Indrek Rohtmets on hariduselt bioloog, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tema “101 Eesti looduspaika” räägiks ainult floorast ja faunast. Nõndasamuti ei ole jõed ja järved, sood ja rabad ainsad paigad, millest selles raamatus juttu on tehtud. Võib öelda, et autori vaade on umbes sama laiahaardeline nagu ajakirjal Horisont, mille peatoimetaja ta pikalt oli. Mööda ei saa geoloogiast, kultuuriloost ja ajaloost laiemalt. Leidub isegi teateid tuleviku kohta, mil mõni paik tõuseb, teine langeb selle sõna kõige otsesemas mõttes.
“Üldistuste pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust,” kirjutab autor ise. “See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskendada.”
Mulle tundus lugedes, et seda raamatut oleks just hea kasutada omamoodi matkajuhina, kust saada inspiratsiooni kodumaa tundmaõppimiseks. Näiteks Põhja-Sakala vallas asuvatest paikadest saab kokku raja, mis algab Lõhavere linnamäelt, viib läbi Vanaõue luidetest (19. sajandil kulges nende vahelt tee, mida mööda Carl Robert Jakobson käis Kurgjalt Viljandis Sakalat toimetamas), põikab Hüpassaarde ja sealt Mulgi heinamaadele (asuvad ikka Soomaal, mis on teatavasti kaugel Mulgimaast) ning suubub lõpuks Halliste jõe ääres puisniitude rüppe. Paras väike automatk, väljasõit grüünesse.
Kui uskuda raamatus toodud kaarti, peaks sellele teele jääma ka Tamme paljand, aga see asub tegelikult hoopis Võrtsjärve idakaldal, nagu on märgitud ka autori tekstis. Kas see on ainuke taoline apsakas või leidub neid veel, seda ma öelda ei oska, sest kaugemaid paiku ma nii hästi ei tea ega hakanudki nüüd kõiki selle kaardi pealt järgi vaatama. Igatahes tasub panna oma täpsem marsruut mõne kaardirakenduse abil paika juba enne teele asumist, mitte alles sihtpunkti lähistele jõudes (muidu võib lõpuks selguda, et see asub hoopis kusagil mujal).
Kui see väike viga kõrvale jätta, võib muidugi alati viriseda ka paikade valiku kallal. Viljandimaalt on läinud sisse veel ainult Loodi põrgu ja Õisu põrguorg. Mina oleksin pannud sinna kindlasti, näiteks, ka Viljandi ürgoru, millega tutvumiseks sobib hästi Viljandi järve ümber kulgev terviserada. Aga see on samas nii tuntud, et ei vajagi ilmselt enam sellist reklaami.
Tegelikult saakski 101 looduspaika kokku juba ainuüksi Viljandimaalt. Ja eks sama kehtib kahtlemata ka kõigi teiste maakondade kohta. Valiku tegemine on seega nii või teisiti raske.
Eriti meeldis mulle see, et viimaseks paigaks, millega tasub tutvuda, on pandud koduõu. Enne, kui käid ära Nuustakul, õpi tundma oma koduõue! – võiks ju olla meie kõigi deviis. Aga kui oma õues toimetamisest siiski väheks jääb, leiab sellest raamatust küllaldaselt tutvustusi paikadest, mida iga eestlane võiks kordki elus oma silmaga näha. Nende kõigi läbikäimiseks kuluks muidugi aastaid, aga kokkuvõttes saaks nii oma kodumaast üsna ilusa pildi.
Lühidalt: väärt raamat, mida on põhjust ikka ja jälle uuesti kätte võtta, kui tuleb tahtmine külastada mõnd kaunist looduspaika, kuid kindlat sihti veel silme ees ei ole.
Hiljuti ilmus eesti keeles uus tõlge Adolf Hitleri teosest “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Seoses sellega väärib meenutamist, kuidas see raamat võeti meie mail vastu ajal, mil Hitler oma tähelendu alustas.
