Autor: Andres Laiapea

Väike väljasõit Moostesse 1/2

Käisin eile Eesti Folkloorinõukogu kutsel Mooste pärimuspäeval, millega algas rahvusvaheline pärimuspidu Baltica 2016, et saaksin sellest siin kirjutada.

Ilus oled Eestimaa #eesti #teel #ontheroad #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teekond algas Helme kandist, viies umbes 100 kilomeetrit itta, kohati läbi mulle seni tundmatute maaliliste maastike, näiteks ülal üks pildike Valgjärve lähistelt.

21. juuni oli see ajalooline päev, mil Helme, Hummuli, Põdrala ja Tõrva volikogud sõlmisid ühinemislepingu. Tilk tõrva meepotis oli see, et uue omavalitsuse nimeks otsustati võtta Tõrva vald, kuigi rahvaküsitlused näitasid kõikjal, sealhulgas Tõrva linnas, et selge enamus soovis, et ühendomavalitsuse nimeks saaks Helme vald. Tulemused heideti kõrvale põhjendusega, et küsitlustest võttis osa suhteliselt vähe hääleõiguslikke kodanikke, aga ma ei imestaks, kui järgmisel aastal toimuvad kohalikud valimised võidab seal just see jõud, mis lubab anda ajaloolise Helme kihelkonna aladel asuvale uuele vallale Helme nime.

See väike kõrvalepõige ei olnud siin täiesti teemaväline, sest Mooste vald kavatseb kuuldavasti ühineda Põlva vallaga ehk saada selle osaks. Seal on ilmselt loomulik, et omavalitsuse nimeks jääb siis Põlva, mis tähendab, et hääbumise vältimiseks vajab Mooste mingit oma nišši. Ja see paistab olevat juba leitud. Vähemalt tundus nii selle ühe päeva põhjal, kuigi… mina ei olnud varem Moostes käinud ja võinuks ajada selle vabalt segamini Toolsega, nüüd olen targem, aga ega ma sealset kohapealset olukorda ju kohe automaatselt läbi ja lõhki ei tunne.

Mooste Rahvamuusikakooli õpilased #baltica2016 #rahvamuusika #folk #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris üllatav oli avastada Mooste alevikust, kus elab vaid veidi üle neljasaja inimese, täiesti korralik väike rahvamuusikakool (avas uksed 2012. aastal, direktor Krista Sildoja, kes on ühtlasi Baltica 2016 sisujuht), mis on koguni nii hea, et mõni pere ollagi lausa selle pärast põhjarannikult Moostesse elama kolinud. Samuti paistab see tõmbavat ära õpetajaid suurematest keskustest, näiteks Võru muusikakoolist Kadri Lepassoni (laiemalt tuntud triost Soon / Piho / Lepasson).

Kui olin kuulanud ära kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste esinemise ning seejärel samas ka Võru muusikakooli ja loovuskooli kandleõpilased, siis läksin Folgikojaks ristitud hoonesse, mis osutus kuni 600 külalist mahutavaks kontsertsaaliks (ehitatud aastal 2010 ümber kunagisest karjalaudast). Ei tea, kuidas neil seal tavaliselt täituvusega lood on, aga eile üldiselt rahvast jätkus, kuigi päris kõik kohad alguses täis ei tulnud, sest üheaegselt toimus terve rida erinevaid kontserte.

Chveneburebi #baltica2016 #chveneburebi #folk #music #rahvamuusika #georgia #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Chveneburebi ehk külalised Georgiast läksid nii hoogu, et lahkusin nende kontserdilt enne lõppu, sest tahtsin näha ka mida endast kujutab Leedu pärimusmuusikute ansambel Visi, mis esines Mooste Põhikooli majas ehk kunagises häärberis (vaatasin seal pikemalt ringi juba varem, jälle üks äärmiselt armas ja kena kohake). Aga nende algus lükkus veidi edasi, sest Chveneburebi hoidis publikut folgikojas kinni.

