KINNIMAKSTUD JUTT. Veel üks vana teema, mille kohta vahepeal toimunud eksperimendi käigus postitus telliti, on rahvaalgatuse seadustamine. Midagi uut ei ole vaja selles osas välja mõelda, teen lihtsalt kokkuvõtte oma varem väljendatud seisukohtadest.
2012. aasta sügisel esitasin Osalusveebi kaudu ettepaneku anda rahvale õigus rahvahääletuse algatamiseks: “Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ning § 56 sätestab, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: Riigikogu valimisega; rahvahääletusega. Rahvahääletuse algatamise õigus on jäetud aga ainult Riigikogule. See kitsendab oluliselt rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja võimalusi oma võimu teostada. Sellest tulenevalt teen ettepaneku algatada Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmine rahvaalgatuse võimaldamiseks.”
See puudutas ainult üldist põhiseaduslikku printsiipi, mille konkreetne rakendus tulnuks panna paika vastava eriseadusega. Toona märkisin, et eeskuju otsides võiks vaadata pigem Läti kui Šveitsi poole.
“Otsedemokraatia pooldajad toovad Šveitsi süsteemi sageli eeskujuks, kuid oponendid saavad viidata sellele, et kui rahvahääletusi viiakse läbi nii sageli ja nii paljudes küsimustes, siis läheb see kalliks maksma, aga kodanikud ei jõua kõiki teemasid endale selgeks teha ja läbi vaielda ning madal osavõtt kahandab tulemuste demokraatlikku legitiimsust,” selgitasin siis ühes ajaveebis, mida Eesti poliitilise ladviku rõõmuks enam ei eksisteeri.
2013. aastal oli Šveitsis üleriigilisel rahvahääletusel 11 küsimust, 2014. aastal 12, eelmisel aastal kuus, nüüd veebruaris neli ja juunis tuleb veel viis. Seal on võtnud rahvahääletustest osa sageli vähem kui pooled registreeritud valijatest. Kui teema huvitab, siis soovitan lugeda eelmisel aastal mõttekoja Avenir Suisse poolt avaldatud põhjalikku raportit, milles on toodud välja rida Šveitsi süsteemi kitsaskohti ja esitatud ka ettepanekuid nende parandamiseks.
“Lätis läheb eelnõu rahvahääletusele, kui seda toetab vähemalt kümnendik hääleõiguslikest kodanikest – Eesti puhul teeks see umbes 90 tuhat inimest. Minu meelest on see piisav künnis selleks, et rahvahääletusele ei läheks mingid triviaalsed küsimused, vaid tõepoolest need, mis on ühiskonnas tõsiselt üleval, kuid millele parlamendis esindatud erakonnad ei soovi mingil põhjusel selget vastust anda või seda rahvalt küsida,” arvasin aastal 2012.
Viimane rahvahääletus oli Lätis sama aasta veebruaris, kui rahvaalgatuse korras oli tõstatatud küsimus vene keele saamisest teiseks riigikeeleks – vastu hääletas 74.80%, poolt 24.88%, tühje või rikutud sedeleid oli 0.32%, valimisaktiivsus 71.11%.
“Enne rahvahääletust väitsid paljud kommentaatorid, et see mõjub ühiskonda lõhestavalt, kuid tegelikult võttis rahvahääletus selle ühiskonda lõhestava küsimuse päevakorrast maha,” märkisin ma siis. “See andis selge vastuse, millega tuleb kõigil arvestada. Ja on hea, kui sellised küsimused saavad vastuse demokraatlike mehhanismide kaudu, mitte kuidagi teisiti.”
Riigikogu põhiseaduskomisjoni toonane esimees Rait Maruste (Reformierakond) oli 2012. aastal seevastu seisukohal, et “põhiseaduse § 56 tagab rahvale kui kõrgema riigivõimu kandjale piisava võimaluse teostada oma võimu valides enda esindajad Riigikogusse, kes algatavad eelnõusid ning vajadusel ka rahvahääletusi.” Nii jäi esitatud ettepanek arvestamata ehk lükati tagasi.
Ja see ei olnud üllatav. Märkisin juba seda ettepanekut esitades, et eelnevalt teistele poliitilise süsteemi parandamist puudutanud ettepanekutele antud vastuste valguses “ei ole praktiliselt mingit lootust, et see ettepanek läbi läheb, sest praegune võimuladvik (eesotsas president Ilvesega) on juba põhimõtteliselt rahva demokraatlike õiguste laiendamise vastu. Aga neile tuleb anda vähemalt võimalus.”
