Autor: Andres Laiapea

Kes moodustavad järgmise valitsuse?

Ma ei ole selgeltnägija. Kui teaksin vastust pealkirjas toodud küsimusele, ei oleks vaja selle peale pikemalt mõeldagi. Vabade valimistega kaasneb alati mingi annus määramatust.

Valimismaratoni lõpuspurt seisab küll alles ees, enne hääletamise algust jõuavad paljud kandidaadid ennast veel hingetuks joosta, kuid mõningaid oletusi valimistele järgneva kohta saab praeguse seisu põhjal juba teha.

Rohelised, Elurikkuse Erakond (ERE) ja Vabaerakond on ilmselt suurest mängust väljas. Tõenäoliselt jääb neil valimiskünnis ületamata. Ma ei taha sellega öelda, et nende toetajad peaksid jätma oma hääle valimistel andmata. Sugugi mitte. Kui tahetakse, et mõni neist erakondadest üldse ellu jääks, tasub seda kindlasti valida.

Esiteks, iga saadud hääl annab neile jätkamiseks innustust. Teiseks, kui õnnestub koguda vähemalt 2% kõigist häältest, saab erakond järgmised neli aastat riigieelarvest 30 tuhat eurot aastas. Seda on kõvasti vähem kui parlamendiparteid sealt endale krabavad, kuid väiksematele erakondadele on seegi kahtlemata suureks abiks.

Ja viimaks, see ei ole kaugeltki vähem tähtis, näitab valimistulemus siiski erakonna või mingi poliitilise suuna toetajate osakaalu ühiskonnas. Sellega arvestavad mingil määral kindlasti nii teised erakonnad kui ka ajakirjanikud, kes poliitikas toimuvat kajastavad.

Ära ei maksa unustada sedagi, et parem tulemus annab väikestele erakondadele pärast valimisi parema positsiooni läbirääkimistel, mis puudutavad nende võimalikke ühinemisi teiste jõududega. Rohelised ja ERE sobiksid kõige paremini kokku omavahel ja nende jaoks ei ole see ehk väga oluline, aga vabaerakondlaste väärtus sõltub suuremate parteide silmis otseselt nende valimistulemustest.

Seega, kui soovitakse nende jätkamist poliitikas, tasub ikkagi valida ka selliseid erakondi ja kandidaate, kelle väljavaated parlamenti pääseda näivad olevat nüüd kesised, et mitte öelda praktiliselt olematud.

Isamaa ja Eesti 200 on kriitilisele piirile nii lähedal, et nende tegelikke tulemusi on üsna raske ette aimata. Kas künnise ületavad mõlemad, üks või mitte kumbki? Isamaa puhul tundub see tõenäolisem, aga seda võib-olla ainult Viljandist vaadates. Nii või teisiti jäävad nad nii nõrgaks, et saavad täita tulevases valitsuses üksnes kõrvalosa.

EKRE on ennast nii nurka mänginud, et ei pääseks valitsusse ilmselt isegi valimiste võitmise korral. Kui Isamaa sealt välja peaks langema, võib ehk oodata järgmise nelja aasta jooksul konservatiivsete erakondade ühinemist, mis annaks paremad šansid 2023. aastal, kuid vahepeal jääks see suund valitsuses täiesti esindamata.

Praegu on Isamaa ja sotsid täitnud koalitsioonis teineteist tasakaalustavat rolli. Keskerakond on olnud nende vahel justkui teljeks, millele toetudes nad kiiguvad. Kui üks pool võrrandist ära võtta, tasakaal kaob. Ka varasemad kolmikliidud Reformierakonnaga olid selles mõttes palju paremad kui need valitsused, kuhu oravate kõrval kuulusid ainult sotsid või ainult isamaalased.

Lõpuks sõltub kõik kohtade jaotusest parlamendis. Kuna EKRE on sellest mängust väljas, ei saagi võib-olla moodustada pärast neid valimisi valitsust, kuhu kuuluvad sotsid või isamaalased eraldi. Nad jagavad sama saatust. Ja kui peaks juhtuma, et Eesti 200 ületab künnise, tuleb Reformi- või Keskerakonnal võib-olla nemadki valitsusse võtta, et parlamendis enamus saada.

Neljast osapoolest koosnev segasumma koalitsioon oleks arvatavasti väga ebastabiilne ja laguneks juba enne järgmiseid valimisi. Reformi- ja Keskerakond eelistaksid sellele kindlasti omavahelist kaksikliitu.

See ei oleks nende kummagi esimene eelistus, sest siis oleks raskem valimistel teineteisele vastandudes hääli koguda, aga see võib kujunevas jõudude vahekorras olla parim lahendus. Kui nad muidugi kahepeale kokku parlamendis enamuse saavad.