Talurahvas lööb mõisas tantsu #mooste #baltica2016 #rahvatants #leedu #visi #folk

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ja vabu kohti, nagu näha, oli seal ka hiljem. Nii et rahvast oli sel päeval Moostes palju, aga oleks mahtunud veel rohkem. Häärberist läksin tagasi folgikotta, kus tuli lavale Valgevene grupp Guda, mille repertuaarist suutsin tuvastada isegi ühe endale varasemast tuttava pala.

Valgevene folklooriansambel Guda #folk #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #rahvatants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga see selleks. Umbes tunnike hiljem läksin folgikojast jälle häärberi, kus esinesid ukrainlased, kollektiiv Rozhanytsia.

Ukraina pulmakommete tutvustamine #baltica2016 #mooste #ukraina #rahvamuusika #rozhanytsia #rahvakultuur

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige temperamentsemad tegelased, keda seal näha õnnestus. Nende esinemine jättis nii võimsa mulje, et publik tõusis lõpuks plaksutades püsti.

Pärast neid tuli folgikojas Baltica pidulik avapidu, kus astusid üles kõik ülalnimetatud ja veel rida kooslusi, peeti kõnesid, toimus pärimuskultuuri auhindade üleandmine jne. Aga sellest ja muust järgnenust tuleb juttu homme, sest ei taha seda postitust siin liiga pikaks venitada, üle koormata. Tänaseks juba piisavalt linke, mida ajaviiteks klõpsida!

Presidendikandidaadi ankeet

Mina küll sellele ametikohale kunagi kandideerima ei hakka, aga täitsin (lihtsalt niisama, nalja pärast) ära ERRi kultuuriportaali poolt presidendikandidaatidele saadetud ankeedi, millele on juba vastanud Marina Kaljurand ja Eiki Nestor.

Lemmik eesti film läbi aegade?

“Hukkunud Alpinisti hotell” on see, mida ma olen vaadanud ilmselt kõige rohkem. Vaatan seda alati, kui peale satun. Mõnikord ka niisama, kui meelde tuleb. Mulle meeldib selle juures kõik: lugu, tegelaskujud, näitlejad, võttepaik, lavastus, kaameratöö, muusika jne.

Viimase aja võimsaim filmielamus maailmakinost?

Värskematest filmidest jättis viimati sügavama mulje Terrence Malicki “Karikate rüütel”, mida sai nähtud juba aprillis. Pärast seda olen vaadanud uuematest filmidest ainult Anu Auna “Polaarpoissi”, aga usun, et ka vahepeal linastunute hulgas on neid, millest saaks võimsa elamuse (ma lihtsalt ei ole leidnud nende torrenteid).

Kirjandus – mis on lemmikžanr?

Selle peale tahaks vastata irooniliselt ühe hiljuti rongis juhuslikult kuuldud killuga: “Ma loen ainult ilukirjandust, mitte proosat!” (Või oli see vastupidi?) Aga kui peab valima tingimata ühe žanri, siis on selleks romaan selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Viis raamatut, mida soovitaksite parimale sõbrale.

Ma üldiselt ei sea sõpru pingeritta, aga sellele inimesele, keda oleksin viimati nimetanud oma parimaks sõbraks, soovitasin kunagi selliseid raamatuid nagu Alain-Fournier “Suur Meaulnes” ja Francis Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”, John Steinbecki “Tortilla Flati agul” ja Jack Kerouaci “Teel”. Täna lisaksin neile Herman Sergo “Kauge tule kuma”, aga see on meievaheline asi, mis ei pruugi olla nii hästi mõistetav teistele.

Millist kunstinäitust viimati väisasite?

Käisin üleeile neljal näitusel, neist viimased kaks Kondase Keskuses: Raul Rajangu maalid ja soomlaste joonistused, kusjuures ühest seal lehitsetud raamatust jäid meelde ka Maaria Märkälä maalid.

Kes on lemmikkunstnik?