Hitler hakkas figureerima eestikeelse meedia uudistekülgedel 1923. aastal juba enne kurikuulsat õllekeldriputši Münchenis, aga tema raamat “Mein Kampf” jäi siin pikalt tähelepanuta. See on ka täiesti mõistetav, sest 1920-ndatel ei olnud ta saksa poliitikaelus just esimese suurusjärgu täht. Pealegi on “Mein Kampf” üsna paks ja raskesti loetav raamat, mitte kerge ajaviitelektüür.
Natsionaalsotsialistide esiletõus algas Saksamaal alles 1930-ndatel. Tõuke selleks andis 1929. aasta sügisel vallandunud Wall Streeti börsikrahh, mis kutsus esile üleilmse finantskriisi. Mõne aastaga langes Saksamaa tööstustoodang 41% ning väliskaubandus 61%. Samal ajal kasvas töötus 232% – 1932. aastaks oli enam kui 30% Saksamaa tööjõust töötu. Meeleheitel inimesed, kes otsisid tekkinud raskest olukorrast väljapääsu, jõudsidki siis Hitlerini, kes kujutas patuoinastena juute ja lubas kehtestada uue korra.
“Mein Kampf” kujutas endast nii tema elulugu kui ka natsionaalsotsialistliku liikumise poliitilist programmi. Eestikeelses meedias oli sellest esimest korda juttu 1932. aasta augustis, kui Tartus ilmunud nädalaleht Herold märkis Hitlerit ja tema liikumist tutvustades: “Oma eluloo Hitler jutustab kaheköitelises raamatus “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Need autobiograafilised päätükid on huvitavad, kuigi Hitleril puudub kirjanduslik and.”
“Hitler ei ole kaugeltki rumal inimene,” lisati samas. “Ta on enesearmastaja, kättemaksuhimuline ja äärmiselt auahne.”
Juulis olid Saksamaal toimunud valimised, millega natsid tõusid parlamendis suurimaks jõuks. Tänu sellele sai Hermann Göring siis küll Riigipäeva spiikriks, kuid teiste erakondade vastuseisu tõttu Hitler veel riigikantsleri toolile ei pääsenud. Novembris toimusid uued valimised, kus natsid kaotasid juba hulga kohti – Hitler tõusis aga sellele vaatamata 1933. aasta jaanuaris lõpuks valitsusjuhiks, sest Keskerakond sõlmis natsidega kokkuleppe võimu jagamiseks.
Tõeline huvi Hitleri teose vastu tärkaski Eestis alles siis, kui natsid Saksamaal võimule tulid. 1933. aasta mais resümeeris Jaan Kärner seda ajalehes Nool: “Oma teoses “Mein Kampf” (“Minu võitlus”) kirjutab Hitler, et saksa rahvas võivat ainult maadevallutamisega võita selle koha maailmas, mis talle peab kuuluma. Hitleri hing otse mässavat nende kirjanike vastu, kes näevad territoriaalseis vallutamisis rahvaste püha õiguse vägistamist. Tema arvates ühelegi rahvale ei kuulu mitte ühtki ruutmeetrit maad jumalast antud õiguse alusel. Saksa rahvale aga olevat tehtud kohuseks alatiselt võidelda oma igapäevase leiva eest, ja järelikult tal on õigus ka maadevallutamiseks. Oma lastele igapäevase leiva kindlustamiseks – selleks olevat rahvussotsialistid valmis saksa rahva verd valama, ja nad võtvat selle eest vastutuse endile jumala ees.”
“Teiste rahvaste elu- ja enesemääramisõigust ei panda mikski, rahvaste rahuliku koostöö mõte hüljatakse. Ainus õigus, mida tunnustatakse, on jõud, vägivald. Tugevama õigus võita ning orjastada nõrgemat. See on küllaltki selge keel, mida siin kõneldakse,” võttis Kärner kokku Hitleri õpetuse tuuma.
