Millest ma ei kirjuta

Loore Martma kodukontsert Lepiku talu õues #looremartma #kuuekodukontserdid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin laupäeval Loore Martma kodukontserdil. See oli väga kaunis ja kena, aga nii privaatne, peaaegu kinnine koosviibimine, et ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks justkui tungimine teiste privaatsfääri, selle kiskumine avalikkuse rambivalgusse, sest lõpuks on see blogi ikkagi osa avalikust infovoost, mitte lihtsalt minu välismälu, kuigi täidab paljuski ka seda rolli.

Ühtegi päris sellist kontserti tal enam ilmselt ei tule, aga mõned sarnased on veel ees.

Teisipäeval sõitsin pärast “Polaarpoisi” vaatamist Tallinnast Viljandi hääletades, sest õhtul enam busse ei tulnud. Eelmisest korrast, kui ma seda tegin, oli möödas juba vähemalt kümme aastat. Sain ühe autoga Imavere risti, teisega sealt Viljandi. Mõlemad autojuhid olid päris värvikad tegelased, rääkisid huvitavaid jutte, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks jälle nagu usalduse kuritarvitamine.

Kui olen maininud siin ajaveebis vahest mõnda niisama tuttavat, siis enamasti kuidagi umbisikuliselt, et inimene ei oleks teistele otseselt äratuntav. Ja ka endast kirjutan tegelikult suht vähe, kui võrrelda paljude teiste blogijatega, üldiselt mitte rohkem kui on vaja lugejate huvi hoidmiseks – kasutan inimeste uudishimu (jõhkralt, aga seda vähemalt tunnistades) ära kultuuripropaganda huvides.

Muide, hetkel mängib mul klappides taustaks Argo Vals, täpsemalt tema Viljandi Vibes Live @ Tallinn Music Week.

Seega, jah, tuleb tunnistada, et päris adekvaatset pilti see ajaveeb minust ei anna, sest paljudest asjadest ei kirjuta ma siin praktiliselt üldse. Nimelisel aadressil sai see avatud tegelikult üksnes seetõttu, et see aadress oli mul juba varasemast olemas ning seisis kasutamata (kasutasin ainult @laiapea.eu postkasti) – sisuliselt on tegemist rohkem kultuuripäeviku kui isikliku blogiga.

Nii palju nüüd siis selgituseks neile, kes on vahest küsinud, miks ma siin ühest või teisest asjast ei kirjuta. Ühest küljest lihtsalt ei jõuaks kõigest kirjutada, aga teisest küljest ei olegi see ajaveeb mõeldud selleks, et siin kõigest kirjutada.

Kevadnäitused avatud

Tõeliselt šokeeriv vaatepilt (ühte väikest killukest sellest saab näha ülaltoodud videolõigus) võis avaneda juhuslikule sisseastujale reede pärastlõunal Viljandi Linnagaleriis, kus avati kohaliku kunstikooli kevadnäitust, millega tähistatakse ühtlasi nimetatud õppeasutuse kümnendat sünnipäeva.

Kui 2003. aastal märkis Tiiu Männiste, üks Viljandi kunstielu toonaseid vedureid, ajalehes Sakala, et “Viljandi kunstielu vajab järelkasvu. Tarvis on kiiresti käivitada muusikakooli sarnane akadeemiline ja süsteemne kunstikool”, siis nüüd järelkasvuga nähtavasti enam probleeme ei ole.

Kunstikooli kevadnäituse avamisel räägiti muu hulgas, et häid töid oli nii palju, et kui juba väljavalitud pildid kunstisaalis põrandale laiali laotati, et nende hulgast veel üks valik teha, siis oli see nii raske, et lõpuks paluti lihtsalt päris juhuslike möödujate abi.

Seda, et järelkasvule on olemas pealekasv, võib näha linnagaleriisse minnes, Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis, kus on oma töödega väljas lasteaia Karlsson kasvandikud. Kokkuvõttes saab nii kena ülevaate sellest, millega noorimad põlvkonnad siin tegelevad.

R. Paul Firnhaberi galeriis avati uus väljapanek http://www.thegalerii.com #viljandi #kunst #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaid mõned tunnid hiljem avas oma kodugaleriis uue väljapaneku R. Paul Firnhaber. Ei olnud seal varem käinud, sest see asub minu poolt vaadates sisuliselt linna teises servas, kuhu tavaliselt lihtsalt ei viitsi kõndida, aga nüüd jõudsin ma sinna isegi jala oluliselt kiiremini kui olin arvestanud.

Tõesti hämmastav koht. Uskumatu, milliseid varandusi Viljandis leidub. Firnhaber ise paistab olevat elav entsüklopeedia ja avamisel pidas ka Arvo Iho väikese loengu, mis kõlas nagu sissejuhatus fotograafia ajalukku. Peab sinna kindlasti veel minema.

