Bolaño “Liuväli”

BolanoLoomingu Raamatukogus ilmunud Roberto Bolaño “Liuväli” on määratletav olustikuromaanina, kuigi kiri tagakaanel ütleb hoopis…

“Nimetu Kataloonia rannikulinna lämmatavas suves hargneb mõrvamüsteerium. Legendaarse Tšiili kirjaniku lühiromaanis leidub autori omailma mitmeid olulisi motiive: üksteisega põimuvad vasturääkivad jutustajahääled, kriminaalromaanile omane sündmustik, pahaendeline atmosfäär, purunenud armastuse ja unelmate teemad, kodutus ja kodumaatus, bolañolik mõru huumor.”

Seda kõike tõesti leidub, kuid krimkaga sõna tavapärases tähenduses (Agatha Christie, Rex Stout jne.) tegemist ei ole. Suures osas on tekst küllaltki olmeline, näiteks teile selline lõik…

“Peamiselt rääkisid nad sellest, millised sead inimesed on. Kõik nende öised istumised keerlesid sita ümber selle mitmesugustes vormides, nagu oleks tegemist keelega, mida nad asjatult dešifreerida püüavad. Neilt sain teada, et inimesed situvad duširuumi põrandale, käimlapoti mõlemale küljele ja selle äärele – täpset tasakaalu nõudev toiming, milles ei puudu teatav lihtne ja sügav virtuoossus. Sitaga kirjutati ustele ja sitaga määriti kraanikausid. Kõigepealt situti ja siis laotati see sitt sümboolsetesse ja nähtavatesse kohtadesse: peeglile, tulekustutile, kraanidele; sitt, mida mätsiti ja millest seejärel nikerdati loomakujukesi (kaelkirjakud, elevandid, Miki-Hiir), jalgpalliloosungeid, kehaorganeid (silmad, südamed, peenised). Õdedes valmistas suurimat nördimust see, et naiste tualetis toimus seesama, küll mitte nii sageli…”

Jutt käib ühest kämpingust, mille külastajad sedasi koristajatele peavalu valmistasid. Sellist teravat naturalismi ei ole raamatus ülemäära palju, aga see peaks juba nö. maitse kätte andma.

Ma ei tea, kas seda probleemi nii ekstreemsel kujul kusagil tegelikult esineb või oli tegemist Bolaño väikese ilukirjandusliku liialdusega, aga üks tuttav, kes töötas siis ühes Eesti rannakämpingus, kurtis kunagi samuti, et inimesed sittavad seal kõik kohad täis.

Nii et päris laest võetud ei pruukinud see kõik olla. Aga kuna ei ole ise otseselt kokku puutunud ning teistele sellistest asjadest ju tavaliselt väga ei räägita, siis ei tea.

PS. Lõpetasin selle horoskoobijama siin ära, sest ei viitsi neid praegu enam ise lugeda. Need peavad paika tegelikult üllatavalt sageli, aga minu jaoks ilmselt liiga deep, jooksutavad juhtme kokku – võib-olla just selle pärast, et need on sageli nii tabavad.

Vähemalt mulle mõjub küll hirmuäratavalt mõte, et meie saatust määravad tähed, mitte meie ise.

Isegi kui see peaks olema vaid illusioon, tahan omada illusiooni, et “ma olen oma saatuse isand, oma hinge kapten” (isegi kui ma sõidan karile). Pidev horoskoopide lugemine, isegi kui neid väga tõsiselt ei võta, kallutab aga vaikselt ja endalegi märkamatult fatalismi.

Kontserdikavadest

Minu tänane horoskoop: Olete täna ettearvamatu ning optimistlik. Püüate ka tõsiseid asju naljaks keerata, mis võib tekitada teistega suhtlemisel väikseid arusaamatusi.

Eile esinesid Viljandi Baptistikoguduse kiriku keldrisaalis oma jõulukavaga Raul & Marie Vaigla ja trompetist Tero Saarti. Ma ei olnud seal varem käinud. Päris kena.

Üritus algas ja lõppes väikese jumalasõna ja palvetamisega (paluti õnnistust kontserdile, esinejatele, kõigile kuulajatele jne.). Kas see on nüüd Eestis kirikukontserdite puhul tavapärane?

Kavas olid mõned täiesti uued lood, mida eile esimest korda maailmas avalikult ette kanti, näiteks jõulueelsest paanikast inspireeritud “Osta! Osta!” kõlas päris ajakohaselt ja tabavalt. Lisaks vanemat kraami ning omapäraseid arranžeeringuid Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Joni Mitchelli lauludest. Ühesõnaga: ilus.

