Vahelduseks juttu Tallinnast

Käisin eile Tallinnas, kus toimub muidugi veel rohkem kui Viljandis, aga ka vahemaad on tunduvalt pikemad, mistõttu kulus kultuurikava läbimiseks sisuliselt terve päev. Algas see ringkäik poole kaheteistkümne paiku, kui jõudsin Tammsaare parki, kus valmistuti avama Iris Kivisalu fotonäitust “Kas keegi teine ei võiks aidata?”, mis kujutab endast vabaühenduste kaardistust ja on mõeldud tõmbama tähelepanu neid ühendavale annetuskeskkonnale “Ma armastan aidata”.

Näituse avamine algas piltide ülespanekuga, mille jaoks moodustati publikust töörühmad kutsutud prominentide juhtimisel. Juhtusin Elina Borni rühma, millega ühines varsti ka nimetatud annetuskeskkonda toetava Swedbanki juht Robert Kitt. Prominendid asusid aktiivselt tööle, nagu näha Swedbanki FB lehele tehtud otseülekandest, aga mina vahtisin põhiliselt niisama, viibides magamata ööst tingitud püstijalaunes. Pärast klõpsutasin siiski telefoniga pildikesi.

Foto fotograafile poseerivast fotograafist koos tema tehtud fotoga #iriskivisalu #fotograafia #armastanaidata

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokku tuli neid päris palju. Näiteks ülaltoodule on olemas ka väga kena jätk hetkest, mil Delfi fotograaf sai oma pildi just tehtud. Aga ma ei tahtnud eile instat umbe lasta ning täna, homme ja ülehomme peaks laadima sinna hoopis teisi pilte. Tuleb vist teha endale piltide jaoks ikkagi ka flickri konto. Mis puudutab fotol nähtavat fotot, siis selle lugu võib kuulda autori enda esituses Publiku vahendusel.

Tuntud inimesi liikus ringi päris palju. Ürituse patroonide hulka kuulusid veel näiteks Märt Avandi ja Getter Jaani. Avandi seal ajakirjanikele intervjuusid jagada ei tahtnud, aga pildikesi said paparatsod temast klõpsutada. Eks need ülespandud fotod puudutasidki sageli nii tõsiseid teemasid, mille peale on raske seltskonnaajakirjandusele mingit optimistlikku juttu ajada…

Elina Borni intervjuud kuulasin samas live-esituses. Kui ta rääkis seal MTÜ Loomus pildi ees koerast, kes nimetatud vabaühenduse üritustel kaasas käib ja on sellise näoga, et kogu aeg väga tähelepanelikult kuulab, siis mõtlesin, et ma ise olengi seal nagu see koer, kes muudkui inimestel kannul käib ja tähelepanelikult nende juttu kuulab. Suutsin väga hästi samastuda.

Viibisin Kivisalu fotonäituse avamisel enam-vähem lõpuni ehk täpselt nii kaua, et jõuda veidi enne poolt kahte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ette, kus asuti tegema pidulikult teatavaks valitsuse otsust EMTA saali ehitamiseks rahade eraldamise kohta – seda on oodatud 20 aastat, ehituse täpset kava veel paigas ei ole, aga valmis loodetakse saada 2018. aastal.

EMTA juurest läksin edasi Eesti Kunstiakadeemia, mis eile samuti valitsuselt oodatud uudise sai, lõputööde festivali TASE peanäitusele hoones, millest peaks saama nüüd siis lõpuks akadeemia uus kodu. Praegu on see tõesti üsna armetus seisus, aga vaadata on seal väga palju. Minul kulus ligi paar tundi, kusjuures tekstimaterjale ei hakanudki eriti lugema.

Seejärel suundusin tagasi kesklinna, EKA Galeriisse, kus on avatud graafilise disaini osakonna lõputööde näitus. Jõudsin sinna hetkel, mil oli just alanud väike ekskursioon. Kultuuriprogrammi lõpetas hiljem EKA tudengite lühifilmide vaatamine kinos Sõprus. Aga neist asjust kirjutan siin pikemalt järgmisel nädalal. Praegu lihtsalt ei jõua ja vahepeal tulevad peale mõned teised teemad.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui Viljandis on igapäevase kultuuriprogrammi maht üldiselt talutav, siis Tallinnas ebanormaalne, sest seal toimub liiga palju huvitavat ja liiga palju aega kulub ka ühest paigast teise jõudmisele, vahemaad on liiga pikad.

