Vahur Laiapea oli ilmselt üks minu tuntumaid sugulasi juba enne oma viimast Afganistanis käiku. Seda näitab tõsiasi, et kui jätta kõrvale minu isa (ning varasest kooliajast ka vanem õde ja vend), siis ei ole kellegi teise kohta minu nime kuuldes nii palju küsitud, kas ta on minu sugulane. On küsitud, kas ma olen tema poeg, kas ma olen tema vend. Ükskord küsiti isegi, kas mina olen Vahur Laiapea. Ei ole. Ta on minu vanaonu pojapoeg.
Kõik need küsimused kinnitavad, et tema filmid on vaatajatele korda läinud, neid kuidagi puudutanud. Tema nimi on inimestele meelde jäänud. Ja seda perekonnanime uuesti kuuldes tuntakse kohe huvi, kas esineb mingi seos. Jah, kõik Laiapead on omavahel sugulased. Nimi on pärit Rapla kihelkonnast, Valtu mõisavallast, ühest sealsest talukohast, esinedes algselt kujul Layapea (Leiapea).
Nii palju siis sellest. Olgu veel vaid lisatud (täpsustuseks), et Laipead on üks hoopis teine suguvõsa (saanud oma nime Laiba talu järgi, mis asus Jõelähtme kihelkonnas).
Kõnealuse raamatuga on selline lugu, et seda mõtlesin ma küll lugeda juba siis, kui see ilmus, kuid lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma kuulasin ja lugesin neid intervjuusid, mis ta pärast Eestisse tagasi jõudmist andis, Postimehes avaldatud katkendeid ja artikleid ning isegi raamatuarvustusi (vaatasin ka esitlust). Raamatut ennast aga ei hankinud, kuigi mõtlesin korduvalt seda teha.
Ühest küljest vaevas mind muidugi uudishimu, et mis seal siis täpselt juhtus, aga teisest küljest… ma olen juba varem lugenud küllaltki võikaid kirjeldusi olukorrast Afganistani ja teiste islamimaade vanglates. Tekkis nagu mingi tõrge.
Umbes selline tunne nagu siis, kui leidsin kunagi “Gulagi arhipelaagist” viite ühele tundmatule naissugulasele (mainitud vaid perekonnanime), kes hukkus 1954. aastal vangilaagris puhkenud ülestõusu mahasurumisel tankiroomikute all. Ma ei tea, kes see inimene oli, kuid piisas teadmisest, et tegemist oli ilmselt mõne minu kauge sugulasega, et see detail kohe mällu sööbiks – “Gulagi arhipelaagis” on tuhandeid kirjeldusi tapmistest ja piinamistest, paljud neist üksikasjalikumad ja võikamad kui see, aga mina mäletan vaid seda. Kõik ülejäänu on ununenud.
Võõraste inimeste lood võivad küll samuti liigutada, aga omaenda sugulastega seonduv, isegi kui neid isiklikult ei tunne, puudutab emotsionaalsel tasandil ikkagi kuidagi sügavamalt, jääb pikemalt painama. Seetõttu ma veidi kartsin selle raamatu lugemist, seda mis sealt leida võib.
Miks seda nüüd ikkagi lugesin? Minu ämm oli selle endale ostnud. Ta sattus kuulama raadiost järjejuttu. See oli nii kaasahaarav, et ta hankis ka raamatu ning luges selle kohe läbi. Soovitas mullegi. Nii tähistasingi pühapäeval vabariigi aastapäeva sellega, et lugesin Vahur Laiapea raamatut “Afganistani vang”. Oli tõesti kaasahaarav, ladus lugemine, kuigi teemad rasked ja tõsised.
Tal oli hullupööra õnne, et sealt eluga tagasi pääses, aga asi ei olnud ilmselt ainult õnnes. Tundsin nii mõnegi koha peal, et mina ei oleks suutnud seal rahulikuks jääda, kaotanuks enesevalitsuse ning selle tulemusel tõenäoliselt ka elu.
Afganistanist ja sealsest vanglaelust maalib ta üsna trööstitu ja ilustamata pildi. Sellega seoses olgu mainitud, et kui rahvusvahelises õiguses näpuga järge ajada, siis tuleb välja, et Eesti riik vastutab tegelikult ka meie missioonisõdurite poolt kriisikolletes vahistatute saatuse eest kinnipidamisel. Kunagi, kui puhkes Abu Ghraibi skandaal, üritasin ma isegi uurida, kas keegi meie vastavates struktuurides omab sellest üldse mingit ülevaadet, aga see ei viinud siis kuhugi.
Uskusin aastaid, et sõda Iraagis oli ohtlik avantüür, kuid sekkumine Afganistanis möödapääsmatu ja vajalik. Täna on seal aga jätkuvalt tõeline “värdriik”, nagu seda nimetab minu kauge sugulane.
Jälgides uudiseid ameeriklaste ja Talibani läbirääkimiste kohta tekib paratamatult kahtlus kogu vahepealse operatsiooni mõttekuses. Täna paluvad Afganistani naised, et kokkuleppe sõlmimisel võetaks kuulda ka nende hääli, kuid reaalsuses seda paraku ilmselt ei tehta. Tõenäoliselt võib sealt mõne aja pärast oodata uusi suuri põgenikelaineid. Ka kõnealusest raamatust tuleb hästi välja, kuidas inimesed sealt nüüd minema üritavad pääseda. Paljude jaoks on Afganistan ise üks suur vangla.
Väga sünge olukord. Et lõpetada veidi positiivsemal toonil, toon sellest raamatust tsitaadi hoopis teisel teemal (seda võib käsitleda ka lihtsalt kasuliku nõuandena): “Mul ei ole kodus juba üle kümne aasta televiisorit. See on hoidnud mu taju puhtana saastast, mis täidab enamiku telejaamade programmist. Usun, et see on mulle kui filmitegijale kasuks tulnud.”
PS. Vahur Laiapea avaldas hiljuti ka luulekogu. Pole lugenud, aga kunagi saab see kindlasti tehtud.
