Autor: Andres Laiapea

Jazzkaarekese kokkuvõte

Kuna sain juhuslikult Jazzkaare kõrvalfestivali Viljandi Jazzkaareke 2016 passi, siis käisin kõigil neljal selle raames toimunud kontserdil, neist esimene oli Maria Laura Baccarini & Régis Huby ülesastumine kohvikus Fellin teisipäeval.

Maria Laura Baccarini & Régis Huby #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud legendi kohaselt tuli eesti keel kunagi rahvusvahelisel keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teisele kohale. Vaevalt selline võistlus tegelikult üldse toimus, aga minu meelest on usutav, et itaalia keel selle võitis, sest see kõlab tõesti väga meloodiliselt.

Ei ole ilmselt juhus, et ooper on tulnud just Itaaliast, sellest keelekeskkonnast.

Baccarini ei ole küll ooperilaulja, aga ta on ka näitleja ja tema esinemine oli sellele vastavalt äärmiselt teatraalne. Kahju ainult, et ma kõigest aru ei saanud, sest nende Giorgio Gaberi laulude või muusikaliste jutustuste puhul, mida esitati, olid kahtlemata väga olulised ka sõnad.

Viljandi Vibes sai Baccarini & Huby oma kaamerate ette Tallinnas. Vaadake-kuulake!

Kolmapäeval oli kavas Erki Pärnoja esikplaadi “Himmelbjerget” esitluskontsert Pärimusmuusika Aida suures saalis, mis oli rahvast peaaegu täitsa täis, kuigi mitte päris – hea tulemus Viljandi kohta, kui arvestada, et tegemist ei ole just peavoolupopiga.

Erki Pärnoja kontsert #erkipärnoja #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

See oli nüüd universaalne muusikakeel, sõnadeta, mis on mõistetav kõigile, aga oma nüansside keerukuse poolest lõpuni arusaadav ainult neile, kes on üritanud seda ise rääkida. See oli, kui võtta asi siin kokku vaid ühe sõnaga: võimas.

Nad katsetasid publiku peal ka uuemat kraami, millest väikest kildu võib näha ülal. Tegelikult oleks pidanud kogu selle loo telefoni võtma ja piraatvideona YouTube-i panema, sest see oli seda väärt, aga ma tahtsin keskenduda siis rohkem kuulamisele.

Neljapäeval esines aida väikeses saalis kontrabassimängija Steinar Raknes, kes oli esimest korda tuuril luuperitega ja samuti uusi asju katsetas. Tema lood sisaldasid ka sõnu, kusjuures mitte niisama muusika saateks, vaid neil oli ka sisu.

Kui mõne nädala eest Eesti Muusika Päevade ajal korduvalt kuulatud Mirjam Tally “First Flight” (esitaja Kristin Kuldkepp; leidsin vahepeal veebist isegi ühe varasema salvestuse) oli akadeemilisema, peenema helikeelega, siis Raknese kontrabassimuusika on rahvalikum, kohati (ilmselt taotluslikult) ülevõimendatult kärisev.

Lisaks päris oma lugudele esitas ta ka töötlusi tuntud paladest (Joni Mitchelli “Woodstock”, Depeche Mode’i “Personal Jesus” jms. vana kuld). Temagi jäi Tallinnas VV kaamerate ette. Vaadake-kuulake!

Eile õhtul oli lõpuks järg Kadri Voorandi kvarteti käes. Aida väike saal oli pilgeni rahvast täis. Paigutati küll ka lisatoole, aga osad jäid ikkagi uksetaha. Voorand ise oli ilmselgelt sõiduvees ja jämmis hiljem veel ka aida kohvikus.

Kontserdi ajal tuli mul selline mõte, et keskajal oleks ta kuulutatud nõiaks ja tuleriidale saadetud, sest temast kiirgas sellist pöörast väge, mis võinuks muutuda ohtlikuks valitsevale korrale. Saalis olid ka kaamerad. Nii et loodetavasti läheb selle kontserdi salvestus ka kuhugi veebi üles.