Homme on selles suhtes hea, et siis saab veeta kogu päeva Vabaduse väljakul, kus toimub Tallinn Art Weeki avalöök, ning õhtu samas kõrval Wabaduse kohvikus, kus tuleb Eesti Blogiauhindade jagamine. Kes kohale ei tule, need saavad vaadata Elu24 otseülekannet.

Nii et praegu kondan ma ringi mööda selliseid üritusi, mida kajastavad Publik ja Elu24 – kui keegi oleks ennustanud seda aasta tagasi, siis oleksin ma selle üle naernud, aga täna ei olegi enam naljakas. Hoopis päris huvitav on seda kõike nüüd vaadata, vaikselt jälgida, sellest omi tähelepanekuid teha.

Kundera “Tühisuse pidu” (3/3)

KunderaMilan Kundera “Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm) sai mul loetud juba enam kui kahe nädala eest. Postituste seeria eelmistes osades tegin väikese kokkuvõtte teose retseptsioonist Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Kui seal pidasid vajalikuks avaldada Kundera viimase romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul arvustusi või laiemaid käsitlusi tema elust ja loomingust praktiliselt kõik suuremad üldloetavad kvaliteetlehed (NY Times trükkis ära koguni kaks arvustust), siis meil jõudis selleni vahepeal ainult Eesti Päevaleht. Teiste jaoks Kunderat ei eksisteeri. Ja see ütleb rohkem nende väljaannete kui Kundera kohta, sest Kundera on elav klassik ning “Tühisuse pidu” omamoodi lakmustest, mille abil määratletakse enda koht Lääne ajakirjanduse üldises kvaliteediahelas.

See ei tähenda, et “Tühisuse pidu” peaks tingimata kiitma. Küsimus on vaid selles, kuidas paigutavad väljaanded ennast laiemale kultuuriväljale. Kui pretendeeritakse sellele, et olla tõsiseltvõetav, siis ei saa Kunderast mööda vaadata, sest ta on autorina nii oluline, et vääriks tähelepanu isegi siis, kui tema viimane romaan oleks täielik möga – nii avaldasid kvaliteetlehe staatusele pretendeerivad majanduslehed Economist ja Financial Times mõlemad selle kohta suhteliselt negatiivsed arvustused, aga roosaks tabloidiks nimetatav Äripäev ei ole teinud isegi seda.

Kas mul on öelda selle raamatu kohta midagi, mis ei ole juba kirjas neis loetud ja siin viidatud arvustustes ning neist tehtud nopetes?

Jah, selle kergus on näiline, aga see ei ole nii keeruline, et seda oleks raske lugeda. Peatükid on väga lühikesed, kuid tekst nõuab lugejalt jäägitut kohalolu, täit tähelepanu. Hakkasin seda raamatut alguses lugema olukorras, kus kõrval käis tegevus, mis minu tähelepanu hajutas. See oli viga. Kundera tekst on nii kokkusurutud, et seda ei saa lugeda kuidagi poole silmaga või üle rea, tegeledes samal ajal muude asjadega. Ja see on küll väga mitmekihiline romaan, aga selle lugemiseks ei pea olema kirjanduse eriteadlane. Seda võib vabalt lugeda näiteks rannas päikest võttes.

Arvustusi lugedes jäi silma, et valdavalt on nende autoriteks teised kirjanikud ja/või vastava eriala professorid, kes mõistavad Kundera laiemat tähendust ja hindavad “Tühisuse pidu” tema teiste teoste valguses. Ka ma ise võtsin selle kirjastuselt Varrak siin arvustamiseks just seetõttu, et autoriks on Kundera, aga soovitan selle lugedes ära unustada – lugeda seda lihtsalt kui ühte suvalist raamatut, mille autor ei ole oluline.

