Teine, täiendatud trükk. Esimene ilmus 2012. aastal.
Eesti vetes elab üle seitsmekümne kalaliigi, neist seitse on praegu looduskaitseseaduse alusel kaitse all. Käesolevas raamatus on kirjeldatud 69 liiki, nende hulgas mõned sõõrsuud (silmud ja merisutt), keda ei loetagi päris kaladeks. Iga liigi puhul on toodud välja mõõtmed, levik ja elupaik, info sigimise ja toitumise kohta ning teised sarnased liigid.
Kõigil on juures ka suured fotod, mille järgi need kalad looduses kergesti ära tunneb. Sisuliselt võib seda raamatut kasutada kalade välimäärajana.
Lisaks eesti- ja ladinakeelsetele nimetustele on toodud kõigi liikide nimed ära ka soome, rootsi, saksa, läti, leedu, taani, vene, inglise ja poola keeles. Sellest võib ilmselt olla abi neile, kes puutuvad kokku mujalt tulnud kalastajate ja kalaturistidega, aga neid on ka niisama huvitav lugeda, sest levinumate kalaliikide nimed kuuluvad kindlasti iga keele vanimate sõnade hulka. Need annavad aimu kultuurikontaktidest ajal, mil siin ei olnud veel isegi riikluse algeid.
Näiteks Peipsi järves elav rääbis on läti keeles repsis, aga vene keeles, kus sellel on palju vasteid, tuntud ka ряпушка nime all. Angerjas on soome keeles ankerias, läti keeles zutis, aga leedu keeles unguris. Särg on soome keeles särki, rootsi keeles mört ja läti keeles rauda (hea meelde jätta: särki-mört-rauda). Teib on soome keeles seipi, lõhe lohi, siig siika, harjus harjus, haug hauki, turb turpa jne.
Samas on selliseidki liike, mille eestikeelne nimetus erineb kõvasti soomekeelsest, aga sarnaneb läti-, leedu- või venekeelsetele (linask, viidikas). Mõne liigi nimetus on täiesti universaalne (karp), aga mõne puhul langeb just meie omanimetus laiemast mustrist välja. Üks selline on näiteks Eesti rahvuskalaks valitud räim, mis sobib teistega hästi kokku ainult silguna. Kust see räim meile on tulnud?
Kalanimede päritolu on kindlasti teema, mida Eesti keeleteadlased-ajaloolased võiksid lähemalt uurida.
Lõpetuseks üks lihtsam viktoriiniküsimus: mis liiki oli teadaolevalt suurim Eestis püütud kala? Annan kolm vihjet. 1. See kala kaalus 136 kilogrammi ja oli 2,9 meetrit pikk. 2. Kätte saadi ta 1996. aastal Muhu saare lähistelt. 3. Hiljem ei ole seda liiki kalu Eestis tabatud.
Vastuse leiab kõnealusest raamatust. Aga muidugi ka guugeldades. Nii sain nüüd lisaks teada, et see kala oli hinnanguliselt ligi viiekümne aastane. Päris vana.
Samas mul vanaisa rääkis kunagi minu lapsepõlves, et kui tema alles laps oli, tõmmati ühest järvest, mida enam ei ole, välja hobusevankri pikkune haug, kelle selja peal kasvas sammal. Loo moraal oli selles, et õnge tuleb kõvasti käes hoida, et kala seda minema ei viiks. Mine tea milline elukas konksu otsa võib sattuda.
Lähenevad eurovalimised võivad kujuneda Eestis rahvahääletuseks praeguse koalitsiooni üle, kuid see ei tähenda, et valijad ei peaks oma häält andes mõtlema ka selle peale, mida nende häälele toetudes järgmise viie aasta jooksul tehakse.
Küsitlused ennustavad üldiselt võitu Reformierakonnale, kuid lõpuks võivad selle napsata hoopis sotsid, kellel on kõige populaarsem esinumber. Või siis EKRE, sest ekrelastel on kõige aktiivsemad ja andunumad fännid (loe: valijad).
Eurovalimised on toonud Eestis alati suuri üllatusi. 2004. aastal teati, et Toomas Hendrik Ilves on populaarne, aga keegi ei oodanud, et ta kogub üksinda ligi kolmandiku kõigist häältest. 2009. aastal oli selge, et Indrek Tarand teeb suletud nimekirjade vastu protesteerides hea tulemuse, aga nii head tulemust (vaid tuhat häält vähem kui valimised võitnud Keskerakonnal) ei osanud ta vist isegi unes näha. Viie aasta eest üllatas Yana Toom, kes tõusis Keskerakonna kandidaatide nimekirja lõpust esimeseks, tehes ära isegi Edgar Savisaarele.
Kandidaadid reastuvad nüüd küll pärast valimisi vastavalt saadud häälte arvule ümber, kuid reeglina osutuvad valituks siiski nimekirjade esinumbrid. Eelmine kord õnnestus tagant tõusta ainult Toomil. 2004. aastal said sama trikiga hakkama Siiri Oviir ja Ivari Padar. Pole kindlasti välistatud, et sel korral õnnestub see rohkematel.
Reformierakonna reiting on viimastel kuudel kasvanud peamiselt tänu sellele, et paljud kodanikud eelistaks näha peaministrina Kaja Kallast, mitte EKRE toetusel jätkavat Jüri Ratast. Eurovalimistel on erakonna esinumbriteks aga Andrus Ansip ja Taavi Rõivas, mitte Kaja Kallas.
