Autor: Andres Laiapea

Upa-upa ubinakõnõ nähtud

Upa-upa ubinakõnõ esitles täna Viljandi rahvale oma uut plaati võrukeelsete lastelauludega, mida sobib täiesti vabalt kuulata ka täiskasvanutel.

Publik oli suht tagasihoidlik, kuid lapsed lõid siiski tantsu lahti ja plaksutati kõvasti.

Võrukeelsed laulusõnad peaks olema enam-vähem arusaadavad ka puht eestikeelsetele inimestele. Või vähemalt neile, kes on puutunud kokku mulgi murdega, sest paljud sõnad näivad olevat sarnased. Kui esimese kuulamisega kõigest ehk kohe aru ei saagi, siis teisega jõuab tähendus juba paremini kohale.

Ma ei tea, kui palju võrukeelseid kauamängivaid on seni üldse kokku ilmunud, aga see oli nüüd esimene, mis sai endale hangitud (kunagi ammu-ammu ostetud Ummamuudu kassett “Kõne Võrust” ei lähe arvesse, sest selle peal on enamik laule eestikeelsed).

Praegu siin kirjutades just kuulangi seda ja täitsa tore on, kuulan ka edaspidi, kusjuures laule on selle plaadi peal küllaltki erinevaid. Kui keegi tahab neid nüüd nö. elusast peast kuulama minna, siis seda on võimalik teha veel homme Pärnus.

Üks soovitus PÖFFi kavast

PÖFFi alguseni on jäänud vaid loetud päevad. Mina ei hakka selle pärast Tallinna või Tartu sõitma ja olen näinud seni ära ainult 5-6 selle raames vaatajate ette jõudvat filmi, aga küsisin ühelt asjaga seotud tuttavalt, kes neid rohkem vaadanud, mida ta PÖFFi tänavusest kavast kindlasti tõmmata soovitab.

Vastuseks sain: London Road.

Vaatasin selle nüüd ära. Ja tõesti, tõsine teema, kuid lahendatud päris tavapäratult. Väga huvitavalt tehtud film, mis miksib ülimalt osavalt dokfilmide ja muusikalide keelt, mõjudes kohati nagu Jacques Demy “Les Parapluies de Cherbourg” (1964). (Praegu guugeldasin, et leida nende vahel võimalikke mõjutusi/linke ning leidsin ühe asjaliku arvustuse, kus seda on samuti mainitud.) Tegemist ei ole samas muidugi mingi koopia, vaid täiesti originaalse teosega.

Lühidalt: jagan siin edasi seda saadud soovitust, aga ka tema eelmisi sel aastal mulle antud soovitusi, milleks olid “The Falling” ja “1915” – mõlemad samuti väga tõsistel teemadel, väga tundlikult ning väga huvitavalt tehtud filmid.

On ikka hea küll, kui on mõni selline tuttav, kes vaatab massiliselt väärtfilme ja tunneb ka minu enda maitset piisavalt hästi, et nende hulgast vahest midagi sedasi soovitada. Ise otsiks neid ju nagu nõelu heinakuhjast.

“Moest väljas” nähtud

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas ära.

Filmi nimi kõlab küll hästi, aga võib tekitada vaatajates selle asja suhtes, mida peategelane ajab, lõpuks väikese lootusetuse tunde, et ongi nagu moest väljas või nii. Sisuliselt sobinuks selle filmi nimeks ka “Ökoloogilistel põhjustel”, mis kõlanuks ühtlasi nagu vihje Marko Raadi dokile “Esteetilistel põhjustel” (1999) – ja neil kahel filmil ongi huvitavaid ühisjooni.

Raadi filmi peategelane oli kunstiteadlane Andres Kurg, kellele meeldis Taani arhitektuur, eriti 1950-60-ndate modernism, lausa sel määral, et ta tahtis sinna elama asuda. Filmis jälgitigi tema katseid nö. esteetilistel põhjustel Taani elamisluba saada. (Noorematele teadmiseks, et Eesti ei olnud siis Euroopa Liidu liige ja inimesed ei saanud siit vabalt selle liikmesriikidesse kolida – seda võib vaadata ka kui hoiatusfilmi tulevikust, kus EKRE on saavutanud oma nõudmiste täitumise, piiride taastamise Euroopa Liidu sees.)

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokfilmi peategelane on moedisainer Reet Aus, kes üritab saavutada ökoloogilistel põhjustel muudatusi rõivatööstuses. Tema käigud suurte moefirmade kontoritesse meenutavad vägagi seda kuidas Kurg kohtus Taani bürokraatidega, kes ei osanud tema jutu peale samuti midagi mõistlikku kosta.

Need paralleelid sisendavad lootust, sest täna võib ju Eestist vabalt Taani ümber asuda. Võib-olla on siis ka see asi, mida Aus ajab, mitte lootusetult moest väljas või väljaspool moemaailma peavoolu, vaid hoopis üha enam up & coming. Tore oleks, kuigi ma ise ei jälgi muidugi üldse moodi. (Kunagi vahest kuulasin Fashion TV pealt taustaks muusikat, aga vaadata küll ei viitsinud.)

Kuna selle postitusega sai avatud siin aga ka moerubriik, siis pean oma suhtumist nüüd nähtavasti muutma. Päris huvitav, millest ma siia järgmise moepostituse kirjutan? Mul endal ei ole sellest praegu vähimatki ettekujutust.