Sofi Oksaneni “Norma”

NormaSee postitus võinuks ilmuda suuresti samal kujul juba nädal tagasi, sest raamat sai selleks ajaks loetud, aga jätsin selle siis kirja panemata, et vaadata kas väike ajaline distants minu arvamust ehk jäänud muljet kuidagi muudab. Eriti ei muutnud, aga veidi siiski.

Varem ei olnud ma lugenud ühtegi Sofi Oksaneni romaani, sest lihtsalt ei olnud tekkinud tahtmist seda teha. Pigem olid nendega kaasnenud reklaamikampaaniad ja autori mainekujundus, tugev rõhk välisele imagoloogiale tekitanud teatava negatiivse eelarvamuse tema teoste sisulise väärtuse suhtes – kirev pakend on ju sageli vajalik selleks, et katta või varjata millegi muu puudumist. Pealegi kipuvad minu meelest parimad kirjanikud olema need, kes ei tegele üldse enese promomisega ega anna intervjuusid, vaid lasevad enda eest rääkida ainult oma teostel, kuigi selliseid autoreid tänapäeval vist enam ei olegi. Samuti olid nende tuttavate hinnangud, kes olid Oksaneni lugenud, eranditult negatiivsed või kuidagi ebalevad, mitte just vaimustusest rõkkavad.

“Norma” kohta juhtusin aga lugema veebruaris ühte arvustust, milles seda soovitati eriti soojalt “kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad” (loe: mulle). See jäi meelde ning kui ma leidsin läinud kuul kirjastuse Varrak poolt siin kajastamiseks pakutud raamatute nimekirjast “Norma” eestikeelse tõlke, siis lasin saata endale just selle.

Ma olin küll jätkuvalt veidi skeptiline, aga mõtlesin, et Oksanen on ju nii tunnustatud ja loetud kirjanik, umbes nagu mingi tänapäeva Tammsaare, et peaks ennast tema loominguga ikkagi veidi kurssi viima – muidu ei saa lõpuks enam üldse aru, millest inimesed räägivad, mis neid kõnetab ja mõjutab.

Mingeid suuri ootusi mul lugema hakates seega ei olnud ning tema varasemate teostega seda võrrelda ei oska, sest ei ole neid lugenud, aga mulle valmistas “Norma” positiivse üllatuse. See oli küll kohati paras seebikas ja liiga ulme (võin kujutada vabalt ette juuste kaudu tunnetamist ja tugevat haistmismeelt, aga ei usu, et maailmas leidub ka tegelikult mõni inimene, kelle juuksed kasvavad ühe ööpäevaga terve meetri, nagu selle teose peategelase omad autori väitel), kuid täiesti loetav.

Kuigi ilmselt mitte kõigi jaoks. Endale tundus lugedes, et see sobiks rohkem naistele, aga minu ema, kes on töötanud ise raamatukogude komplekteerimise alal, luges seda ainult paarkümmend lehekülge ja jättis siis pooleli, sest talle ei meeldinud see kuidas Oksanen kirjutab. Nii et väga nõudlikele lugejatele “Norma” võib-olla tõesti ei sobi. Aga mulle käis küll.

Kui eelnevalt loetud Milan Kundera kirjanduslikuks ideaaliks näib olevat maksimaalne minimalism, millele ta jõudis lõpuks ka päris lähedale, siis Oksaneni ei saa selles süüdistada. Temal ikka juttu jätkub kauemaks. Ja jutt ise ehk lugu ongi umbes selline, mida võiks kuulda ilmselt kusagil juuksurisalongis või kohvikus, kus naised omavahel keelt peksavad. Ma ei tea, ei ole kuulnud, aga kujutan ette, et nii see võiks olla.

Lühidalt: teemaks on juuksepikendused, juukseäri, äritsemine lastega, surrogaatemade kasutamine, rahvusvaheline must äri, naiste ärakasutamine meeste poolt, meie tänapäeva ühiskond, inimestevahelised suhted, ebatavaliste inimeste raskused ühiskonda sobitumisel jne.