“Aga see saab meile veel selgemaks, kui samast raamatust loeme, et Saksa ekspansioonipoliitika ei pea teostuma mitte kuski Kamerunis, vaid Venemaad ümbritsevais “teise järgu riikides”. Saksa igivana tung idasse määrab pruunsärkide välispoliitika sisu ja sihi. Balti rannikule on suunatud eeskätt nende moodsate ordurüütlite pilgud,” märkis ta samas. “Meie kodumaa tulevase teutoonide asumaana – kujutelgem kord tõsiselt, mis see tähendab. Tuletagem meelde viieteistkümne-aasta tagust okupatsiooniaega, et saada aimu selle praktilisest “väärtusest”. Ärgem lohutagem end lühinägeliselt, et “nüüd see enam ei ole võimalik”. Meie saatus ei ripu mitte platoonilisest enesemääramispõhimõttest, vaid rahvusvahelisist reaalsete jõudude vahekordadest. Ja need vahekorrad, meie iseseisvusele seni soodsad, on saksa rahvussotsialismi võidulepääsuga põhjalikult muutunud.” See oli küllaltki läbinägelik analüüs, mille paikapidavust ajalugu hiljem kinnitas.
1934. aasta jaanuaris võttis ajaleht Vaba Sõna aga kokku natside esimese valitsusaasta: “Valitseva võimu järele on ennast seadnud ka saksa vaimuelu. Hitleri “Mein Kampf” on muutunud saksa uueks evangeeliumiks, kust truualandlikud saksa teadusemehed otsivad ja leiavad uusi tõeavaldusi ja on jõudnud nendele rajada uue rassiteooria ja palju uusi põrutavaid vaimuõisi saksluse ülistamiseks. Selle kroonuteaduse kõrval on muu vaimuelu sootuks soiku jäänud ja kohutavalt tagurpidi läinud, nagu see tavaliseks nähteks maades, kus valitseb diktatuur oma pimeda kitsarinnalisusega.”
PS. Natside võimu kindlustudes muutus suhtumine Hitleri raamatusse siiski Eestiski leebemaks. 1938. aastal toimus Berliinis suur ülemaailmne käsitöönäitus, kus Eesti väljapanek sisaldas meie rahvuslike suurteoste kõrval ka uhkes köites “Mein Kampfi”. Päevaleht küll imestas selle üle, märkides, et see “tundub olevat nagu liigne ja pisut palju ennast alandav”, kuid Ühistegelised Uudised raporteeris rõõmsalt, et see võis aidata kaasa eestlastele osaks saanud auhindade sajule. Tuleb muidugi märkida, et sel ajal valitses Eestis vaikiv ajastu, ajakirjandus oli allutatud tsensuurile, paljud väljaanded suletud – inimesed ei saanud avaldada oma mõtteid enam kaugeltki nii vabalt nagu 1930-ndate algupoolel.
Artikkel ilmus 15. augustil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.
Itaalias eelmisel aastal võimule tulnud populistide koalitsioon kannatas algusest peale suurte sisemiste lahkhelide all. Nüüd on selle laul lauldud. Riik tüürib erakorraliste valimiste poole.
1990-ndate keskpaigast alates käis poliitiline võitlus Itaalias kahe suure erakondade koalitsiooni vahel. 2018. aasta märtsis kogus aga valimistel enim hääli Viie Tähe Liikumine, mis ei olnud seotud kummagi blokiga – seda toetas ligi kolmandik valijatest. Samal ajal tõusis Silvio Berlusconi poolt loodud parempoolse koalitsiooni juhtivaks jõuks rahvuspopulistlik Liiga – neile läks veidi enam kui 17% häältest.
Pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi hülgasid rahvuspopulistid oma varasemad partnerid, et moodustada valitsuskoalitsioon valimiste võitjaga. Peaministriks kutsuti juuraprofessor Giuseppe Conte, kes ei olnud seotud ühegi erakonnaga. Liiga juht Matteo Salvini sai siseministriks. Viie Tähe Liikumise juht Luigi Di Maio sai majandusministriks. Valitsus astus ametisse eelmise aasta juunis.
Praegu on seis selline, et Liiga saaks nüüd küsitluste kohaselt 37-38%, kuid Viie Tähe Liikumine ainult 17-18% häältest – erakonnad on sisuliselt omavahel kohad vahetanud. Nende vahele platseeruks aga taas vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, mida kavatseb toetada 22-23% valijatest.
Valitsus püsis savijalgadel
Koalitsiooni iseloomustas algusest peale selle osapoolte pidev omavaheline tülitsemine – olukorra tragikoomilisust näitab seegi, et peaminister Conte ähvardas nende jagelemise pärast korduvalt tagasi astuda.
Europoliitika osas puudutas viimane suurem lahkheli Ursula von der Leyeni kinnitamist Euroopa Komisjoni presidendiks. Liiga saadikud hääletasid europarlamendis tema vastu, aga Viie Tähe Liikumine oli poolt. Liiga käitumine vihastas ka peaminister Contet, kes toetas sakslanna kandidatuuri. Liiga juht Salvini süüdistas seevastu kõiki teisi itaallaste rahvuslike huvide reetmises. Tema ise on praegu aga uurimise all seoses väidetega, et erakond üritas hankida oma eurovalimiste kampaaniaks raha Venemaalt.
Terves reas küsimustes valitsevate erimeelsuste tõttu kasvasid pinged kahe erakonna vahel nii suureks, et juba mõne nädala eest oli tõsiselt õhus ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamine. Toona läks see karikas napilt mööda. Eelmisel nädalal, kui parlament oli just suvepuhkusele läinud, teatas Salvini aga, et parlament tuleb kohe uuesti kokku kutsuda, sest valitsus on kaotanud enamuse ning peaminister peab läbima usaldushääletuse.
Ajendi selliseks avalduseks andis talle kolmapäeval toimunud hääletus, kus Liiga oli koos opositsiooniliste erakondadega vastu Viie Tähe Liikumise algatusele tõkestada Torino ja Lyoni vahele kavandatud kiirraudtee ehitamine. 270-kilomeetrine raudtee, mille jaoks tuleb rajada pikk tunnel läbi Alpide, läheb kalkulatsioonide kohaselt maksma 25 miljardit eurot. Osa rahast peaks tulema küll Euroopa Liidu eelarvest, kuid Itaalia omaosalus oleks siiski väga suur.
Viie Tähe Liikumine leiab, et seda raha on mõistlikum kasutada olemasoleva raudteevõrgu korrastamiseks, mitte sellise vastuolulise ja küsitava väärtusega projekti elluviimiseks. Liiga näeb sellises raudteeühenduses Prantsusmaaga aga suurt võimalust Põhja-Itaalia majanduse turgutamiseks. Kahe erakonna jagelemine on kestnud selles küsimuses juba pikemat aega.
Käesoleva artikli kirjutamise ajal ei ole veel teada, millal parlament uuesti kokku tuleb. Üldiselt arvatakse, et koalitsiooni lagunemine on nüüd vaid vormistamise küsimus. Liiga on võtnud suuna erakorralistele valimistele, lootes muuta oma kõrge reitingu kohtadeks parlamendis. Eurovalimised õnnestus neil juba võita. Samuti on parempoolsetel läinud hästi sel aastal regioonides toimunud valimistel (sellel tasandil on Liiga jätkuvalt osa koalitsioonist, kuhu kuulub ka Berlusconi erakond Forza Italia).
Võimalik vasaktsentristlik alternatiiv
Puht matemaatiliselt on senisele valitsusele olemas ka vasaktsentristlik alternatiiv. Viie Tähe Liikumine ja Demokraatlik Partei omaksid täna parlamendis kahepeale kokku tugevat enamust.
