Kui seal juba kohal käisin ja äramärkimist leidsin, siis on vist viisakas sellest suurest blogiauhindade jagamisest siin pikemalt kirjutada. Seda enam, et käesolevale ajaveebile oma hääle andnud on tõenäoliselt ka selle lugejad.
Kui ma oma kandidatuuri üles seadsin, siis märkisin, et tegin seda vaid selleks, et “saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.” Ei saa öelda, et oleksin võtnud kõnealust üritust just kuidagi ülemäära tõsiselt või lootnud auhinnalisele kohale tulla.
Tegelikult käis laupäeva õhtul isegi korraks peast läbi, et peaks Siiri Sisaski esinemise Vabaduse väljakul lõpuni kuulama ja kohe viimase bussiga tagasi Viljandi sõitma, et saaksin kirjutada siia hommikul varakult sellisest toredast üritusest nagu Tallinn Art Week.
Aga siis mõtlesin, et kui juba olen siin veksli välja käinud ja parajasti Tallinnas viibin, siis tuleb ikka minna – muidu on pärast lugejate ees piinlik, et annan katteta lubadusi. Eriti nende ees, kes võtsid tõesti vaevaks minu poolt hääletada.
Üritus pidi algama kell kaheksa, aga kui viis minutit varem sisse läksin, siis veel teisele korrusele ei lastud. Küsiti, kas olen press või blogija. Kui vastasin, et blogija, siis öeldi, et muusikutel käib alles heliproov. Uurisin, kui kaua sellega võib veel minna, aga selget vastust ei saanud. Läksin tagasi välja, kuulasin edasi Sisaski esinemist. Wabaduse ette moodustus samal ajal järjekord.
Lõpuks vaatasin, et järjekord läheb juba liiga pikaks ja läksin samuti ritta, et see veel pikemaks muutuks.
Kuna olin telefonil aku päevaga peaaegu tühjaks kulutanud, siis jäid paar klõpsu järjekorrast ainsateks, mis ma sellest üritusest tegin. Hiljem pildistasin veel ülevalt aknast avanenud vaadet, aga muidu olin rangel säästurežiimil.
Kui lõpuks sisse jõudsin, siis kamandati alaealised trepil kohe kõrvale (nähtavasti pidi neil olema kaasas vanemate kirjalik luba vms.), aga mind lasti sel korral küsimusi esitamata läbi, kuigi dress code oli selgelt täitmata.
Ürituse teates oli kirjas, et dress code on smart casual, aga mina läksin tossudes ja oma tavalistes, igapäevastes riietes (stiili nimi: mugavus). Mõtlesin, et “ohhoo, lasti läbi, face control ei pidanudki kinni”.
Ruum oli valdavalt täis noori naisterahvaid, kes nägid välja nagu elukutselised ilublogijad. Tundsin ennast kohe nagu viies ratas vankri all ja mõtlesin hetke, kas keerata ots ringi või lasta endale kuul pähe, aga siis leidsin, et pole mõtet hakata kohe uuesti välja trügima.
Kuna lootust auhinda saada ei olnud, siis läksin saali tagumisse poolde, et lihtsalt kuulata mis toimub. Kohe varsti saabus sinna Aile, ansamblist Antsud, kes tundis mind ära, sest käisin kevadel nende kontserdil, millest siin veidi kirjutasin. Tundub, et ebatavalistel asjaoludel toimuvad kohtumised selle ansambli liikmetega on kujunemas juba mingiks reegliks, aga see selleks.
Ailega koos oli Agnes, kes peab selliseid blogisid nagu Sekkarileiud ja Meie kodu lugu (koos mehega). Mina ei olnud neist varem midagi kuulnud, aga nüüd eile vaatasin, et mõlemad on päris huvitavad. Esimese püsilugejat minust ilmselt ei saa, sest naisteriided ei ole päris minu teema, aga mulle meeldib selle idee. Ka Aile peab oma kirevast elust blogi, aga tema sellega võistlusel ei osalenud, vaid oli tulnud toetama teisi tuttavaid.
Mingil hetkel läks Aile maniküüri tegema (jah, seal oli eraldi nurk, kus sai lasta endale maniküüri teha) ja Agnes lihtsalt ringi liikuma, aga siis jõudis kohale isik, kes esineb tänapäeval blogosfääris nime all Manjana ning peab blogi nimega Suurte inimeste jutud. Tema tegi hiljem ka selle ülaltoodud pildi, esiplaanil näha mina, Aile ja Agnes.
Ja nende kolmega kogu minu suhtlusringkond sellel üritusel piirduski – kui arvata välja see pool minutit kuulsust Elu24 eetris (videos alates 35:30), mil käisin võtmas vastu uhket tunnistust selle kohta, et sain kultuuriblogide kategoorias III koha. Korraks nägin seal silmanurgast vist ka Kadi, kes peab blogi rohelisemrohi, aga kuna ei ole teda varem näinud, siis ei ole päris kindel. Üldiselt olid koos minu jaoks võõrad näod, kuigi mõne puhul tekkis tunne, et oleks nagu kusagilt tuttav.
Nii palju ma seda meie blogosfääri siis tunnengi. Meelde jäid sealt veel sotsiaalsukelduja ja Gerttu, kellest ma ei olnud samuti varem midagi kuulnud, aga kes leidsid äramärkimist oma kategooriates ja asusid kah seal tagapool, jäädes ka ülaltoodud pildile.
Kultuuriblogide kategoorias tegi valiku ainult 13.3% kõigist hääletajatest, esimeseks ja teiseks tulnud Triinu ja Tuuli ei olnud kumbki kohal (minu poolt favoriitideks peetud jäid hoopis tahapoole) ja ma ei imestaks, kui olingi seal üritusel ainuke selle kategooria esindaja. Raamatublogide esikolmikust ei olnud kohal kedagi ning selles kategoorias tegi valiku veelgi väiksem osa kõigist hääletajatest. Nii et meie teemad asuvad ikkagi väljaspool blogosfääri peavoolu.
Ametlike tulemuste kohaselt sain 194 häält, aga Manjana väitis (ja seda on öelnud ka mõni teine), et hääletas minu poolt mitu korda (ühelt IP aadressilt läks arvesse küll ainult üks kord, aga eks inimesed leia võimalusi kasutada mitmeid). Seega ma ei tea kui palju tegelikult oli erinevaid inimesi, kes mulle hääle andsid, aga, noh, suur tänu kõigile. Tore ikka, kui keegi loeb ja hääletada viitsib.
Ürituselt lahkusin pärast ametliku osa lõppu ja öösel lihtsalt magasin, korralikult kaheksa tundi. Kuna eelnenud ööl olin ma olnud ärkvel, see tähendab vahtinud öö otsa arvutiekraani, ja ainult hommikul bussiga Tallinna sõites paar tundi maganud, siis ei olnud see raske.