Nüüd vahepeal lugesin Postimehes ilmunud pikka intervjuud autori endaga (tasuline) ja ühte blogipostitust, kust mõlemast käis läbi sõna “feminism” – mulle ei seostunud see raamat lugedes feminismiga, veel vähem äärmusliku või radikaalse feminismiga (kui see on feminism, siis ei saa ma enam üldse aru, mida meil siin Eestis selle sõna all mõeldakse), aga sain viimaks aru, mis mind selle juures häirima jäi.

Selles raamatus on selline koht: “Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas.” Kui lugesin seda Oksaneniga tehtud intervjuud, siis jäi lõpuks kokkuvõttes mulje, et ta ise tõesti usubki seda, et see ongi tema filosoofia.

Kogu see juuksepikenduste teema. Mul on endal praegu pikemad juuksed kui kunagi varem, aga seda lihtsalt põhjusel, et ma ei ole lasknud neid lõigata. Sama hästi võiksin olla täiesti kiilakas. Vahe on ainult selles, et siis peaks hakkama jahedama ilmaga mütsi kandma, sest puudub loomulik peakate. Oksaneni jaoks paistab see olevat aga peaaegu eksistentsiaalne küsimus, identiteedi alus.

Kusjuures ta näeb probleemi, kujutab seda, aga jätkab samas ise stereotüübi kehastamist (tibilikkus ei tähenda ju tingimata blondeeritud juukseid, kuigi tema seda nendega seostab; Oksanen ise ongi minu meelest tegelikult nagu mingi vana kultuuritibi, kogu see ma-olen-nii-rebel teema on ju kultuuritibide tavapärane jutt). Kirjutab raamatu, mis läheneb oma sotsiaalselt vastutustundelt kohati küll Naomi Kleini ja Arundhati Roy teostele, kuid osutub lõpuks ikkagi vaid väikekodanliku identiteedi kandjaks selle sõna negatiivses tähenduses. Vaat see on asi, millest mina aru ei saa.

Aga kirjutab ta minu arvates päris hästi. Nobelit ei annaks ja tema varasemaid raamatuid tõenäoliselt lugema ei hakka, aga järgmist loeks küll.

Vahelduseks juttu Tallinnast

Käisin eile Tallinnas, kus toimub muidugi veel rohkem kui Viljandis, aga ka vahemaad on tunduvalt pikemad, mistõttu kulus kultuurikava läbimiseks sisuliselt terve päev. Algas see ringkäik poole kaheteistkümne paiku, kui jõudsin Tammsaare parki, kus valmistuti avama Iris Kivisalu fotonäitust “Kas keegi teine ei võiks aidata?”, mis kujutab endast vabaühenduste kaardistust ja on mõeldud tõmbama tähelepanu neid ühendavale annetuskeskkonnale “Ma armastan aidata”.

Näituse avamine algas piltide ülespanekuga, mille jaoks moodustati publikust töörühmad kutsutud prominentide juhtimisel. Juhtusin Elina Borni rühma, millega ühines varsti ka nimetatud annetuskeskkonda toetava Swedbanki juht Robert Kitt. Prominendid asusid aktiivselt tööle, nagu näha Swedbanki FB lehele tehtud otseülekandest, aga mina vahtisin põhiliselt niisama, viibides magamata ööst tingitud püstijalaunes. Pärast klõpsutasin siiski telefoniga pildikesi.

Foto fotograafile poseerivast fotograafist koos tema tehtud fotoga #iriskivisalu #fotograafia #armastanaidata

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokku tuli neid päris palju. Näiteks ülaltoodule on olemas ka väga kena jätk hetkest, mil Delfi fotograaf sai oma pildi just tehtud. Aga ma ei tahtnud eile instat umbe lasta ning täna, homme ja ülehomme peaks laadima sinna hoopis teisi pilte. Tuleb vist teha endale piltide jaoks ikkagi ka flickri konto. Mis puudutab fotol nähtavat fotot, siis selle lugu võib kuulda autori enda esituses Publiku vahendusel.