Tegelikult võib ju juhtuda, et Reformi- ja Keskerakond ei saagi kahekesi enamusvalitsust moodustada. Sellisel juhul sõltub palju sellest, kes kaasatakse kolmandaks. Isamaa, sotsid või Eesti 200. Igaüks neist mõjutaks valitsuse poliitikat veidi erinevas suunas.

Kellest saab peaminister?

Ei ole mingi uudis, et Jüri Ratasel on head šansid sellel ametikohal jätkamiseks. Küsitlused näitavad, et tema isiklik reiting on kõrgem erakonna omast. Minu arvates on ka Kaja Kallas tugev poliitik. Kindlasti saaks temast hea justiitsminister. Kunagi võib-olla ka peaminister. Praegu ei ole lihtsalt nii selge, kuidas tema seda rolli täidaks.

Ühest vastust pealkirjas toodud küsimusele täna ei ole. Valijate häältest sõltub selles suures toolide mängus kahtlemata palju. Kindla erakondliku eelistuseta inimesel ei ole valikut langetada kerge. Eriti kui mõelda selle peale, kuidas erakonnad on täitnud oma varasemaid valimislubadusi. Aga see on juba järgmine teema.

Artikkel ilmus 17. jaanuaril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Joseph Muscat 45

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Isaac Asimovi ennustused aastaks 2019

Paljud tulevikku puudutavad ennustused võivad näida vahepeal naeruväärsed, aga lõpuks siiski mingil kujul täituda. Liiga tõsiselt ei tasu neid samas muidugi kunagi võtta.

Öeldakse, et tuleviku ennustamine on tänamatu tegevus, mis kuulub pigem ulmekirjanike kui ekspertide valdkonda. Seega oli tuntud ulmekirjanik Isaac Asimov (1920-1992) just õige mees, kelle poole selles küsimuses 35 aastat tagasi pöörduda. Kanada juhtiv päevaleht Toronto Star avaldas toona tema nägemuse sellest, milline võib maailm olla aastaks 2019. Nüüd on see aeg käes. Asimovi ennustused on uuesti välja kaevatud ning kommentaatorid on asunud hindama nende paikapidavust.

1983. aasta 31. detsembril ilmunud artiklis tõi Asimov välja kolm olulist teemat: tuumasõda, arvutiseerimine ja ilmaruumi kasutuselevõtt. Need kõik olid sel ajal väga aktuaalsed. Hirm tuumasõja puhkemise ees oli ilmselt isegi suurem kui tänapäeval. Esimese laiema levikuga personaalarvuti oli IBM toonud Ameerikas turule juba paar aastat varem. Unistused avakosmose vallutamisest said hoo sisse 1960-ndatel.

Asimov märkis, et kui USA ja Nõukogude Liit vahepeal teineteisele lajatavad, siis ei ole mingit mõtet arutada seda, milline on elu aastal 2019, sest maailm on selleks ajaks tundmatuseni muutunud. Eeldusel, et tuumasõda ei tule, jätkub aga vältimatult arvutiseerimine.

Üleminekuaeg on läbi

Ulmekirjanik nägi ette, et ühiskonna muutumine üha keerukamaks muudab arvutid asendamatuks. Need saavad tavapärasteks ka inimeste kodudes. Arvutid muudavad inimeste tööharjumusi sama murranguliselt nagu tööstusrevolutsioon, mis tegi lõpu agraarajastule. Paljud senised töökohad kaovad – asemele tekivad uued, kus läheb vaja teistsuguseid oskusi. Need piirkonnad, mis selles arengus maha jäävad, kannatavad rängalt.

Asimov leidis, et need väga sügavad muutused, mis leiavad aset enneolematult kiiresti, saavad olema paljudele valusad. Inimesed peavad omandama “uue kirjaoskuse”, et saada hakkama kõrgtehnoloogilises maailmas. Nüüdseks peaks see üleminek olema aga enam-vähem lõppenud.

Tundub, et siiamaani on kõik täppi läinud. Kuid Asimovi ennustused tehnoloogia arengu ühiskondlike mõjude kohta võivad näida täna paljudele hoopis naiivsed. Nimelt lootis ta, et see aitab peatada planeedi ülerahvastumise, pöörata tagasi looduskeskkonna halvenemise ja vähendada vaenutsemist nii riikide vahel kui ka sees.

“Lühidalt, saab olema suurenev koostöö riikide vahel ning rühmade vahel riikide sees, mitte mingi idealismi või viisakuse äkilise kasvu tõttu, vaid tingituna külmaverelisest äratundmisest, et vastasel juhul ootaks meid kõiki häving,” arvas Asimov. “Aastaks 2019 võib siis vabalt olla, et riigid saavad omavahel läbi piisavalt hästi, et lasta me planeedil elada justkui mingi maailmavalitsuse all, mis põhineb koostööl, kuigi keegi ei pruugi tunnistada selle olemasolu.”