Demokraatlik Partei juhtis valitsust parlamendi eelmisel ametiajal, aastatel 2013–2018. Just sellele erakonnale vastandudes õnnestus Viie Tähe Liikumisel läinud aastal valimised võita. Seetõttu jäigi nende koalitsioon pärast valimisi sündimata. Programmiliselt on nende ühisosa siiski küllaltki suur. Vähemalt pikemas perspektiivis ei saa koostööd välistada, isegi kui praegu selleni ei jõuta.
Käesoleva aasta märtsis valiti Demokraatliku Partei uueks juhiks Nicola Zingaretti, kes on pärit erakonna vasakpoolsemast tiivast. Tõenäoliselt kujuneb erakorraliste valimiste korral just temast Salvini peamine konkurent peaministri ametikohale.
Vähemalt vasaktsentristide juhina on Zingaretti mandaat üsna tugev. Kõigepealt viidi valimised läbi erakonna liikmete hulgas – nii jäi kuuest kandidaadist sõelale kolm. Seejärel said valimistest võtta osa kõik erakonna toetajad, kes annetasid sellele vähemalt paar eurot. Valijaid tuli kokku ligi 1,6 miljonit. Zingaretti sai 66% häältest.
Eurovalimistel sai Demokraatlik Partei tänavu 22,7% häältest – kõvasti vähem kui viis aastat varem, aga siiski paremuselt teise tulemuse. See kinnitab, et nimetatud erakond on jätkuvalt üks Itaalia tugevamaid poliitilisi jõude.
Spekuleeritud on ka võimalusega, et peaminister Conte võib luua valimisteks uue erakonna. Ta on üks riigi populaarseimaid poliitikuid, jäädes küsitluste kohaselt alla ainult president Sergio Mattarellale. Seni ei ole ta selles suunas siiski mingeid samme astunud.
Salvini vastuoluline poliitika
Liiga tõusu taga on eelkõige siseminister Salvini, kelle bravuurikad sõnavõtud pälvivad alati palju tähelepanu. Salvini üritab esineda Itaalia kaitsjana immigrantide eest, süüdistades kõiki teisi erakondi ja meediat pidevalt rahvuslike huvide reetmises, Liiga vastu suunatud vandenõudes ning kõikvõimalikes muudes pattudes. Eks selline stiil ole meile hästi tuntud ka tema kohalike jäljendajate repertuaarist.
Ei saa öelda, et tegemist oleks ainult retoorikaga. Siseministrina on Salvini astunud mitmeid samme Itaalia asüüli- ja immigratsioonipoliitika muutmiseks. Kohati on nende mõju olnud aga küllaltki küsitava väärtusega.
Näiteks on pea poole võrra vähendatud summat, mida Itaalia valitsus maksab päevas iga asüülitaotleja kohta, et pakkuda neile süüa, peavarju ja integratsiooniga seotud teenuseid. Salvini ja tema toetajad on esitlenud seda kokkuhoidu suure võiduna. Praktikas on see aga tähendanud seda, et keeletunnid jäävad ära ning asüülitaotlejaid koondatakse kokku suuremate hulkadena, toimub nende getostumine.
Asüülitaotlejatele makstava nn. taskuraha kärpimine on viinud reaalsuses selleni, et nad üritavad hankida endale kulutamiseks raha muul moel. Nii on Salvini poliitika tagajärjel kasvanud tegelikult just selline immigrantidega seotud kuritegevus, mille eest ta on lubanud itaallasi kaitsta. Liiga toetajad on aga praegu rahul. Nende arvates ajab Salvini õiget asja.
Tema võit ei ole samas juba ette kindel. Itaalia poliitika on olnud viimastel aastatel väga volatiilne. Seal kehtib kindlasti reegel, et kohti jagatakse alles siis, kui hääled on kokku loetud.
Artikkel ilmus 14. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
