Autor: Andres Laiapea

Suvine kultuurielu VLNDs

Kui vahepeal sai väljendatud kartust, et suve saabudes jääb kultuurielu Viljandis täiesti seisma ja mul ei ole siin enam millestki kirjutada, siis nii ei ole see tegelikult läinud: jätkuvalt avatakse näitusi, esitletakse raamatuid, näha võib muusikale, teatrit ja tantsu.

Kondase Keskuses avati teisipäeval Mati Küti sürrealistlike maalide näitus “Kammitud Universum”, kus välja pandud pildid näevad välja päris psühhedeelsed. Autor kinnitas avamisel, et tema neid tehes siiski triipu ei tõmmanud, vaid soovis lihtsalt luua nende kaudu positiivset meeleolu. Ja see ka õnnestus.

Viljandi Linnagaleriis esitlesid Suure-Jaani Kooli vilistlased Inessa Saarits ja Anna-Liisa Sääsk eile “Haruldaste olendite taskuraamatut”. Tegemist on äärmiselt omapärase teosega, mille esimesed eksemplarid valmisid tüdrukutel kaheksandas klassis loovtööna. SJK direktoril Epp Välbal tuli mõte, et selle peaks andma välja korralikult trükitud kujul ja nüüd ongi see siis ilmunud uhkes metallnurkadega köites.

Raamatu väljaandmine oli ühtlasi Hedi Armuliku TÜ VKA kultuurikorralduse eriala lõputööks ning sai teoks hooandjate toetusel. Abistasid selle juures veel paljud teised.

Täna õhtul võib NOORTEnotafe raames näha Koidu seltsimajas Läänemaa Ühisgümnaasiumi noortemuusikali “Valeühendus”, homme Joensuu noorteteatrit ja ühte Lasnamäel tegutsevat laste ja noorte teatritruppi, seejärel ETA tantsukooli ja Eve stuudio õpilasi. Jne. Jne.

Seega toimub Viljandis jätkuvalt rohkem kui tavaline kultuuritarbija vastu võtta suudab, eriti kui on mõte lugeda vahepeal läbi ka mõned raamatud, kuulata netist muusikat ja vaadata tõmmatud filme. Aga üritan selle raske koormaga siiski kuidagi elada ja sellest ka siin vaikselt kirjutada.

KBB “Let’s Play Love”

Let's Play LoveNädal tagasi jõudis postkasti Kali Briis Bandi “Let’s Play Love” (üheksa lugu, kestus kokku 38:36), mida nüüd 5-6 korda erineval ajal ja erineva ilmaga kuulanud olen. Hästi kokkukõlav, pehme saund, mis sobib nii päikesepaistelise päeva, uduse hommiku kui ka jaheda ööga.

Ülejäänud paladest eristub selgelt “Moment”, mis albumi keskel mõneks minutiks hoo maha võtab, “kuhugi konkreetselt välja jõudmata”, nagu kirjutas Margus Haav. Kaisa Laurimaa pani see koguni “tihti skip’ile vajutama”, aga mulle meeldis.

Meenutas selliseid asju nagu, lihtsalt näiteks, Depeche Mode’i “Agent Orange” või “Uselink”, millest ei saa kunagi tuntud hitte ja mida kontsertidel tavaliselt ei mängitagi, aga mis mõjuvad sobival hetkel huvitavate vahepaladena, omamoodi mõttepausidena ehk pausidena mõtlemise jaoks, mis katkestavad kauamängivate ühtlast kulgu, surudes kuulaja välja mugavustsoonist.

Kali Briis BandMõlemad ülalnimetatud kriitikud leidsid, et kohati läheb see album häirivalt elektrooniliseks, aga mina mõtlesin kuulates vahepeal just, et võiks olla veel rohkem electropop, rohkem süntide domineerimist ja sellist tumedamat saundi nagu “Moment”, kuigi ka praegusel kujul on album täiesti kuulatav, asjad kenasti tasakaalus.

Erkki Tero kuulis seal melanhooliat ning leidis koguni, et “kohatine paine või taak katab kummalisel kombel ka rõõmunootidega lugusid.” Mina seda ei märganud (va. “Moment”, mis oli tõesti melanhoolne), aga võib-olla olen ma lihtsalt ise liiga melanhoolne selleks, et see album tunduks melanhoolsena. Ja saund on minu meelest rohkem suviselt sillerdav kui nätsuselt veniv.

Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt, kes paistab olevat mõjutanud siiski rohkem kaanekujundust kui laule endit.

Lõpetuseks siia hoopis Katja von Kasseli singli “Lili Marlene” värskeim video, mis haakub mõtteliselt ja sobib mingis mõttes ka muusikaliselt KBB albumi jätkuks. Kui viimane räägib esimesest armastusest, siis “Lili Marlene” usust tõelise armastuse igikestvusse.

“Person of Interest”

Kui sa seda kuuled, siis oled sa üksi. Ainus asi, mis meist on jäänud, on minu hääle kõla. Ma ei tea, kas keegi meist jäi ellu. Kas me võitsime. Kas me kaotasime. Ma ei tea. Ma ei ole isegi kindel, et ma enam tean, mida võit tähendaks. Nii või teisiti on see läbi. Las ma siis räägin sulle, kes me olime. Las ma räägin sulle, kes oled sina.

Nende sõnadega algas kultusseriaali “Person of Interest” (e.k. “Mõrvaennetajad”) viimane hooaeg, mis läinud nädalal viimaks lõpule jõudis – kui vaadata järjest ära seriaali kõik osad, siis kulub selleks umbes viis päeva.

#personofinterest #amyacker #root

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teadmiseks neile, kes veel ei tea: “Sind jälgitakse. Valitsusel on salajane süsteem, masin, mis jälgib sind iga päev ja iga tund.” Kõnealuses seriaalis läheb sõjaks tehisintellektide vahel, mis on loodud selleks, et aidata ennetada kuritegusid, tabada kurjategijaid enne kuritegude sooritamist.

Huvitav on seejuures tõsiasi, et selle vaatajate arv langes Ameerika Ühendriikides alla kümne miljoni just 2014. aastal, kui leidis lõpuks avalikult kinnitamist, et luureagentuuride kogutud metaandmetele tuginedes tapetakse inimesi. Teema pidanuks olema aktuaalsem kui kunagi varem, ka kriitikud hindasid selle hooaja osasid kõrgemalt kui varasemaid, aga ometigi vaatajate arv langes.

Tänavu, kui sai teatavaks, et ajuvabadele algoritmidele tuginedes võib olla tapetud tuhandeid süütuid inimesi, langes vaatajate arv korraks isegi alla viie miljoni.

Tundub, et mida enam leidis avalikult kinnitamist analoogiliste asjade toimumine päriselt, seda vähem tahtsid ameeriklased seda hoiatavat seriaali näha – kuni seda võis pidada ulmeliseks väljamõeldiseks, millel puudub igasugunegi kokkupuude tegelikkusega, seni vaatajaid jagus, aga kui taolisi asju ei saanud enam kuulutada lihtsalt vandenõuteoreetikute väljamõeldiseks, siis hakkas reiting langema.

Nähtavasti on põhjus selles, et televaatajad otsivad seriaalidest enamasti ikkagi meelelahutust. Kui need muutuvad inimestele pidevaks meeldetuletuseks nende enda valitsuse ebamoraalsest käitumisest, siis on neid psühholoogiliselt raskem vaadata, kuigi seriaal ise võib muutuda aastatega paremaks.

Nüüd jõudis see lõpule ning asemele ei ole tulnud vist ühtegi teist sarja, mis sarnast problemaatikat käsitleks. Kahju.