Jälle see lemmikute valimine! Kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis hetkel on selleks Claude Monet maaliga “Femme à l’ombrelle tournée vers la gauche”, aga poole tunni pärast võib-olla juba keegi teine.

Millistel muusikafestivalidel või -üritustel teid kohata võiks?

Täna võib mind kohata Mooste pärimuspäeval, rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica. Juuliks on kalendrisse märgitud Viljandi vanamuusika festival, Tallinna merepäevade raames toimuv suur merelaulude galakontsert ja Viljandi pärimusmuusika festival; seejärel augustis Kosel toimuv maheda muusika festival jne.

Kas olete kunagi ühe artisti fänn olnud? Kui jah, siis kelle ja miks?

Kõige rohkem olen olnud Depeche Mode’i fänn. Nende parim album on minu meelest “A Broke Frame”. Nad ise seda küll kõrgelt ei hinda, aga mulle on see esteetiliselt ja emotsionaalselt väga lähedane. Samas on nende kõrvale mahtunud alati loomulikult ka teisi.

Milline eesti teater on teie puhul kindla peale minek?

Viljandis ei ole selles osas suurt valikut (mitte et Ugalal midagi viga oleks) ja mujal käisin ma viimati teatris teatrit vaatamas mingi 100 aastat tagasi, aga minu jaoks on alati kindla peale minek kooliteater, kus võib näha loomulikke talente, keda ei ole veel valmis näitlejateks vormitud ehk nö. ära rikutud, kelle jaoks näitlemine on veel alles mäng, pidev otsing, mitte töö, kätteõpitud võtete rakendamine.

Milline etendus ja millega jättis teile viimati tugeva elamuse?

Viimane tugev elamus oli tantsulavastus “Läige”, mõjus päris üllatavalt. Pärast seda ei ole ma teatris käinud.

Milline on presidendi roll eesti kultuuris? Mida sooviksite teha eesti kultuuri heaks?

Olulisem küsimus on see, milline on üldisemalt kultuuri roll meie presidendis. Oleks hea, kui presidendiks saaks inimene, keda võib nimetada kultuurseks.

Parim, mida tulevane president saab teha eesti kultuuri heaks, on mitte sekkuda selle toimimisse ja arengusse, vabastada kultuur presidendi eestkoste alt ning keskenduda nn. sõnauste korraldamise asemel paremini oma esindusfunktsioonide ja tasakaalustava poliitilise rolli täitmisele. Nii astuksime jälle väikese sammu tänapäevase, euroopalikuma riigikorralduse poole.

Roman Toist Raul Kellerini jne.

Viljandi Vanas Veetornis avati eile näitus “Roman Toi 100”, mis jääb avatuks augusti lõpuni. Eriti soovitan seal lugeda tõmmist ühest Toi kirjast Veljo Tormisele, milles ta selgitab kuidas saada inglise keele baasil paika eestikeelne hääldus. Sama näitus, mis valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning VEMU/EÕK koostöös, on praegu üleval ka Torontos.

Roman Toi suure juubeli puhul, mis möödus küll juba laupäeval, leiab lühemat lugemist Eesti Elu veergudelt. Pikemaks lugemiseks sobivad tema enda mälestused, mis on Viljandis müügil Pauluse kiriku raamatuletis hinnaga 15 eurot, aga saadaval ka Raamatukoi kaudu.

Enne seda avamist astusin läbi helikunsti galeriist Supersonicum, kus vibreerib õhus Raul Kelleri “mem”. Seda ei soovita ma neile, kes ei talu pimedaid ruume ja sumisevat heli; ülejäänutel tasuks liikuda seal ühest nurgast teise, mööda seinaääri, käia ka ruumi keskel. Lühidalt: mitte seista jahmunult paigal, vaid liikuda võnkesageduste sees ringi.

Külastada oleks neid mõistlikum vastupidises ehk ülaltoodud järjekorras (kõigepealt Veetorn, siis Supersonicum), et saaks hiljem filosofeerida selle üle kuidas helikunsti ühest vormist on jõutud teiseni.

