Käisin eile Tallinnas, kus toimub muidugi veel rohkem kui Viljandis, aga ka vahemaad on tunduvalt pikemad, mistõttu kulus kultuurikava läbimiseks sisuliselt terve päev. Algas see ringkäik poole kaheteistkümne paiku, kui jõudsin Tammsaare parki, kus valmistuti avama Iris Kivisalu fotonäitust “Kas keegi teine ei võiks aidata?”, mis kujutab endast vabaühenduste kaardistust ja on mõeldud tõmbama tähelepanu neid ühendavale annetuskeskkonnale “Ma armastan aidata”.
Näituse avamine algas piltide ülespanekuga, mille jaoks moodustati publikust töörühmad kutsutud prominentide juhtimisel. Juhtusin Elina Borni rühma, millega ühines varsti ka nimetatud annetuskeskkonda toetava Swedbanki juht Robert Kitt. Prominendid asusid aktiivselt tööle, nagu näha Swedbanki FB lehele tehtud otseülekandest, aga mina vahtisin põhiliselt niisama, viibides magamata ööst tingitud püstijalaunes. Pärast klõpsutasin siiski telefoniga pildikesi.
Kokku tuli neid päris palju. Näiteks ülaltoodule on olemas ka väga kena jätk hetkest, mil Delfi fotograaf sai oma pildi just tehtud. Aga ma ei tahtnud eile instat umbe lasta ning täna, homme ja ülehomme peaks laadima sinna hoopis teisi pilte. Tuleb vist teha endale piltide jaoks ikkagi ka flickri konto. Mis puudutab fotol nähtavat fotot, siis selle lugu võib kuulda autori enda esituses Publiku vahendusel.
A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Tuntud inimesi liikus ringi päris palju. Ürituse patroonide hulka kuulusid veel näiteks Märt Avandi ja Getter Jaani. Avandi seal ajakirjanikele intervjuusid jagada ei tahtnud, aga pildikesi said paparatsod temast klõpsutada. Eks need ülespandud fotod puudutasidki sageli nii tõsiseid teemasid, mille peale on raske seltskonnaajakirjandusele mingit optimistlikku juttu ajada…
Elina Borni intervjuud kuulasin samas live-esituses. Kui ta rääkis seal MTÜ Loomus pildi ees koerast, kes nimetatud vabaühenduse üritustel kaasas käib ja on sellise näoga, et kogu aeg väga tähelepanelikult kuulab, siis mõtlesin, et ma ise olengi seal nagu see koer, kes muudkui inimestel kannul käib ja tähelepanelikult nende juttu kuulab. Suutsin väga hästi samastuda.
Viibisin Kivisalu fotonäituse avamisel enam-vähem lõpuni ehk täpselt nii kaua, et jõuda veidi enne poolt kahte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ette, kus asuti tegema pidulikult teatavaks valitsuse otsust EMTA saali ehitamiseks rahade eraldamise kohta – seda on oodatud 20 aastat, ehituse täpset kava veel paigas ei ole, aga valmis loodetakse saada 2018. aastal.
EMTA juurest läksin edasi Eesti Kunstiakadeemia, mis eile samuti valitsuselt oodatud uudise sai, lõputööde festivali TASE peanäitusele hoones, millest peaks saama nüüd siis lõpuks akadeemia uus kodu. Praegu on see tõesti üsna armetus seisus, aga vaadata on seal väga palju. Minul kulus ligi paar tundi, kusjuures tekstimaterjale ei hakanudki eriti lugema.
Seejärel suundusin tagasi kesklinna, EKA Galeriisse, kus on avatud graafilise disaini osakonna lõputööde näitus. Jõudsin sinna hetkel, mil oli just alanud väike ekskursioon. Kultuuriprogrammi lõpetas hiljem EKA tudengite lühifilmide vaatamine kinos Sõprus. Aga neist asjust kirjutan siin pikemalt järgmisel nädalal. Praegu lihtsalt ei jõua ja vahepeal tulevad peale mõned teised teemad.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui Viljandis on igapäevase kultuuriprogrammi maht üldiselt talutav, siis Tallinnas ebanormaalne, sest seal toimub liiga palju huvitavat ja liiga palju aega kulub ka ühest paigast teise jõudmisele, vahemaad on liiga pikad.
Homme on selles suhtes hea, et siis saab veeta kogu päeva Vabaduse väljakul, kus toimub Tallinn Art Weeki avalöök, ning õhtu samas kõrval Wabaduse kohvikus, kus tuleb Eesti Blogiauhindade jagamine. Kes kohale ei tule, need saavad vaadata Elu24 otseülekannet.
Nii et praegu kondan ma ringi mööda selliseid üritusi, mida kajastavad Publik ja Elu24 – kui keegi oleks ennustanud seda aasta tagasi, siis oleksin ma selle üle naernud, aga täna ei olegi enam naljakas. Hoopis päris huvitav on seda kõike nüüd vaadata, vaikselt jälgida, sellest omi tähelepanekuid teha.