Praegusest väljapanekust köitsid minu tähelepanu eriti kolm suuremas formaadis mustvalget fotot, mille autori nime ma küll korduvalt vaatasin, kuid olen vist ikkagi unustanud – olnuks nagu Greg Spurgin, aga guugeldades sellist fotograafi ei leia.

Võib-olla siiski oli… Firnhaber rääkis igatahes, et see mees oli tegelenud fotograafiaga kümme aastat, kuid pööranud siis oma elus hoopis teise lehekülje ning negatiivid puruks lõiganud ja minema visanud, päästa õnnestus neist vähe. Need kolm olid väga head fotod.

Kondase Keskuses avati eile Imbi Rahumaa näitus. Ta on arst, aga tegelenud kunstiga aastakümneid ning tema pildid näevad välja professionaalsed, olles seejuures erinevates tehnikates. Rahumaa ise rääkis avamisel, et ta võtab igal aastal kasutusele uue tehnika.

Praegu hüppas mul mõte hoopis mujale: huvitav, et maailmas ei ole loodud veel sellist kunstivoolu nagu skandalism, mis oleks suunatud just skandaalide korraldamisele – kuna see nišš paistab olevat vaba, siis võiks näiteks Viljandi saada tuntuks sellega, et on mitte üksnes naivismikeskus, vaid ka skandalismipealinn.

Kohalikust kunstikoolist võiks siis saada noorte skandalistide kool, kultuuriakadeemiast skandalismiakadeemia jne.

Vaatan, et tänane päev algas päris geniaalse mõttega 😀

Aleksandra A. T. luulest

Aleksandra A. T. luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?” esitlus #aleksandratšoba #poeesia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aleksandra Tšoba esitles neljapäeval Viljandi Linnaraamatukogus oma teist luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”. Lugesin nüüd läbi nii selle kui ka tema esimese, paari aasta eest avaldatud kogu “Armastus vaikib mind maha”.

Alustan esimesest, mis sisaldab tekste aastatest 2007-2014. Ütlen kohe, et teine tundus mulle sellega võrreldes veidike lahjem, kuigi samas läbimõeldum ning nö. täiskasvanulikum. Ja seal on küll arvuliselt mõned luuletused rohkem, aga lehekülgi ja ilmselt ka tähemärke kokkuvõttes vähem.

“Armastus vaikib mind maha” algab tsükliga, mis on pühendatud autori isale, emale, vanavanematele, läbi käivad ka onu ja tädi. Mina neid inimesi ei tunne ega tea, aga A. T. tundub isegi ehmatavalt siiras, aus ja avameelne, kuigi teemad on valusad.

Huvitav on see, et üks luuletus on kirjutatud vanaisa vaatepunktist, vanaemast nähtuna läbi tema silmade. Hiljem mängib A. T. luuletuses “ma olen naine” mõttega “kui ma oleksin mees” (lõpetus: aga õnneks olen/naine), mille peale kirjutasin nüüd ise kah kohe ühe luuletuse sooidentiteedist.

kui ma oleksin naine
siis ei oleks ma mees
vaid mõtleksin sellest
mida teeksin küll siis
kui ma oleksin mees
sest kui oleksin naine
siis ei oleks ma mees

Mina ei saa üldse aru, kust tuleb naistel jutt selle kohta, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid mehed (või, noh, kui mu enda ema seda kunagi rääkis, siis täitis see ilmselt kasvastuslikku eesmärki). Ei ole nagu kuulnud, et mehed mõtleksid sellest, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid naised.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tea, ei tunne nii hästi teiste hingeelu. Ja eks siis tulebki lugeda luuletusi, et ennast asjadega kurssi viia, sest luule on ju üldiselt kõige isiklikum kunstivorm.

Lugedes oleks küll alati parem asetada ennast autori positsiooni, minajutustaja kohale, et teksti võimalikult sügavalt sisse minna, aga antud juhul oli mul seda kohati päris raske teha, sest ma näiteks ei ole vaadanud kunagi kellegagi (isegi mitte üksinda) alasti Eurovisiooni, kallates samas kõrist alla külma piima, ning ainuüksi kujutluspilt sellest ajas mind kohutavalt naerma.

Samuti on mul raske suhestuda näiteks meigi-teemaga, mille olulisus käib läbi nii esimesest (mu tõde on see/et ilma meigita/on mu vasak kulm sirgem kui teine/ja seda tead ainult sina) kui ka teisest kogust (näidata ennast ilma meigita/võib olla hirmsam/kui võtta end alasti), kust pärinevad ka kõik järgnevad tekstinäited.