Päevalehes seda arvustanud Greete Kõrvits (jällegi, inimene, kes on kirjutanud ka ise ühe romaani) arvas, et esimeseks tutvuseks Kunderaga ei ole see soovitatav, aga tema suurtele fännidele peaks “Tühisuse pidu” kindlasti meeldima. Minu arvates, seevastu, väärib see tähelepanu seetõttu, et selle autor on Kundera, aga seda lugedes ei maksa lasta sellel tõsiasjal ennast häirida. Ja seda võivad vabalt lugeda ka need, kes ei ole temast varem midagi kuulnud ega kavatse teda edaspidi üldse lugeda.

Kuidas selle raamatu sisu kõige paremini kokku võtta?

Kõige rohkem on arvustustes tsiteeritud järgnevat kohta: “Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on õigupoolest olnud meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte tõsiselt võtta. Aga ma tõden, et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu.” (Tõsi küll, enamasti ilma viimase lauseta.)

Pea sama sageli on arvustajad toonud Kundera romaanist välja mõtte: “Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.”

Teemasid käib läbi palju, aga nähtavasti on parimaks kokkuvõtteks just need kaks lõiku, sest miks muidu erinevad kriitikud neid sedasi esile on tõstnud. Ja kui mitmed negatiivsemate hinnangute andjad on näinud raamatu pealkirjas ennetavat vastulööki nende kriitikale, siis tegelikult võib seda mõista ka elu sünonüümina – lugesin seda mõtet hiljem ka ühest arvustusest, aga see tuli juba raamatut lugedes, nii et minu arvates: “Tühisuse pidu” tähendab elu.

Ja siinkohal lõpetuseks sobiv tsitaat raamatust endast: “Ta ei saanud mitte vähimatki aru, ega saa tänase päevani, tühisuse väärtusest.” Kui tuletada nüüd meelde, et autoriks on Kundera, siis… see romaan on kokkuvõttes nagu ühe vana mehe kohati kurbnukker ülistuslaul elule kogu selle absurdsuses.

Kunstist helinani telefonis

“ALLTOGETHER/ÜHESKOOS” Viljandi Linnagaleriis #näitus #viljandi #arteground #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnagaleriis avati eile rahvusvaheline kunstinäitus “ALLTOGETHER/ÜHESKOOS”, millega algas ühtlasi kunstifestival Arteground. Oma töödega on väljas ligi poolsada tegelast meilt ja mujalt, eelkõige Soomest – avamisel visati nalja, et pooled Helsingi kunstnikud on praegu Viljandis.

Kui see festival alguse sai, siis oligi see mõeldud just Soome kunsti ja kunstnike viimiseks maailma. Teisi sõnu: pidi andma neile sobiva ettekäände, et teha suvel üks suur ühine väljasõit meie maalilisse Viljandisse. Alguses olidki festivaliga kaasnenud näitused pühendatud seetõttu kitsalt Soome kunstile, aga juba eelmisel aastal Viljandis toimunud rahvusvaheliste hansapäevade ajal haare laienes ja nüüd on esindatud lausa üheksa riiki.

Tõsi, seda küll üsna formaalselt, sest näiteks Iraaki esindavad mõned pagulased, Taanit viimased kümme aastat Tartus elanud Per William Petersen, Brasiiliat Helsingis elav Fabu Pires ja Türgit Nurhayat Polat, kes elab samuti Helsingis. Kui jätta kõrvale veel mõned Läti ja Eesti ning paar Rootsi kunstnikku, siis ongi kõik ülejäänud Soomest. Seega on näitus küll rahvusvaheline, aga tugevalt Soome poole kaldu.

Seal nähtavat siin lahkama ei hakka, sest sellest on kavas kirjutada pikemalt ühes teises kohas ja selleks pean kõigepealt minema seda täna uuesti vaatama – avamiste juures on huvitav jutt, aga näituste vaatamiseks sobivad paremini inimtühjad kunstisaalid. Läksin eile küll kohale juba paarkümmend minutit enne avamist, aga selleks ajaks oli saal juba kahjuks rahvast täis.

Kunstifestivali Arteground avamine #viljandi #arteground #kunstifestival #kunst

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õnneks, sest olnuks ju piinlik, kui see olnuks teisiti.

