Autor: Andres Laiapea

Mälestusi kuuldud jutust

Kui täna lõppev Tallinn Art Week nädal tagasi alguse sai, siis toimus Vabaduse väljakul ka rida arutelusid, põhiliselt küll monoloogi vormis, asjasse puutuvatel teemadel, millest ma tänaseks enam palju ei mäleta, aga midagi siiski meenub.

Kõigepealt rääkisid Veronika Valk ja Markus Toompere (Tartu Kunstimaja juhataja) kunstist avalikus ruumis ja linnaruumi väärtuspõhisest arendamisest. Nende vestlus algas nn. protsendiseadusest, mis on kehtinud juba viis aastat. Selle aja jooksul on tehtud selle alusel umbes 40 hanget, kokku ümmarguselt miljoni euro eest.

Kurvastati selle pärast, et seadus ei laiene kohalikele omavalitsustele ja infrastruktuuriprojektidele (teed, raudteed, sadamad jms.). Valk leidis, et peaks olema elementaarne, et teede-ehitusel läheks protsent maastikuarhitektuurile (mitte tingimata kunstile selle sõna kitsamas tähenduses).

Peeti heaks mõtet, et protsent ei oleks seotud konkreetsete projektidega, vaid läheks ühtsesse fondi, kust raha jagamisega tegeleks RKAS-i juurde loodav ekspertnõukogu. Toompere märkis, et tuleb mõelda selle peale, mis saab 10-15 aasta pärast, kui protsendiseaduse alusel tellitud teosed hooldamist vajavad – selline fond oleks üks võimalik lahendus.

Leiti, et raha jagamisel tuleks võimaldada ka kutsutud osalejatega konkursse, sest praegused anonüümsed konkursid ei ole ennast alati hästi õigustanud – mõnel juhul on siiski vajalik tutvumine kunstniku portfoolioga. Samuti on oluline kunstnike varasem kaasamine arhitektide poolt, et loodav teos oleks osa hoonest, mitte lihtsalt midagi, mis sinna pannakse.

Räägiti veel linnaplaneerimisest, pargikultuurist jms. Vajadusest kaasata linnaruumi kujundamisse rohkem eksperte. Valk ütles, et me oleme praegu kriisisituatsioonis ja see ei ole see kriis, kus me elada tahame. Ta tõi näiteks, et MKM-i eelarve lammutustegevuseks on tunduvalt suurem kui kultuuripärandi säilitamiseks, ning rõhutas, et vaja on mõttemaailma muutust.

Pärast seda läksin kunstihoones toimunud ringkäigule kevadnäitusel, mille ajal saabunud vihm lõi väljas päevakava segamini, aga midagi vist päris ära ei jätnud. Kuna vihm taandumise märke ei ilmutanud, siis kolis kõnekoosolekute toimumispunkt lageda taeva alt lõpuks lihtsalt tänavakohvikusse.

Vilen Künnapu pikast jutust jäi mulle kõige paremini meelde see, et kogu jama sai tema arvates alguse 13 tuhat aastat tagasi, kui Atlantis põhja läks, aga inimkonna pääsemine ei ole enam kaugel – aastal 2024 saabub uus ajajärk, mis maailma uueks loob. Muu hulgas rääkis ta indiaanlastest, hipidest, püramiididest jms. Kuna vestlust juhtis Ingrid Peek, siis tundus see kohati nagu tema saate “Hallo, Kosmos!” avalik salvestus.

Maarja Marga viis taas maisemate teemade juurde, rääkides sisekujundusest, aga kahjuks katkestati tema jutt juba üsna varsti, sest päevakavas sõitsid sisse muud asjad.

Hiljem esitas seal oma mõtisklusi veel Andres Lõo, kelle esinemist ürituse ametlikus programmis kirjas ei olnudki. Tema rõhutas eriti seda, et kunstis ja ka üldisemalt on vaja utopiste, visionääre, kes näitaksid suunda positiivseks arenguks, mitte düstoopiate konstrueerimist.

TASE FILM ’16 järelkaja

Filmidest ei ole siin ammu eraldi juttu olnud, sest viimane uus täispikk mängufilm, mida ma vaatasin, oli juba poolteist kuud tagasi nähtud “Polaarpoiss”. Need värskemad filmid, mis mulle vahepeal on huvi pakkunud, ei ole osutunud interneti kaudu kättesaadavaks.

Ka vanemaid olen vaadanud selle aja jooksul vaid mõned üksikud. Näiteks eile tuli telekast “Kirsitubakas” (2014), mida nägin nüüd kolmandat korda. Hea film, aga rohkem vist ei vaata, sest muidu saab juba liiga palju. Või õigemini: mulle endale tundus eile veidi imelik, et seda jälle vaatan – kujutan üsna hästi ette, mida sellest arvaks Sigmund Freud.

Nii olen piirdunud põhiliselt Ralf Sauteri ja teiste filmikriitikute arvustuste lugemisega. Välja arvatud eelmisel nädalal, kui vaatasin kinos Sõprus järjest ära 20 filmi.

Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE ’16 raames toimunud tudengite lühifilmide linastus TASE FILM tõi vaatajate ette muidugi põhiliselt selliseid teoseid, mis sarnanevad YouTube-is leiduvatele videodele – hea on selle juures tõsiasi, et paljud neist ongi seal või kusagil mujal veebis vabalt nähtavad.

