Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.

Keerulised lood

Viljandis algas eile festival NOTAFE. Esimesest selle raames nähtud tükist tuleb juttu kultuur.info blogis, mida üldiselt pidevalt jälgida soovitan, nagu ka ERRi kultuuriportaali. Näiteks kirjutasin nii ühes kui ka teises veidi Mooste pärimuspäevast, kuhu kutsuti tegelikult selleks, et kajastaksin seda siin.

NOTAFE üritusi väisan kultuur.info läkitusel, aga eks kirjutan neist nädala jooksul midagi ka siia, sest toimub ju palju ja ainest postitusteks on seega enam kui küll. Homme algav Viljandi Vanamuusika Festival jääb mul samas suures osas vahele, sest korraga kahes kohas olla ei ole lihtsalt võimalik.

Nii et oleks hädasti vaja, et Viljandis tegutseks veel kultuuriblogijaid ning nende vahel valitseks mingi tööjaotus, et kõik üritused kenasti kaetud saaks. Kõige parem oleks ilmselt see, kui kultuuriakadeemia paneks blogimise oma tudengite õppekavva – siis võiksin ma ise kohe erru minna.

Pikalt oli kavas minna laupäeval Tallinnas toimuvale suurele merelaulude galakontserdile, aga praegu ma enam ei teagi, kas sinna jõuan. Vaja oleks läbida Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis” (jäänud 200 väga sisutihedat lehekülge), et sellest siin sel nädalal kirjutada.

Viljandi Linnagaleriis avatakse homme Eleriin Ello maalinäitus, mida peab samuti nägema. Ja eks neid üritusi koguneb nädala jooksul nagunii teisigi. Lisaks ei tohi unustada YT-st muusika kuulamist, kuid filmide vaatamiseks sel nädalal vist aega ei jäägi.

Väljasõit Põltsamaale

Käisin eile Põltsamaal, kus toimus lossipäev, aga sellest minu luulelises aruandes eriti juttu ei tule, sest minu jaoks oli põhiline tänavu linnaõiguste saamise 90. aastapäeva tähistav Põltsamaa ise. Ma nimelt ei olnudki seal varem sedasi pikemalt ringi jalutanud.

Teerada minevikku #põltsamaa #loss #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

on seda müüri laotud
ammust aega
ja müüri sisse laotud
aegu ammuseid

Alustada tuleb ilmselt sellest, et Viljandist bussiga Põltsamaale sõites lugesin Aarne Rubeni meistritööd “Nõiaprotsessid Eestis”, mis suutis tekitada mitte just morbiidse, aga siiski küllaltki… ütleme, et mõtliku meeleolu ka kogu järgnenud päikesepaisteliseks päevaks.

Põltsamaa ordulinnus rajati 13. sajandil ja selle juurde tekkinud alevikku mainiti esmakordselt 1518. aastal. Seega võib Põltsamaa tähistada varsti ka 500-ndat aastapäeva. Asula formaalne kõrghetk jääb nähtavasti Liivimaa kuningriigi aegadesse, mis on inspireerinud poeete ju isegi veel meie ajal (üks poliitiline avaldus: ma pooldaks Liivimaa konföderatsiooni, mitte kuningriigi taasloomist), aga ka praegu näeb see välja täitsa kena.

Tänapäeva veeteed #põltsamaa #jõgi #waterways #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siin vetevood nii vabad
et tamm neid paisutada võib
kuid peatada ei suuda
ja jõgi vastuvoolu
ka teise suubuda

Kauneid vaateid võib leida Põltsamaalt palju, aga kõige kauemaks jäin vaatama just seda, kus vesi pahinal oma teed läks.

Vaade kirikutornist Põltsamaa lossipäevale #põltsamaa #lossipäev #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kõrgelt vaadates
alati ei näegi oma
ninaotsast kaugemale
– hea kui näeb sedagi

Põltsamaa kirik hävis 1941. aastal sõjatules ja on väidetavalt ainuke, mis nõukogude ajal taastati. Kuulsin seal tornis, et seda tehti kohalike inimeste raha eest, aga juhtuda sai see tänu sellele, et ministeeriumis töötasid vastutavatel kohtadel Põltsamaalt pärit inimesed, kes andsid selleks loa.

Seal asub muide orel, mis oli algselt Viljandi Jaani kirikus, aga viidi pärast selle sulgemist 1953. aastal Põltsamaale.

Kirik lossi kohal #põltsamaa #kirik #loss #church #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kumb võim on kõrgem
kas ilmalik või vaimulik
seda ennustab minevik
ja näitab tulevik

Brotze “Estonica” sisaldab ühte joonistust aastast 1800, millel on näha pea samasugune vaade Põltsamaa lossile ja kirikule, ainult suuremas plaanis ning veidi teise nurga alt, aga samast küljest.

Siia lõppes rännutee… #põltsamaa #surnuaed #graveyard #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siia lõppes rännutee
mullaks sai taas keha
aga hing on igavene
teda surm ei peata

Või vähemalt tahaks seda uskuda, kuigi tegelikult hästi ei suuda, sest mõistus räägib selle vastu.

Käisin nii Põltsamaa ühes kui ka teises servas asuvas surnuaias. Pärast kõmpisin veel kümmekond kilomeetrit Kolga-Jaani poole, kirjutades käigu pealt varem instasse postitatud piltide saateks ülaltoodud värsid.

Maal mööda teeperve jalutades on hea luuletada: saab omaette valjusti rääkida, kuulata kuidas tekst kõlab, samas kui ümbritsev loodus loob hea rahuliku meeleolu. Päike paistab, linnud laulavad, ritsikad siristavad, tuul paitab nägu.

Ainult see mõjub häirivalt, et inimesed autodega pidevalt mööda teed siiberdavad. Kui neid ei oleks, siis võiks kõndida silmad kinni keset teed, et veel paremini ümbritsevat tunnetada, kuulata ja kuulda, haista ning lõpuks silmad avada ja näha.

Jah, 16.-17. sajandil oleks lõpetanud sellise jutu eest võib-olla tuleriidal. Täna ei pandaks enam isegi hullumajja.