Autor: Andres Laiapea

Pettunud valija murekiri

Valimiste lähenedes võib iga kord kuulda manitsusi, et kõik peaksid kindlasti valima minema, sest valimistel loeb iga hääl ja kaalul on rohkem kui kunagi varem. Mida aga peaks tegema valija, kelles ükski erakond ei tekita enam erilist entusiasmi?

2011. aastal valisin Reformierakonda, sest nad andsid oma valimisplatvormis lubaduse viia riigieelarve aastaks 2013 struktuursesse ülejääki ja hoida seda seejärel kõigil kasvuaastatel. Euroopa võlakriisi haripunktis pidasin oma häält andes oluliseks rõhutada, et Eesti peaks järgima konservatiivset eelarvepoliitikat.

Kas see lubadus täideti? Palju sõltub sellest, kuidas struktuurset eelarvepositsiooni arvutada, aga pigem mitte. Euroopa Komisjoni hinnangul oli meil väikese struktuurse ülejäägiga ainult 2016. aasta riigieelarve.

Tehtud valikus jõudsin pettuda siiski juba 2012. aastal, kui käisin koguni kahel meeleavaldusel, mille kutsus esile reformierakondlaste ebaadekvaatne käitumine. Kõigepealt ACTA küsimuses, seejärel seoses erakonda tabanud rahastamisskandaaliga (Silvergate). Minu hääl oli aidanud neil valimised võita ja sellest tulenevalt tundsin kodanikuna kohustust protesteerida, kui nad minu arvates eksisid.

2015. aastal valisin sotse, sest nad lubasid luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Pärast valimisi selgus paraku, et kooseluseaduse ümber toimunu oli sotsid nii ära hirmutanud, et nad olid hakanud nägema rahvahääletustes pigem ohtu.

Kuna sisuliselt sama oli lubanud IRL (uue nimega Isamaa), läks koalitsioonilepingusse küll kirja punkt “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid enne Reformierakonna asendamist Keskerakonnaga selle täitmiseni ei jõutud. Uus kolmikliit lubas seda “analüüsida” ning seda tõesti tehti. Justiitsminister Urmas Reinsalu juhtimisel teostatud asendustegevuse tulemus on ümmargune null.

Mina isiklikult olin 2016. aastal peaministripartei väljavahetamise poolt. Sellel oli mitmeid põhjuseid. Reformierakond oli võimulolemisega liiga ära harjunud, muutunud sisuliselt stagnatsiooniparteiks. Keskerakond oleks vanas vaimus jätkates, nagu tunnistas Kadri Simson ühes intervjuus Pärnu Postimehele, “hääbunud mingisuguseks kibestunud opositsioonijõuks” (pidades silmas nende suuresti venekeelset valijaskonda nägin selles Eesti jaoks potentsiaalset julgeolekuohtu). Pealegi tundus, et Jüri Ratas oleks lihtsalt parem peaminister kui Taavi Rõivas.

Üks oluline põhjus oli aga see, et Keskerakondki oli lubanud valijatele õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Seda ei ole tehtud, kuigi kõik praeguse koalitsiooni osapooled seda lubasid.

2007. aastal andsin hääle Rahvaliidule, sest leidsin, et selline maapiirkondi esindav jõud peaks siiski parlamenti kuuluma. Noh, nendega läks nagu läks. Rahvaliidu varemetele rajati hiljem EKRE. Kas peaksin valima nüüd neid?

Siinkohal meenub üks poliitikute jutusaade, kus Isamaa juht Helir-Valdor Seeder märkis, et Eestis on vaja hakata kaitsma ka viljakat põllumaad, et seda maju täis ei ehitataks. EKRE esimees Mart Helme kuulutas selle peale, et see pole mingi probleem, sest põllud saab vajadusel lihtsalt teise kohta transportida – mujal maailmas nii tehakse.

Vastab tõele. Selles mõttes, et maailmas leidub tõesti kohti, kus nii tehakse. Kuid selle pakkumine lahendusena Eesti oludes on elukauge utopism, märk reaalsustaju puudumisest – paraku väga iseloomulik nimetatud erakonnale üldisemalt.

Isamaaga on jälle see häda, et neid ma juba valisin 2003. aastal, kui nad olid Res Publica tõusu tõttu sarnases kriitilises seisus nagu täna EKRE pärast. Kaua võib! Pealegi peaksin eelpool toodud põhjusel kogu praegusele koalitsioonile punast kaarti näitama.