Mina olen meikinud ennast väidetavalt (ise seda ei mäleta, aga mu ema armastab seda vahest inimestele rääkida, nagu teisigi piinlikke seiku minu lapsepõlvest) nii palju, et mäkerdasin kunagi väiksena näo kokku ema huulepulgaga (lapsed ju ikka kipuvad matkima oma vanemaid). Kui mina oleksin naine, siis ei meigiks ma ennast üldse (ja oleksin ultrafeminist, võib-olla lesbi). Aga seda arvan ma praegu, olles mees, mitte naine.

A. T. üldiselt meestele eriti armu ei anna (kõik naised mu elus on tugevad/sest nende mehed/on olnud nõrgad), aga samas on mõlemad kogud pühendatud ühele meist ja täis suuresti nn. kiindumusluulet, kuigi seegi kaldub kohati süngetele radadele (ma ei tea juba pikemat aega/mis on olulisem/kas olla armastatud/või olla mõistetud).

Kui inimest ei tunne, siis ei oska muidugi öelda, kas see kõik on tõesti lõpuni isiklik või on kohati lihtsalt elatud sisse luuletaja rolli. A. T. ise kirjutab küll, et see on hirmus/kui sa karjud läbi ridade appi/ja teised arvavad/et sa lihtsalt luuletad, aga see luuletus kannab pealkirja “see on kõigest luuletus” ning võibki seda ju lihtsalt olla – mina seda ei tea.

Küsimuste küsimus: kes on luuletaja?

Esitlusel rääkis Tšoba, et tahtis juba väiksena luuletajaks saada ja arvas hiljem, et tunneb ennast sellena, kui ilmub tema esimene luulekogu, aga kui see lõpuks juhtus, siis püsis see tunne ainult ühe päeva. Ja nüüd ta siis ei teagi, kas on juba luuletaja või mitte.

See on jälle mulle täiesti mõistetamatu probleem. Kui sain 2004. aastal, olin siis vaid veidi vanem kui Tšoba praegu, oma saavutuste eest luulekunsti vallas Rahvusvahelise Paradoxismi Ühingu auliikme staatuse, siis kasutasin enda tutvustuses sellist rida: “I am not a poet. I’m a human, and therefore I love to write poems.” – mõte oli siis, et luuletamine on osa inimeseks olemisest, mitte märk kuulumisest mingisse eraldi seisusse.

Kes siis on luuletaja? Vikipeedia kohaselt on selleks “inimene, kes loob luulet”, aga kui lugeda luuletajateks vaid need, kes ennast ainult sellest ära elatavad, siis ei jää Eestis järgi vist ühtegi luuletajat. Nende kahe äärmuse vahel on võimalus võtta lihtsalt lahti kirjanike liidu liikmete nimekiri.

Tšoba sinna hetkel küll veel ei kuulu, aga juba tema debüütkogu sai premeeritud ja leidis arvustamist (kriitilises võtmes, kuid vähemalt pandi seda tähele, peeti vajalikuks sellest kirjutada) tunnustatud kirjandusajakirjas. Teda on intervjueerinud Eesti üks juhtivaid kultuuriväljaandeid. Nüüd oleks vaja leida veel vaid kaks soovitajat liidu praeguste liikmete hulgast. Kui vaadata, kelle avaldusi on varem tagasi lükatud, siis ei pruugi asi kohe esimesel katsel õnnestuda, aga saamine kirjanike liidu liikmeks peaks olema lõpuks piisav kinnitus ka talle endale, et ta on luuletajana tunnustamist leidnud. Seni võib muidugi alati mingi kahtlus sisse jääda.

Tulles lõpuks tagasi tema luulekogude juurde, siis neis ei leidunud palju selliseid mõttekäike, mille puhul ma tundnuks, et võinuks need ise paberile panna. Ja kui ta rääkis, et teeks ka kolmanda luulekogu kaanekujunduse punase, siis minu lemmikvärv on sinine – see sümboliseerib hästi kui raske on mul lugejana tema kui autoriga samastuda, aga ühtlasi ka kui huvitav oli teda lugeda, sest vahest ju ongi põnevam lugeda seda, mille peale ise ei tuleks, mis on kuidagi erinev ja suudab üllatada. Antud juhul võis küll tajuda ka mõningast ühisosa, aga mina ei suudaks iialgi olla nii avameelne. Ja seetõttu ei saagi minust kunagi luuletajat. Ma võin jääda vaid inimeseks, kes kirjutab aeg-ajalt luuletusi.

Tšoba on aga see-eest kui mitte juba päris valmis luuletaja, siis omab vähemalt eeldusi selleks saada.

PS. Kandideerin võistlusel Eesti Blogiauhinnad 2016 kultuuriblogide kategoorias. Hääletus käib! Vaadake sealt ka neid teisi blogisid, nii sellest kui ka teistest kategooriatest, leiab palju huvitavat!