Üks kohalik kunstnik märkis seal, et tavaliselt on siin avamistel umbes 12 inimest. Tundus, et sel korral oli kohalikke vähemalt poole rohkem, aga sellest veel rohkem oligi festivali ajaks Viljandi sõitnud kunstnikke, kelle enda tööd sellele näitusele üles said. Kusjuures mõni, kes ei ole veel ametlikult pagulase staatust saanud, ei saanudki avamisele tulla – piirid on Euroopas küll lahti, aga mitte kõigile.

Edasi läksin Viljandi Antikvariaadi juurde, kus tähistati pidulikult selle neljakümnendat sünnipäeva. Sinna jõudsid ka mitmed teised näituse avamisel viibinud, nende hulgas linnapea Ando Kiviberg, kes meenutas oma sõnavõtus, et kui ta 1987. aastal paberid Viljandi tõi, et siin õppima asuda, siis hämmastas teda kaks asja: see, et nii väikeses linnas on nukuteater ja antikvariaat.

Tänapäeval võib siit leida muidugi ka muud hämmastavat, näiteks üks on see eile avatud näitus ja teine helikunsti galerii Supersonicum, kus avatakse homme õhtul kell kaheksa Raul Kelleri installatsioon – kui oleks juba võimalik kasutada teleportatsiooni, mis mind vahetult enne seda lõppevalt EKA tudengite lühifilmide linastuselt Tallinnast tagasi lennutaks, siis viibiksin kindlasti seal, aga kahjuks ei jõua.

Antikvariaadi sünnipäeval räägiti loomulikult palju ajaloost. Lahkusin varsti pärast sõnavõtte, kui käis oksjon, et minna Lennukitehases toimunud kitarrist Laur Uusbergi diplomikontserdile. Jõudsin sinna esimese loo ajal, mille peale kõlasid sellised krõksud, et tundus nagu oleks mängus helikunsti avangard.

Kotermann puges mikrisse!? #helidefektid

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii diibilt nad siiski ei jätkanud. Vahepeal tuli küll veel sisse radioheadilik vilin, aga muidu eriti helidefekte ei kasutatud, vaid rockiti üsna puhtalt, liiguti öise navigatsiooni radadel, tehti isegi midagi džässilikumat jne.

Kui üldiselt on jäänud mulje, et kultuuriakadeemia tudengid triivivadki rohkem folgist džässini ja rockilainel eriti ei lenda, siis eilne õhtu näitas, et seda siiski tehakse. Hiljem andis samas oma diplomikontserdi trummar Vsevolod Tšelepis, kelle bänd Emphasis pritsis veel raskemat kütet.

Mõtlesin kasutada jupikesi neist esinemistest selleks, et õrritada nüüd veidi inimesi, kes ise kohal ei käinud, aga kuna mõlemad kontserdid on juba UTTV veebilehele täispikkuses üles pandud, siis lendas see plaan vastu taevast. (Samast leiab ka saksofonist Taavi Toomsalu diplomikontserdi, mida siin juba varem tungivalt soovitatud sai.) Saan vaid öelda, et saund oli kohapeal parem kui salvestustes kuuldav.

väike groove #viljandi #tyvka #diplomikontsert #lauruusberg #groove

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpetuseks. Mõtlesin, et peaks panema selle ülaltoodud koha Uusbergi kontserdist omale telefonile uueks helinaks. Praegu on selleks Depeche Mode’i “Never Let Me Down Again (Aggro Mix)”, aga seda alati hästi ei kuule, vaja oleks midagi kärisevamat. Midagi sellist nagu Iggy Popi “The Passenger” või Edwyn Collinsi “A Girl Like You”, aga mitte neid, sest need on liiga tuntud (ei tahaks iga kord telefoni otsima hakata, kui need kusagilt juhuslikult kostuvad).

Või siis hoopis midagi sellist nagu “See You” – helget ja head, aga mitte nii nostalgilist, sest… Doe Paorol on õigus: nostalgia meid tapab. Eriti mind. Ja seda enam on põhjust otsida oma telefonile uus helin…

Kas see tuli piisavalt veider ja ekstravagantne postitus?