Farss nimega “Rahvakogu”
Mõned päevad pärast seda, kui Maruste oli ettepaneku kõrvale lükanud, sündis reaktsioonina Reformierakonna rahastamisskandaalile sotsiaalmeedias liikumine “Aitab valelikust poliitikast”. Tallinnas, Tartus ja Viljandis toimusid mõned meeleavaldused. Avaldati Harta 12, milles märgiti muu hulgas, et “kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest” ning “kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”
Kasvanud kriitika vaigistamiseks algas nn. Jääkeldri protsess, mille tulemusena kutsuti president Ilvese algatusel ellu Rahvakogu. Kuna president ja tema toonane õigusnõunik Ülle Madise, kes ülendati hiljem õiguskantsleriks, ei pidanud vajalikuks pöörduda Riigikogu poole ettepanekuga võtta vastu Rahvakogu seadus, mis looks sellise institutsiooni tegevusele õigusliku aluse, siis võib seda pidada algusest peale poliittehnoloogiliseks trikiks, mille eesmärgiks oligi lihtsalt ühiskonnast auru välja lasta, kanaliseerida kodanike aktivism asendustegevusse.
Rahvakogust kujunes manipuleeriva “kaasamise” musternäide. Asja eestvedajate ebasiirus oli selge küll juba algusest peale, kuid esitasin selle veebilehe kaudu siiski rea ettepanekuid, sealhulgas ettepaneku rahvaalgatuse võimaldamiseks, mis oli sõnastatud järgmiselt: “Ettenähtavas tulevikus jääb demokraatia peamiseks vormiks esindusdemokraatia, kuid rahvas kui kõrgeima võimu kandja peab omama võimalust sekkuda poliitikasse ka rahvaalgatuse korras. Selle võimaldamiseks tuleks arendada edasi veebilehte osale.ee, et selle kaudu oleks võimalik koguda toetajaid ka eelnõudele, mida kodanikud soovivad Riigikogule esitada. Kui seda kaudu algatatud eelnõu ei saa Riigikogu heakskiitu, siis peab see minema rahvahääletusele. Kui see kiidetakse rahvahääletusel heaks, siis ei tohiks see tuua automaatselt kaasa Riigikogu laialisaatmist ja uusi valimisi, sest konkreetne küsimus oleks rahvahääletusega juba otsustatud ja Riigikogu peaks seda otsust lihtsalt aktsepteerima. Küsimus on ainult selles, kui palju toetajaid peaks eelnõu koguma, et see rahvaalgatuse korras Riigikokku jõuaks. Kuna Riigikogu eitava otsuse korral järgneks rahvahääletus, siis võiks lähtuda nõudmistest, mis puudutavad rahvahääletuse algatamist Riigikogus. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus sätestab, et rahvahääletuse korraldamise peab kiitma heaks Riigikogu koosseisu häälteenamus, põhiseaduse muutmise puhul kolmeviiendikuline häälteenamus. Seega tuleks siis võtta Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus, juhul kui tahetakse algatada põhiseaduse muutmist, mis oleks praegu vastavalt 257355 ja 308826. Need ei ole väikesed arvud, aga rahvaalgatus ei saagi olla mõeldud igapäevaseks kasutamiseks, vaid on vajalik üksnes erandlikel juhtudel, kui esindusorganid jätavad oma esindusfunktsiooni mingil põhjusel täitmata.”
Antud ettepanek kogus Rahvakogu veebilehel sadu poolt- ja mõned vastuhääled. Hiljem selgus, et seal toimunud hääletused olid sisuliselt mõttetud, sest ettepanekute koondamisel otsustati lähtuda ajuvabast metoodikast, mille puhul arvestati mitte hääletuste tulemusi, vaid seda kui palju kordi sarnase sisuga ettepanekuid esitati (erinevate inimeste poolt sisestati), kusjuures isegi seda tehes laskuti kohati otsese valetamiseni. Ühtlasi toimus siis nn. ekspertide poolt rahvaalgatuse sisuline ümberdefineerimine petitsiooniõiguseks, mille taga oli eelkõige presidendi õigusnõunik Ülle Madise – ja nii jõudiski “rahvaalgatuse seadustamine” Rahvakogu lõpetanud arutelupäevale kujul, mis tähendas hoopis palvekirjaõiguse loomist.
