohuvilistele, vaid ka näiteks kirjandushuvilistele. Lahatud on küsimust, kas Jaan Krossi novellis “Michelsoni immatrikuleerimine” kujutatud kindral Michelson oli ka päriselt eestlane, ja tutvustatud Lev Tolstoi romaani “Sõda ja rahu” ühe peategelase, vürst Andrei Bolkonski üht prototüüpi, krahv Ferdinand von Tiesenhauseni, kes langes 23-aastaselt Austerlitzi lahingus. Põgusalt on juttu ka Puškini esivanematest.
Raamat on varustatud rohke pildimaterjaliga, tekst on liigendatud kergesti loetavaks. Sisukorra ja pikema stiilinäite leiab selle lingi tagant.