Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.
Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.
“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.
Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.
Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.
Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).
Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).
Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.
“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.
Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.
Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.
Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.
* * *
Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.
See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.
Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.