Tuntud inimesi liikus ringi päris palju. Ürituse patroonide hulka kuulusid veel näiteks Märt Avandi ja Getter Jaani. Avandi seal ajakirjanikele intervjuusid jagada ei tahtnud, aga pildikesi said paparatsod temast klõpsutada. Eks need ülespandud fotod puudutasidki sageli nii tõsiseid teemasid, mille peale on raske seltskonnaajakirjandusele mingit optimistlikku juttu ajada…

Elina Borni intervjuud kuulasin samas live-esituses. Kui ta rääkis seal MTÜ Loomus pildi ees koerast, kes nimetatud vabaühenduse üritustel kaasas käib ja on sellise näoga, et kogu aeg väga tähelepanelikult kuulab, siis mõtlesin, et ma ise olengi seal nagu see koer, kes muudkui inimestel kannul käib ja tähelepanelikult nende juttu kuulab. Suutsin väga hästi samastuda.

Viibisin Kivisalu fotonäituse avamisel enam-vähem lõpuni ehk täpselt nii kaua, et jõuda veidi enne poolt kahte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ette, kus asuti tegema pidulikult teatavaks valitsuse otsust EMTA saali ehitamiseks rahade eraldamise kohta – seda on oodatud 20 aastat, ehituse täpset kava veel paigas ei ole, aga valmis loodetakse saada 2018. aastal.

EMTA juurest läksin edasi Eesti Kunstiakadeemia, mis eile samuti valitsuselt oodatud uudise sai, lõputööde festivali TASE peanäitusele hoones, millest peaks saama nüüd siis lõpuks akadeemia uus kodu. Praegu on see tõesti üsna armetus seisus, aga vaadata on seal väga palju. Minul kulus ligi paar tundi, kusjuures tekstimaterjale ei hakanudki eriti lugema.

Seejärel suundusin tagasi kesklinna, EKA Galeriisse, kus on avatud graafilise disaini osakonna lõputööde näitus. Jõudsin sinna hetkel, mil oli just alanud väike ekskursioon. Kultuuriprogrammi lõpetas hiljem EKA tudengite lühifilmide vaatamine kinos Sõprus. Aga neist asjust kirjutan siin pikemalt järgmisel nädalal. Praegu lihtsalt ei jõua ja vahepeal tulevad peale mõned teised teemad.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui Viljandis on igapäevase kultuuriprogrammi maht üldiselt talutav, siis Tallinnas ebanormaalne, sest seal toimub liiga palju huvitavat ja liiga palju aega kulub ka ühest paigast teise jõudmisele, vahemaad on liiga pikad.

Homme on selles suhtes hea, et siis saab veeta kogu päeva Vabaduse väljakul, kus toimub Tallinn Art Weeki avalöök, ning õhtu samas kõrval Wabaduse kohvikus, kus tuleb Eesti Blogiauhindade jagamine. Kes kohale ei tule, need saavad vaadata Elu24 otseülekannet.

Nii et praegu kondan ma ringi mööda selliseid üritusi, mida kajastavad Publik ja Elu24 – kui keegi oleks ennustanud seda aasta tagasi, siis oleksin ma selle üle naernud, aga täna ei olegi enam naljakas. Hoopis päris huvitav on seda kõike nüüd vaadata, vaikselt jälgida, sellest omi tähelepanekuid teha.

Kundera “Tühisuse pidu” (3/3)

KunderaMilan Kundera “Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm) sai mul loetud juba enam kui kahe nädala eest. Postituste seeria eelmistes osades tegin väikese kokkuvõtte teose retseptsioonist Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Kui seal pidasid vajalikuks avaldada Kundera viimase romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul arvustusi või laiemaid käsitlusi tema elust ja loomingust praktiliselt kõik suuremad üldloetavad kvaliteetlehed (NY Times trükkis ära koguni kaks arvustust), siis meil jõudis selleni vahepeal ainult Eesti Päevaleht. Teiste jaoks Kunderat ei eksisteeri. Ja see ütleb rohkem nende väljaannete kui Kundera kohta, sest Kundera on elav klassik ning “Tühisuse pidu” omamoodi lakmustest, mille abil määratletakse enda koht Lääne ajakirjanduse üldises kvaliteediahelas.