President Ilves ise esines 2013. aastal korduvalt sõnavõttudega, kõige silmapaistvamalt veebruaris vabariigi aastapäeval ning sügisel Riigikogu istungjärku avades, milles demoniseeris rahvahääletuste kasutamist, avaldades nii sisuliselt umbusaldust Eesti rahvale. Hiljem esitletigi Riigikogu poolt rahvaalgatuse seadustamisena palvekirjaõiguse loomist, mis vastas väidetavalt Rahvakogu ettepanekutele, kuigi selline idee sündis alles “ekspertide” poolt tehtud “analüüsi” käigus ega olnud tegelikult tuletatav eelnevalt kodanike poolt esitatud ettepanekutest, millega taotleti rahvaalgatuse tegelikku seadustamist.
Piraadipartei seisukohad
2013. aastal toimunud Piraadipartei üldkoosolekule esitasin komplekti ettepanekuid poliitilise süsteemi kaasajastamiseks, mille hulgast kiideti muu hulgas heaks järgmine: “Piraadipartei teeb ettepaneku rahvaalgatuse võimaldamiseks. Riigikogus peab minema hääletusele iga eelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab valimiskünnise. Rahvahääletusele peab minema iga eelnõu, mida toetab Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus (juhul kui tahetakse muuta põhiseadust). Rahvaalgatuse korras esitatavate eelnõude registreerimine ja toetushäälte kogumine võiks toimuda Rahvakogu veebilehe kaudu. Nende eelnõude vastavust vajalikele nõuetele peaks kontrollima õiguskantsler ning seda alles siis, kui eelnõu on kogunud juba vähemalt 1000 toetajat. Nii oleks tagatud, et rahvas saab rääkida poliitikas kaasa ka valimistevahelisel ajal.”
Teoreetiliselt on see jätkuvalt nende programmiline seisukoht, kuigi praktikas ei ole seda väga rõhutatud. Läinud nädalavahetusel toimunud Piraadipartei üldkoosolekul võeti vastu ka uus manifest, milles märgitakse muu hulgas, et “otsedemokraatia pole hõbekuul korruptsiooni, elitarismi jm pahede vastu, vaid täpp i peal”, lubades samas: “Teeme e-hääletuse nii korda, et see sobiks ka liquid democracy vm otsedemokraatia mehhanismide jaoks. Võtame kasutusele otsast lõpuni kontrollitavuse krüptograafilise lahenduse ja tagame e-hääletuse läbipaistvuse paralleelsete sõltumatute häältelugemisserverite abil. Oleme veendunud, et krüpto murdmine 30 aasta pärast ja sellega kaasnev oht hääletamise salajasusele ei kaalu üles digidemokraatia hüvesid.” – ma olen põhimõtteliselt sama meelt, kuigi valgdemokraatia (liquid democracy) praktilise toimivuse suhtes skeptilisem, sest minu arvates on see nö. keskmise kodaniku jaoks (vähemalt täna) liiga keeruline (eeldab kõrgemal tasemel poliitilist teadlikkust).
Radikaalide seisukohad
2013. aasta sügisel asutatud erakondadevälise ühenduse MTÜ Radikaaldemokraadid ettepanekute paketti, mis sai esitatud kõigile ametlikult registreeritud erakondadele, läks rahvaalgatust puudutav punkt järgmises sõnastuses: “Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. See deklaratsioon eeldab sisuliselt rahvaalgatuse seadustamist. Riigikogus peaks minema hääletusele iga eelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab valimistel erakondadele kehtinud künnise. Rahvahääletusele peaks minema iga eelnõu, mida toetab Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus, juhul kui tahetakse muuta põhiseadust. Toetusallkirjade kogumine on võimalik korraldada tänapäeval Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu elektrooniliselt.”
Hiljem koostatud plaani Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise toetamiseks aastateks 2015-2025, mis nimetatud ühingu tegevuse lõpetamise tõttu kehtivuse kaotas, läks ühe eesmärgina kirja: “Rahvaalgatuse seadustamine. Eesti põhiseaduse kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Riigikogus peab minema hääletusele iga eelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab eelnenud valimistel erakondadele kehtinud künnise. Rahvahääletusele peab minema iga eelnõu, mida toetab nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see moodustab enamuse Riigikogus esindatud erakondadele antud häälte arvust. Toetusallkirjade kogumine üksnes elektrooniliselt Rahvakogu veebilehe kaudu, et ei oleks vaja teha hiljem kulutusi nende kontrollimiseks.”