Rohelised olid nüüd ainsad, kes kutsusid mind oma nimekirjas kandideerima. Võib-olla peaksin valima hoopis neid, kuigi lootust parlamenti pääseda neil ilmselt ei ole. Ja seda suuresti just selle tõttu, et neil ei ole piisavalt tuntud kandidaate.

Meie ringkonnas kandideerivad rohelised olid minu jaoks kõik tundmatud nimed. Sakalas ilmunud intervjuu põhjal jäi nende siinsest esinumbrist küll asjalik mulje, aga erinevalt kohalike vabaerakondlaste juhist ei ole ta varasemalt ajalehes poliitiliste sõnavõttudega esinenud. Kahju. Enne kui kedagi valida, tahaks tema vaadetest ikkagi rohkem teada.

Elurikkuse Erakonna kandidaatide nimekiri on lühem, kuid selles mõttes tugevam. Pärast valimisi võiksid nad ühineda rohelistega. Siis oleks 2023. aastal vähemalt veidigi lootust, et selle (laias plaanis ju sama) maailmavaate esindajad parlamenti pääsevad. Praegune olukord meenutab kahjuks omavahel tülitsevate vasakparteilaste katset osaleda valimistel kahe konkureeriva nimekirjaga.

Eesti 200 ja Vabaerakond jäid vaatluse alt välja, sest ajaleht ei ole kummist. Nende puhul leiaksin samuti sada põhjust, miks neid mitte valida.

Artikkel ilmus 8. veebruaril 2019 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Mida teha Venetsueelaga?

Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale. Seal on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.

Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.

Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980-1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal muide võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.

Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid ei ole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.

Mängukaart ideoloogilises sõjas

Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkasid osad Lääne vasakpoolsed nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.

Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda et peaksime loobuma selgest seisukohast.”

“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”

Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.

Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.

Maduroga läbirääkimisi ei peeta

Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).

Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, protesteerides nii osade poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.

Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.

Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.

Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid kujutama toimuvat USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.

Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.

Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus

Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.

Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.

Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.

Mida peaks tegema Eesti?

Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.

Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Douglas Smith “Rasputin”

Tauno Vahter märkis oma arvustuses, et see “on vähemalt seitsmes Rasputini elulugu eesti keeles ja normaalne sõltuvusprobleemita inimene pärast seda enam ühtegi järgmist lugema ei peaks.”

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi Rasputini elulugu. Hea, et esimesena sattus ette just see. Ühtegi teist ma lugeda ei kavatse.

“Rasputin” on korralik telliskivi. See ei hõlma küll päris kõike, mida nimitegelasest teada võiks, kuid sisaldab piisavalt infot selleks, et lugeda teema enda jaoks lõpetatuks.

Smith selgitab sissejuhatuses, et ta jõudis Rasputini juurde, kui kirjutas raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides oli ta korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Milliseid allikaid ta ka ei uurinud, kõikjalt vaatas vastu Rasputin.

See on tõesti hämmastav kui laialdaselt ta siis inimeste meeli köitis, kui tugevalt neid painas. Smith käsitleb Rasputini lugu tragöödiana, milles võib tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Ta näitab, et suur osa tema kohta levinud väidetest olid väljamõeldised, valed.

“Usk üleloomulikku, pimedatesse jõududesse, kes salaja juhivad Venemaad apokalüpsise suunas, kurja enda vaieldamatusse kohalolekusse – see kõik ühines, kujundades üldlevinud ettekujutuse Rasputinist,” kirjutab Smith. “Pole võimalik ülerõhutada, et Rasputini maine, mis arenes aastatel enne suurt sõda, maine, mis on siiani säilinud, oli loodud vähem Rasputini kui inimese järgi – tema tegeliku olemuse ja tegude järgi – kui 1900. aastate alguse Venemaa haige ajastuvaimu kohaselt. Kosmilised jõud võitlesid Venemaa tuleviku pärast ja asjaolu, et lihtne talupoeg oli suutnud mitte ainult jõuda tsaari paleesse, vaid nii põhjalikult võita tema usalduse, võis tähendada ainult ühte kahest: ta oli kas Jumala läkitatud ingel või saatana teener.”

Smithi käsitluses ei olnud Rasputin ei kurat ega pühak. Ühes selle raamatu ilmumisega seoses antud intervjuus ütles ta lõpetuseks: “Ta ei meeldi mulle. Aga ma tunnen, et mõistan teda paremini. Ja ma näen, et ta ei olnud see kahjulik mõju, kelleks teda on nii kaua peetud. Temast tehti sobiv patuoinas Venemaa ületamatute probleemide eest.”