See ei tähenda, et “Tühisuse pidu” peaks tingimata kiitma. Küsimus on vaid selles, kuidas paigutavad väljaanded ennast laiemale kultuuriväljale. Kui pretendeeritakse sellele, et olla tõsiseltvõetav, siis ei saa Kunderast mööda vaadata, sest ta on autorina nii oluline, et vääriks tähelepanu isegi siis, kui tema viimane romaan oleks täielik möga – nii avaldasid kvaliteetlehe staatusele pretendeerivad majanduslehed Economist ja Financial Times mõlemad selle kohta suhteliselt negatiivsed arvustused, aga roosaks tabloidiks nimetatav Äripäev ei ole teinud isegi seda.

Kas mul on öelda selle raamatu kohta midagi, mis ei ole juba kirjas neis loetud ja siin viidatud arvustustes ning neist tehtud nopetes?

Jah, selle kergus on näiline, aga see ei ole nii keeruline, et seda oleks raske lugeda. Peatükid on väga lühikesed, kuid tekst nõuab lugejalt jäägitut kohalolu, täit tähelepanu. Hakkasin seda raamatut alguses lugema olukorras, kus kõrval käis tegevus, mis minu tähelepanu hajutas. See oli viga. Kundera tekst on nii kokkusurutud, et seda ei saa lugeda kuidagi poole silmaga või üle rea, tegeledes samal ajal muude asjadega. Ja see on küll väga mitmekihiline romaan, aga selle lugemiseks ei pea olema kirjanduse eriteadlane. Seda võib vabalt lugeda näiteks rannas päikest võttes.

Arvustusi lugedes jäi silma, et valdavalt on nende autoriteks teised kirjanikud ja/või vastava eriala professorid, kes mõistavad Kundera laiemat tähendust ja hindavad “Tühisuse pidu” tema teiste teoste valguses. Ka ma ise võtsin selle kirjastuselt Varrak siin arvustamiseks just seetõttu, et autoriks on Kundera, aga soovitan selle lugedes ära unustada – lugeda seda lihtsalt kui ühte suvalist raamatut, mille autor ei ole oluline.

Päevalehes seda arvustanud Greete Kõrvits (jällegi, inimene, kes on kirjutanud ka ise ühe romaani) arvas, et esimeseks tutvuseks Kunderaga ei ole see soovitatav, aga tema suurtele fännidele peaks “Tühisuse pidu” kindlasti meeldima. Minu arvates, seevastu, väärib see tähelepanu seetõttu, et selle autor on Kundera, aga seda lugedes ei maksa lasta sellel tõsiasjal ennast häirida. Ja seda võivad vabalt lugeda ka need, kes ei ole temast varem midagi kuulnud ega kavatse teda edaspidi üldse lugeda.

Kuidas selle raamatu sisu kõige paremini kokku võtta?

Kõige rohkem on arvustustes tsiteeritud järgnevat kohta: “Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on õigupoolest olnud meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte tõsiselt võtta. Aga ma tõden, et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu.” (Tõsi küll, enamasti ilma viimase lauseta.)

Pea sama sageli on arvustajad toonud Kundera romaanist välja mõtte: “Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.”

Teemasid käib läbi palju, aga nähtavasti on parimaks kokkuvõtteks just need kaks lõiku, sest miks muidu erinevad kriitikud neid sedasi esile on tõstnud. Ja kui mitmed negatiivsemate hinnangute andjad on näinud raamatu pealkirjas ennetavat vastulööki nende kriitikale, siis tegelikult võib seda mõista ka elu sünonüümina – lugesin seda mõtet hiljem ka ühest arvustusest, aga see tuli juba raamatut lugedes, nii et minu arvates: “Tühisuse pidu” tähendab elu.

Ja siinkohal lõpetuseks sobiv tsitaat raamatust endast: “Ta ei saanud mitte vähimatki aru, ega saa tänase päevani, tühisuse väärtusest.” Kui tuletada nüüd meelde, et autoriks on Kundera, siis… see romaan on kokkuvõttes nagu ühe vana mehe kohati kurbnukker ülistuslaul elule kogu selle absurdsuses.