Raul Rajangu “Eesti Naine ja ZIL 157” (1989 ja 2006) #raulrajangu #maal #painting #kunst #art #tehnika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viis tee Kondase Keskusesse, kus on alates läinud neljapäevast üleval Raul Rajangu maalid Mart Eriku kogust. See näitus, millele pidi juulis tulema veel üks pidulikum avamine, jääb avatuks 11. septembrini.

Peaks siis juulis uurima, mis lugu on siin ülaltoodud teose aastaarvude taga – kõigepealt valmis Eesti Naine ja 17 aastat hiljem tuli juurde ZIL 157?

Kondases on vahepeal avatud festivali Arteground raames ka ühe kaheksaliikmelise Soome joonistusklassi-kunstnikerühma joonistusnäitus Alltogether, kust mulle jäid meelde tegelikult hoopis tõmmised Maaria Märkälä maalidest, mida sai vaadata tema raamatust “Places for Being Happy” – sirvisin seal seda raamatut ja vaatasin nüüd Märkälä veebilehte, kus samad pildid üleval, ning mulle meeldib tema stiil tõesti väga.

Juss Piho “Colour therapy” (2016) #kunst #arteground #jusspiho #art #painting #therapy

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogu lahtiolekuaegu on suvel piiratud ja sealt eile enam läbi astuda ei õnnestunud, aga raamatukogu hoones asuvas Viljandi Linnagaleriis on jätkuvalt üleval paari nädala eest avatud äärmiselt esinduslik rahvusvaheline näitus, kus võib näha ka seda Juss Piho värviteraapilist maali värviteraapiast, mis kannab nime “Värviteraapia” (2016).

Sigitas Kancevyčiuse fotonäitus #viljandi #fotonäitus #kancevyčius #photography

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Raamatukogu trepihallis on avatud Leedu fotograafi Sigitas Kancevyčiuse näitus, mis sobib sinna nagu valatult, sest näituse teemaks ongi just raamatud ja lugemine.

Need kaks viimati mainitud näitust, mida olen vaadanud juba varem, jäid seega eile nägemata, aga hiljem käisin ühes kohas vaatamas ühte filmi, mida ei olnud varem näinud, kuigi see tuli välja juba aastal 2001 (nagu “A Beautiful Mind” ja “Amélie”, kui mainida paari tuntumat) ja kuulub nõndanimetatud kultusfilmide hulka.

2001. aasta veetsin suuremalt jaolt mereväes, alguses seal filmide vaatamiseks aega ei jäänud ja võimalust ei antud. Esimene mereväes nähtud film oli “15 Minutes”, mille vaatamiseks sai marsitud rühmaga läbi linna kinno. Aga ma ei mäleta enam isegi seda, kas Sõprusesse või Kosmosesse. Ja filmi sisu pidin tuletama nüüd meelde Vikipeedia abil – nimi oli jäänud meelde, aga sisust ei meenunud mitte midagi.

Hiljem sai küll tegeletud seal palju piraatlusega ja osad filmid nähtud ka järgnenud aastatel, aga Vikipeedia vastaval lehel loetletud 2001. aasta laiema levikuga filmidest on mul tänaseks nähtud mitte rohkem kui veerand, umbes 30-35 filmi.

Valisin sealt nüüd välja veel kümme filmi, mille ära võiks vaadata: “The Tailor of Panama”, “Along Came a Spider”, “Angel Eyes”, “Crazy/Beautiful”, “Original Sin”, “American Outlaws”, “The Glass House”, “Serendipity”, “Vanilla Sky” ja “The Majestic”.

Eile nähtud film, “Donnie Darko” (vaadatud sai selle mõned aastad hiljem avaldatud director’s cut), suurte kassahittide hulka ei kuulunud, aga ma saan täiesti aru, miks sellest on saanud kultusfilm. Endal tuli kah mõte, et peaks seda veel vaatama.