Täna esinevad nad Tartus, homme Haapsalus, ülehomme Tallinnas.

Laul tänaseks päevaks…

Laura “Supersonic” (meenutuseks ka Jamiroquai samanimeline hitt) tuleb võistluselt Eesti Laul 2016, mille finaalkontserti on mul märtsis au jälgida otse saalist (rida 21, koht 36). See on küll väga veider, sest loogilisem olnuks käia sellistel üritustel 20 aastat varem, aga siis ei oleks ma seda elu sees teinud (va. juhul, kui osalejate hulgas olnuks Depeche Mode, minu toonane lemmikbänd).

Kas on minuga toimumas midagi sarnast nagu F. Scott Fitzgeraldi jutu “The Curious Case of Benjamin Button” peategelasega (filmis kehastas teda Brad Pitt), kes sündis raugana ja lõpetas elu imikuna (ainult selle vahega, et minu puhul toimub see mitte füüsilises, vaid vaimses plaanis)?

Okei, aitab naljast!

Olen ikka kuulanud Eurovisiooni rahvuslikes eelvoorudes osalevaid laule, sest see on ju kõige lihtsam viis saada kiire ülevaade erinevate riikide popilavadel toimuvast, aga Eesti eelvooru kohapeal jälgimas ei ole varem tõesti käinud. Kui mul oleks mingi nimekiri “100 asja, mida teha enne surma”, siis võiks sealt nüüd märtsis nähtavasti ühe asja maha tõmmata (kui ma muidugi enne ära ei sure).

Lühidalt: ma olen ka ise imestunud ja üllatunud, et selle pileti ostsin. Mis järgmiseks?! Lähen Disneylandi?! Võib-olla see ei olegi üldse nii paha mõte… peaks ehk seda kunagi tõesti tegema 🙂

Tegelikult peaks nüüd kontsertide külastamises väike paus tulema. Viljandi Jazziklubi tänasel üritusel (esinevad kultuuriakadeemia pärimusmuusikud) käin veel ära, kuid seejärel on selleks aastaks kõik, sest jõululaule kuulan parema meelega suvel või üldse mitte.

Viive Noor Kondases

Kondase Keskuses avati eile Viive Noore graafikanäitus “Armastuse puu”, mis on seni kõige täielikum sama nime all tehtud väljapanek. Lisaks on seal riputatud üles tema illustratsioonid Tiia Toometi peagi ilmuvale lasteraamatule “Mailill ja ülane”.

Viive-Noor

Väljapanek koosneb seega kahest osast. Esimesest annab aimu see lisatud kuulutus (klõpsa pildil), aga teine on lasteraamatutele kohaselt palju värvikirevam ja mitte päris samas stiilis nagu need eelkõige täiskasvanutele mõeldud tööd.

Jaan Kaplinski märkis neist mõne kohta, et need on väga luulelised, väljendatavad ka kuidagi sõnadega, ning autor ütleski selle peale, et ta alustab sageli sõnast, lähtub sellest, annab oma tõlgenduse ja edasiarenduse. Piltide teemad ongi sellele vastavalt sageli kirjanduslikud: Alice Imedemaal, Oscar Wilde jne.

Muu hulgas rääkisid nad, et inimesed mõistavad kunsti ja ka luulet mõnikord hoopis erinevalt sellest, mida autor ise mõtles (Kaplinski hiljutist põrkumist poliitikutega ei mainitud, aga see oli ju tegelikult samuti üks väga ere näide sellest kui erinevalt võidakse millestki aru saada). Ja mõlemad pidasid oluliseks tähelepanu detailidele.

Töö selle peagi ilmuva lasteraamatu kallal, nagu ma aru sain, on käinud pikemat aega, tekst ongi kirjutatud just Viive Noore piltidele ja piltide põhjal otsustades tuleb sellest üks päris kena ja meeldiv asi. Aga… minge vaadake neid ise! Kunsti kirjeldamine on nii raske, et ma parem ei üritagi seda teha. Seda tuleb ise vaadata, mitte lugeda teiste kirjeldusi. (Piiluda saab muidugi ka eilse AK video kaudu.)

Näitus jääb avatuks jaanuari lõpuni. Matti Miliuse mälestusnäitust saab samas vaadata veel vaid järgmisel nädalal.