Kaasaegsete ettekujutustes muutus Rasputin niiditõmbajaks, kes juhtis tahtejõuetu tsaari otsuseid, kuid Smithi suhtumist temasse näivad olevat mõjutanud kõige rohkem mõned Rasputini nõuanded, mida tsaar ei järginud.

1914. aastal oli Rasputin vastu Venemaa astumisele sõtta. “Ma tean, et nad kõik soovivad sinult sõda, ilmselgelt mõistmata, et see tähendab hävingut. Raske on Jumala karistus, kui ta võtab ära mõistuse, see on lõpu algus. Sina oled tsaar, rahva Isa, ära luba hullumeelsetel võidutseda ja hävitada ennast ja rahva. Jah, nad vallutavad Saksamaa, aga mis saab Venemaast? Kui mõelda, siis pole keegi kunagi niimoodi kannatanud nagu Venemaa, uputatuna omaenese verre. Suur saab olema häving, ääretu lein,” teatas ta tsaarile kirjas, mida tuleb Smithi hinnangul pidada “kõige tähelepanuväärsemaks ja prohvetlikumaks kirjaks, mille on kunagi Vene tsaarile üks tema alam kirjutanud.”

“Kui Nikolai oleks järginud Rasputini nõuannet, siis oleks mitte ainult Venemaa ajaloo, vaid kogu maailma ajaloo kulg olnud radikaalselt erinev. Kui Venemaa oleks sõjast eemale jäänud, siis on raske ette kujutada, et seal oleks toimunud revolutsioon või vähemalt nii vägivaldne ja katastroofiline. Kannatused, mida oleks saanud vältida, on kujuteldamatud. Ja ilma Venemaa 1917. aasta revolutsioonideta on raske ette kujutada natsliku Saksamaa tõusu. Kuid taas eiras Nikolai Rasputini sõnu – sõnu, mis oleksid päästnud tema valitsemise, tema elu ja tema perekonna; sõnu, mis enam kui kompenseerisid selle kahju, mida Rasputin oli põhjustanud ja hiljem põhjustas trooni prestiižile.”

1915. aastal asus Rasputin lõpuks toetama progressiivse bloki ideed nimetada ametisse tõeliselt rahva toetust omavad ministrid, kellega duuma võiks koos töötada. “Nikolai keeldumine Rasputini nõuannet kuulda võtta põhjustas selle, mida võiks pidada pöördumatuks trooni ja duuma suhete kahjustamiseks. Nii nagu ka sõtta astumise otsuse puhul, võib ainult oletada, mis oleks võinud olla, kui keiser oleks Rasputinit kuulanud ja progressiivse bloki koostööpakkumise vastu võtnud,” kirjutab Smith.

1916. aastal oli Rasputin eriti nördinud seaduse üle, mis keelas tavalistel sõduritel sõja ajal pealinnas trammiga sõita. “Ta pidas seda nii mõttetuks ja ebaõiglaseks kui ka sõdurite viha ja pahameele põhjustajaks ohvitseride vastu, kellel oli lubatud sõita. Rasputini arvates tuli selline poliitika lõpetada ja selles oli Rasputinil õigus, sest see mõttetu ja alandav seadus sai oluliseks teguriks, mis õhutas Veebruarirevolutsioonini viinud viha,” märgib Smith.

Samuti muretses ta juba varakult toidukriisi pärast linnades. “Jaanuarist alates oli Rasputin olnud mures kasvavate leivasabade, toidupuuduse ja kõrgete hindade pärast – need probleemid, nagu ta selgepilguliselt nägi, ei olnud mitte üksnes rasked linna vaestele, vaid võisid põhjustada rahutusi ja õõnestada riiki,” kusjuures “Rasputinil olid konkreetsed ettepanekud selle kohta, kuidas toitu saaks pakendada ja müüa kiiremini, et leevendada pikki järjekordi, mis olid vihaste juttude kasvupinnaseks. Ta andis kõik need ideed edasi, kuid midagi ei tehtud,” kirjutab Smith, märkides, et revolutsioonitule süütasid lõpuks just leivamässud.

Ajalugu olekseid ei tunne, kuid selline whatifism võib suhtumist Rasputinisse muidugi parandada, sest tema loendamatute nõuannete hulgas leidus tõesti ka selliseid, mis väärinuks järgimist, kuid heideti kõrvale. Rasputini tapmine, leiab Smith, aitas monarhia lõppu kiirendada. Samas aitas Rasputin oma lähedusega troonile seda aga (ilmselt tahtmatult) ka esile kutsuda. Mulje, mis temast selle raamatu põhjal jääb, ei ole meeldiv, aga päris üheplaanilise karikatuurse tegelasena ta pärast selle lugemist enam ei paista.