Ansip tulistas endale ise jalga sellega, et seisis Euroopa Komisjoni digivolinikuna järjekindlalt nn. tsensuurimasinate läbisurumise eest (vaata: https://isoc.ee/kampaania/). Kaja Kallas esindas europarlamendis täpselt vastupidist seisukohta. Paari aasta eest tunnistas ta isegi avalikult, et Ansip on valmistanud digiküsimustega kursis olevatele progressiivsetele inimestele väga suure pettumuse.
Rõivas on samuti äärmiselt vastakaid tundeid tekitav kuju. Viimased parlamendivalimised kinnitasid, et temagi populaarsus on varasemaga võrreldes kõvasti langenud. Ei imestaks, kui Urmas Paet (ja võib-olla ka mõni teine) nüüd tänu kogutud häälte arvule temast ette läheb.
Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE Partei ridadesse. Astusin eelmisel aastal selle individuaalseks liikmeks, et saada paremini aimu sellest, millega nad seal tegelevad. Rõivas juhtis töörühma, mis pani kokku ALDE Partei üleeuroopalise valimismanifesti. Selle tööga sai ta enam-vähem hakkama.
Valimismanifesti koostamise käigus esitati eri riikide parteide poolt väga palju muudatusettepanekuid. Keskerakonnalt neid mulle teadaoleva info kohaselt ei laekunud. Tõenäoliselt ei tähenda see seda, et nad kõige seal kirjas olevaga nõustuvad, vaid on lihtsalt märk vähesest aktiivsusest.
Keskerakonna esinumber on nüüd Toom, kelle varasemad valijad jäävad osaliselt arvatavasti koju või annavad oma hääle protestiks Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidile, kes osaleb valimistel üksikkandidaadina. Ma ei usu, et Kaljulaid osutub valituks, aga teda võib toetada siiski arvestatav hulk Keskerakonna praeguses ladvikus pettunud inimesi.
Neid võib ju tegelikult olla isegi nii palju, et Keskerakonna nimekirjast pääseb europarlamenti hoopis Igor Gräzin. Erakonna valimisplatvormis mainitakse ühe Euroopa Liidu ees seisva raske väljakutsena euroskeptikute populaarsuse kasvu, aga euroskeptikuna esinev Gräzin alustas nüüd oma valimiskampaaniat jutuga, et Euroopa Komisjon tuleks likvideerida. Pole päris selge, mida Keskerakonna valijad tegelikult saavad.
VoteWatch Europe andmetel on eelmisel aastal (veel Reformierakonnas olles) Kaja Kallase asendusliikmena europarlamenti pääsenud Gräzin hääletanud üldiselt, täpsemalt 83% kordadest, nagu suurem osa ALDE fraktsioonist. Silma paistab ta hoopis ühe teise näitaja poolest. Nimelt on tema osavõtt hääletustest olnud suhteliselt tagasihoidlik. Gräzin on jätnud vahele 45% nimelistest hääletustest.
EKRE esimees Mart Helme kuulutas koalitsiooniläbirääkimiste ajal raadiosaates “Räägime asjast”, et nende võimaliku nurjumise “tulemuseks saab see, et meie võtame väga selge hoiaku Eesti väljaviimiseks Euroopa Liidust”, aga pärast võimule saamist ta enam nii avatud kaartidega ei mängi. Selle partei esinumbrid on tunnistanud, et nemad ei kavatse europarlamenti minna.
Äärmiselt irooniline, kuigi antud isikute puhul mitte üllatav, et samad mehed, kes kritiseerisid varem kartelliparteisid valimistel peibutuspartide kasutamise eest, esinevad nüüd ise samas rollis. See aga parandab kindlasti Jaak Madisoni väljavaateid.
Kuidas läheb Riho Terrasel? Mitu häält saab Lauri Hussar? Kas nende valimiste “mustaks hobuseks” osutub Evelin Ilves, Artur Talvik, Erik Orgu või hoopis Maria Kaljuste? Pole õrna aimugi. Kõik on valijate kätes.
Artikkel ilmus 25. aprillil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.
EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.”
Madisoni arvates ei oleks üldse halb see, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi,” ütles ekrelane, “mitte et enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.”
Paraku oli EKRE aseesimehe jutt kas sihilikult ja/või rumalusest mõnevõrra eksitav, et mitte öelda teadlik vale. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!
Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida
Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on mõeldud välja mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.
Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.
Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi, kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.
2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varem sõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.
Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist ei olnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Pehmelt öeldes tundub, et teda valides ei langetatud päris kainet otsust. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametisse saamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.
Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, eemaldutaks otsustavalt riikide liidu põhimõttest. Kui neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis istunud Madison, kes üritab esitleda ennast Euroopa Liidu küsimustes suure eksperdina, ei ole seda ikka veel mõistnud, ei ole ta mõistnud selles vallas toimuvast mitte midagi.
Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides
Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.
ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga tulla välja terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.
Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.
Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.
Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.
Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.
Kas Jaak Madison on salaföderalist?
Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Madisoni poolt põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.
Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.
Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, ei ole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja europarlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama nii palju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametisse sobivuse üle.
Kokkuvõttes tundub, et Jaak Madison võib tegelikult olla salaföderalist, kes ainult nimetab ennast rahvusriikide liidu pooldajaks, sisuliselt aga toetab ideid, mis viivad hoopis Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. See on väga kummaline, kuid samas loogiline, et rahvuspopulistide kasvanud populaarsuse tõttu üritavad föderalistide agendid pugeda ka nende ridadesse.
Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