Inimeste avardunud võimalusi enese harimiseks väljaspool traditsioonilist haridussüsteemi, mille arvutiseerimine kaasa on toonud, nägi Asimov ette hästi. Tema ennustus, et tänu arvutitele ja robotitele, kes teevad ära suure osa tööst, on inimestel aastal 2019 tunduvalt rohkem vaba aega, mida saab kulutada kasulikult teaduse, kirjanduse ja kunstidega tegelemisele, ajab aga paljud ilmselt naerma.

Kosmos on jäänud alistamata

Asimov uskus, et aastaks 2019 on inimesed Kuul kindlalt kanda kinnitanud. Mitte üksnes ameeriklased, vaid mingisugune rahvusvaheline jõud. Ja sinna on rajatud kaevandusjaam, kust saadud toorainest valmistatakse materjale, millest ehitatakse suuri struktuure, mis pannakse tiirlema Maa orbiidile. Üheks selliseks struktuuriks võib olla näiteks päikesejõujaam, mille poolt kogutud päikeseenergia muudetakse mikrolaineteks ja saadetakse Maale.

Tema nägemuse kohaselt peaksid sellised seadeldised viima lausa ajajärguni, mil suur osa Maal tarbitavast energiast tuleb Päikeselt globaalsesse ühisomandisse. Nii aitaksid need ühtlasi tagada maailmarahu ja koostöö jätkumist riikide vahel.

Ilmaruumis peaksid olema juba avatud nii observatooriumid, laboratooriumid kui ka tehased, kus saab kasutada väga kõrgeid ja madalaid temperatuure, tugevat radiatsiooni, piiramatut vaakumit ja nullgravitatsiooni, et valmistada asju, mida oleks Maal toota väga raske või võimatu.

Asimov pakkus, et aastal 2019 võivad olla kavandamisel projektid tervete tööstusharude üleviimiseks Maa orbiidile. Tööstusega kaasnevad jäätmed viiks päikesetuul sealt kaugele minema. Nii õnnestuks inimkonnal vabaneda industrialiseerumise kõrvalnähtudest, kuid mitte selle hüvedest. Ja samuti peaks olema juba kavandamisel suurte inimasunduste rajamine. Igasugused väikesed kosmoseühiskonnad, kus elab koos kümneid tuhandeid inimesi, suurendaksid kõvasti inimkonna mitmekesisust.

Nojah, mida ühelt ulmekirjanikult ikka muud oodata, võib skeptiline lugeja siinkohal mõelda. Praktikas ei ole asjad ju nii läinud. Samas aga leidub ka neid, kelle arvates Asimov üldjoontes ei eksinud – tema ulmelised ennustused võivad veel täituda.

Kas tulevik lükkus lihtsalt edasi?

“Kosmosevõidujooks langes ära, kui Nõukogude Liit kokku varises. See võttis surve Ameerikalt, mis oli varem tundnud, et nad peavad lööma sovette poliitilistel ja prestiižiga seotud põhjustel. Muutus võimatuks eelarveid Kongressist läbi saada,” ütles BBC-le teaduskirjanik Calum Chase, kes on ise pühendunud tehisintellektiga seotud teemadest kirjutamisele.

2017. aastal teatas aga USA asepresident Mike Pence, et NASA saadab inimesed taas Kuule ning sinna on kavas ehitada ka alalisi rajatisi uurimistööde ja eksperimentide tarbeks. Praeguste plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud lend toimuma 2022. aasta juunis. Oma Kuu-projektide kallal töötavad ka venelased, jaapanlased ja hiinlased.

Toronto Star pöördus omal ajal Asimovi poole, sest 1984. aastal möödus 35 aastat sellest, kui ilmus George Orwelli kuulus romaan “1984”. Nüüd märkis selle väljaande reporter Joe Hall, et mitmel moel meenutab tänane maailm selles raamatus kujutatut rohkem kui 1984. aastal. Kas võib juhtuda, et ka mõned Asimovi ennustused täituvad alles mitmekümne aasta pärast?

“Ma ei ole kindel, et keegi on mõistnud, kui suured on need muutused, mis järgmise kolmekümne aastaga tulevad,” ütles Chase BBC-le tehisintellektile viidates. “Maailma majandus kujuneb täiesti ümber. Ei ole enam elukutselisi autojuhte, kõnekeskusi, jaekaubandus on muutunud, ning me peame leidma endale uut tegevust. Kui me suudame leida viisi, kuidas see majanduslikult võimalikuks muuta, võime me eladagi sellist vaba elu, millest Asimov pajatas.”

Jah, unistada võib ju alati. Ilma selleta ei oleks mingit arengut.

Artikkel ilmus 9. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.