Tegelikult, mõtlesin ma kohvikus, peaksid kaamerad teda kogu aeg saatma, sest kunagi ei tea, kus ja millal sellest suust jälle kuldmune hakkab lendama, kuigi… võib-olla oli tal eile lihtsalt erakordselt hea tuju, ebatavaliselt positiivne meeleolu (ei ole ju võimalik, et inimene kogu aeg sellises seisundis viibib).

Tingituna vajadusest hoida kokku rahalisi vahendeid jäid mul endal ostmata nii Voorandi värske album “Armupurjus” kui ka Pärnoja “Himmelbjerget”, kuid need mõlemad on sellised, mille kunagi soetada tahaks, kui neid muidugi enne päris läbi ei müüda.

Lisaks mainin, et pärimusmuusika festival otsib vabatahtlikke. Minul on juba pass hangitud, et saaksin teha sealt toredaid blogipostitusi, aga see on eriti hea võimalus väljastpoolt Viljandit pärit noortele (tagatakse ka peavari ja kõhutäis), kes kaaluvad siia õppima tulemist, et linn enne üle vaadata.

Tantsunädala kokkuvõte

Täpsemalt küll vaid lühidalt juttu nendest etendustest, mida ma vaatama jõudsin. Mõnel sai peatutud siin juba varem.

Üritasin hoiduda eelnevalt tantsulavastuste tutvustuste lugemisest, olla võimalikult ebaprofessionaalne vaataja (tegelikult oleksin tahtnud näha neid isegi pealkirju teadmata, et vaadata mida neist siis välja loen), aga päris alati mul puhtaks leheks jääda ei õnnestunud.

Eline Selgis “m e d i t a t s i o o n”. Nagu nimi ütleb. Selgis viis publiku varajasel pärastlõunal sisemisele rännakule, mille käigus oli igaühel võimalik teha oma fantaasiamaailmas ka tantsusamme. Mõjus lõõgastavalt.

Joanna Kalm “Débutante”. Lühidalt: laval võis näha alasti inimest veiderdamas. Mina nägin selles automaatselt torget debutantede-kultuuri pihta, aga ilmselt on mul liiga NY state of mind, sest autori enda tõlgendus näib olevat teine: alastus on vabadus jms. teema.

Samas olid muusikalised katked tuntud lugudest Kalmu esituses nii meeldejäävad, et hiljem võis kuulda koridoris erinevaid tüüpe neid kordamas. Kokkuvõttes saavutas debütant ilmselt oma eesmärgi: jäi vaatajatele meelde.

Vaata ka: “The Reluctant Debutante”

Sylvia Köster “Star”. Tundus nagu tuntud lugu: koogutad muudkui publikule, keerled ringi kuni kukud kokku ja siis tõstetakse sind taevasse. Selle koha peal võinuks minu meelest tulla loogiline lõpp, aga kaastekst andis hiljem seletuse ka järgnenule.

Lugesin just praegu Sirbist lühikest usutlust, kus Kalm ja Köster ise oma asju selgitavad. Paistab, et minu arusaam Kalmu tööst ei olegi siiski väga erinev tema enda omast.

“Sisuliselt on see lugu enese esitlemisest ja kuvandi loomisest ning tegelikust inimesest selle sees ja taga. Siin on protesti kunstniku ja kunsti kui toote esitlemise vastu,” seletas ta.

Janne Ristimetsa Tantsustuudio “Siselend Wiesbadeni”, koreograaf Evelyn Uisk, kes tegi koreograafia ka Ugala “Moraalile” (minu meelest on see Heinrich Christenseni näidend ise üks paras jura, aga lavastus oli hea, sealhulgas koreograafia).

Teadsin nüüd selle tantsulavastuse kohta enne vaatamist nii palju, et Wiesbaden tuli nimesse sellest, et tantsija Jette läheb sinna aastaks vahetusõpilaseks. Võiski näha seda, kuidas ta kõigepealt reisiks valmistus, asudes seejärel raskele teele, mis sarnanes mööda köit kõndimisele, eksles pärast Saksamaal autode vahel ja täitis mingeid kummalisi korraldusi.