Kui neid ettepanekuid järjest lugeda, siis torkab silma, et pidevalt muutus allkirjade kogumiseks pakutud veebileht. Alguses oli mõte arendada edasi Osalusveebi, siis kasutada ära Rahvakogu nime. Vahepeal sai leitud, et see võiks toimuda VVK veebilehel, sest osadel meist olid siis Rahvakoguga teised plaanid, mis samuti alguses kirja läksid, aga millest sai hiljem loobutud. Praegu sobiks selleks kõige paremini ilmselt rahvaalgatus.ee, aga põhimõtteliselt võib see olla ju ka lisafunktsioon Riigikogu enda veebilehel. Lõpuks on oluline, et asi toimiks, mitte lihtsalt mingi järjekordse veebikeskkonna loomine.
Rahvahääletuse esilekutsumine oleks nende ettepanekute kohaselt küllaltki raske, sest minu arvates peakski see olema ultima ratio, viimane abinõu. Lihtsalt Riigikogus hääletusele minekuks piisaks praegu aga sellest, kui eelnõu saab 28708 allkirja.
Paraku ei olnud selline mõõdukas lähenemine Eesti poliitilisele ladvikule vastuvõetav. Kes hakkas levitama ilma igasuguse aluseta jutte, et MTÜ Radikaaldemokraadid, mida ei olnud siis veel olemas isegi idee tasandil, soovis 2012. aastal toimunud meeleavalduste kasvamist riigipöördeks. Kes kuulutas mind paremäärmuslikuks ekstremistiks. Jne. Kuna selline ajuvabadus jõudis juba liiga kõrgele tasemele, siis sai selgeks kogu ettevõtmise perspektiivitus.
Lõpetuseks
Tänavu märtsis sai esitatud rahvaalgatus.ee kaudu viimane ettepanek otsedemokraatia arendamiseks: “Pöördume Riigikogu poole ettepanekuga töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, kaotada rahvahääletuse seotus parlamendi usaldusega ning jagada rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks. Ettepanek vastab Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning erakonna Isamaa ja Res Publica Liit koalitsioonilepingus antud lubadusele kaaluda võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.”
See kogub jätkuvalt allkirjasid ja on pandud sõna-sõnalt kokku SDE ja IRL-i viimastest valimisprogrammidest, vastates ühtlasi hetkel kehtivale koalitsioonilepingule, mida selle sõlminud erakonnad nähtavasti ei kavatsegi täita (huvitav, miks nad veel imestavad, et reitingud langevad – oleks ju ebaloogiline, kui valijad reageeriks enda petmisele kuidagi teisiti).
EKRE ja Keskerakond on tulnud opositsioonis olles välja omapoolsete algatustega, aga nendegi puhul näib tegemist olevat vaid taktikaliste sammudega populaarsuse kasvatamiseks. Ma ei näe täna põhjust uskuda, et nad üritaksid oma vastavaid ideid võimule saades reaalselt teostada. Pigem võib karta, et nad üritavad siis lihtsalt kehtestada enda poliitilist hegemooniat.
Samuti näevad rahvahääletustes vaid vahendit oma seisukohtade läbisurumiseks mõned häälekad mitteparteilised toimijad, kes on ise tunnistanud enda vastumeelsust demokraatia suhtes.
Lühidalt: minul selles osas mingeid suuri lootusi ei ole. Eestis valitsev poliitiline olukord on hull ja läheb tõenäoliselt veel halvemaks. Parim, mida tavaline kodanik oma meelerahu ja terve mõistuse huvides teha saab, on sellele kõigele lihtsalt selg keerata – see ei ole mingi lahendus ühiskondlikus plaanis, aga võib ju olla isiklikus. Ja seetõttu ei kavatse ma siin poliitikast rohkem kirjutada.
“Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm), mida lahutas Milan Kundera (sünd. 1929) eelmisest romaanist 13-14 aastat, on vana klassiku viimane romaan ka selles mõttes, et jääbki (tema enese sõnul) viimaseks. Nii võib seda vaadata autori enda pandud punktina või täpina i peal, hüvastijätuna.