Kui ta teekonna lõpus laest rippuva lambiga mängima hakkas, siis mõtlesin, et lõpp tuleb selline, et ta virutab selle vastu lage puruks ning saabub pimedus. Hakkasin taskust telefoni kookima, aga ei teinud seda piisavalt kiiresti – kõks käis ära just enne seda, kui ma filmima hakkasin. Aga pimedust siis kohe ei tulnud, lõpp ei olnudki nii sünge nagu ma olin juba oodanud.

Keity Pook “pineval pinnal // pindpinevus”. Huvitavad mängud video (Madlen Hirtentreu) ja valgusega (Laura Maria Mäits), aga ka tantsutehniliselt päris põnevaid kohti sisaldav (mitte siin fotol nähtav, vaid mõned teised, mida ma üles ei võtnud), hea ülesehitusega lugu.

Jäin kuulama ka sellele hiljem professionaalsete tantsukriitikute, koreograafide ja pedagoogide poolt antud tagasisidet ning tuleb tunnistada, et nemad ikka märkavad ka selliseid asju, mis minusugustel tavavaatajatel nägemata jäävad.

Barbara Lehtna Real Life Company “Meditatsioonid”, mis kujutas endast Tantsunädala residentuuri tulemust, otseselt tantsu eriti ei sisaldanud, vaid oli rohkem selline publikut kaasav meelelahutuslik reality show, milleks oli saadud ilmselt kõvasti inspiratsiooni new age liikumisest. Päris lõbus.

Eline Selgis “kvadratuur”. Ametliku tutvustuse kohaselt oli see “mittelineaarne mittetantsulavastus, mille keskmeks on lahendamine ja mittelahendamine”, mis tähendab, et see oligi umbes nagu katse tõestada tantsukeeles Pythagorase teoreemi, tuues järjest välja selle kõik võimalikud tõestused. Mingit nö. lugu oli sealt raske leida, aga vaadata oli ikkagi huvitav.

Annika Vahteri diplomilavastus “Kette” #viljandi #tantsunädal #annikavahter #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Annika Vahteri “Kette” oli sisult jälle suhtedraama, aga vist kõige graatsilisema tantsukeelega tükk, mida mul näha õnnestus. Ja see on ka loogiline, kui arvestada, et ta on muu hulgas iluvõimlemistreener, nagu guugeldamine nüüd paljastas – see asjaolu ei mõjunud pärast “Kette” nägemist üldse üllatavalt.

Sylvia Kösteri “Look at All the Silverware” oli hardcore komöödia, umbes nagu “Õhtusöök ühele” tummfilmina viiendas astmes (techno remix), mis kiskus lõpuks päris bakhanaaliks, nagu võib veenduda selle lingi taga leiduvat pilti vaadates. Tantsu palju ei olnud ja laval olid hoopis 11. lennu näitlejad, aga publik sai kõvasti naerda.

Kristina-Maria Heinsalu “Sparkling or Still?”, mis tuli kõige lõpuks, oli samuti komöödia, aga selle kandsid ette tantsijad. Ühte väikest katkendit võib näha selle lingi taga.

Kolmandik Tantsunädala kavas olnud etendustest jäi mul nägemata ja seetõttu ei oska siin nende kohta midagi öelda. Anu Söödi raamatu “Loovtants. Tantsu baaselemendid” esitlusele ma samuti ei jõudnud, aga usun, et tantsuõpetajatele kulub see käsiraamat ära.

PS. Tantsunädala raames etendunud lavastusi, nagu juba varem mainitud, leidub ka Kultuuridessandi kavas, millest tallinlastel, tartlastel ja narvakatel avaneb võimalus saada osa juba tuleval nädalal. Soovitan seda teha, kui vähegi huvi on.

“The Reluctant Debutante”

debutanteKavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.