Mõned olid kõige lühemat sorti klipid, näiteks Aksel Haagenseni .gif-failide rida ja Andres Lõo “Forward”. Paar muusikavideo: meisterjaani “Bambusest laev”, animaatorid Terje Henk ja Ave Taavet, ning San Hani “Dahle”, autorid Henrik Rakitin (alias San Hani) ja Anna-Mari Liivrand. Neid vaadates meenus kuidas vanasti näidatigi kinodes enne filmide algust vahest muusikavideosid.

Viljandis tegi seda põhiliselt Täht, kus toimusid vist ka mingid videodiskod (olin siis liiga noor, et seda täpselt mäletada), ning meenus üks konkreetne juhtum 1980-ndate teisest poolest, kus enne “Red Sonja” (1985) algust oli ekraanil Pat Benatari “Love Is A Battlefield” (1983). Ma seni arvasin, et see laul jõudis minuni Heather Duby kaudu, aga tuleb välja, et see juhtus ikkagi juba päris lapsepõlves. Vahepeal oli see justkui ununenud, aga kusagil aju sügavustes püsis mäletus siiski alles. Ja nüüd meenus. – Siia otsa sobib hästi Heta Jäälinoja lühike “Love Hurts”.

Samas juurdlesin kinosaalis pikalt selle üle, kus asub see koht, kus on filmitud Sohvi Viiki “Printsessid”. Ma olen seal kunagi kindlasti käinud, see vaade on mul täpselt silmade ees, aga ma ei suutnud seda kohta välja mõelda. Henri Kutsari “Putka” asukoha tundsin seevastu kohe ära.

Kõige rohkem meeldis mulle Maren Poeli “Tantsuõhtu” (YouTube-is kahjuks ilma helita, ilmselt autorikaitselistel põhjustel, täpsemalt: heli tuleb ise kirjelduses toodud linki kasutades juurde panna), mis on nagu jätk Andres Söödi kuulsale “511 paremat fotot Marsist” (1968), kujutades selle tegelasi tänapäeval.

Kõige vaimukam tundus Johan Pajupuu “Journey to Journey”, mis kutsus kinos esile vist ka kõige rohkem naeruturtsakaid. Kõige huvitavam aga Fidelia Regina Randmäe “Mitte siin, mitte praegu”, mida vaadates tekkis isegi teatav põnevus: kui väikseks ta suudab ennast siis lõpuks teha, kuhu peita ja mahutada?

Kõige tõsisema teemaga oli Alissa Nirgi “Sergeilt” (kirjad vanglast). Veebist on leitavad veel Maria Muuki “Intent” (orientaalsed teemad), Kristina Õlleki “Sound as lines as self portrait” (väga abstraktne) ja kava lõpetanud Art Nõukase “Image” (puhas porno), mille nimeks sobinuks ehk paremini “Imagine” (ja vaikuse asemel taustaks mängima Plastic Ono Band – kui pidada silmas ühte blogimaailmas tõstatunud teemat, siis soovitaks vastavate toimingute tarbeks seda).

Kuna ülejäänud kuus filmikest ei paista olevat veebis kättesaadavad, siis ei ole mõtet hakata neid siin ka lihtsalt niisama nimetama (linke ju panna ei saa), aga temaatiliselt ja teostuse poolest olid ka need kõik üsna erinevad.

PS. Läinud aastal sai juba selle ajaveebi kõige esimeses postituses kasutatud sellist mõistet nagu “Pärna koolkond”, millele omistati nüüd dramaatiliste sündmuste käigus ootamatult negatiivne tähendus. Isegi Pärna toetajad hakkasid tõestama, et midagi sellist ei eksisteeri. Minu jaoks on see arusaamatu, sest oma koolkond pidanuks ju olema tugevaim argument Pärna professorina jätkamise poolt. Eesti ülikoolide parim võimalus rahvusvahelises konkurentsis edu saavutada on ikka see, kui nendega seostatakse mingeid tugevaid koolkondi, mitte see, kui ollakse täiesti silmapaistmatud.

EKA GD16 SHOW @ EKA galerii

EKA galeriis on veel järgmise kolmapäevani avatud kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõputööde näitus, mida mina käisin vaatamas nädal tagasi. Juhtusin sinna (täiesti juhuslikult) hetkel, mil oli just alanud Maria Kesküla juhitud giidituur.

Kuna neid tuure, mis olid osa Kesküla enda lõputööst, rohkem kavas ei ole, siis peavad huvilised tutvuma nüüd näitusega omal käel, piirdudes tekstiliste abimaterjalide kasutamisega. Järgneb väike kokkuvõte (koos mõningate kommentaaridega) sellest, mida seal näha saab.

Näituse kujundus, mille autoriks on samuti Kesküla, tuli tuuril tagasihoidlikult jutuks alles lõpus, aga siin on sobilik sellest alustada, sest see on ju kõige esimene asi, mis uksest sisse astudes silma jääb, vaatajale kogu asjast esimese mulje jätab ehk juba mingi üldisema pildi annab.

Kasutatud on palju valget, aga see ei mõju steriilselt, nagu sellistel puhkudel sageli olema kipub, sest kohe paistab ka värve (valge ei ole rangelt võttes värv, vaid kujutab endast kõigi värvide summat, puhast pinda) ning eksponaatide jaoks loodud funktsionaalsed stendid tekitavad asjaliku meeleolu.

Pilk pöördub automaatselt vasakule, sest seal on suured värvilised tähed värvilisel taustal, mis osutuvad EKA avatud uste päeva ja sisseastumise visuaalseks identiteediks, autoriteks Henno Luts, Maria Muuk ja Juuso Siltanen.

Toonid võinuks olla ehk veidi teravamad, et need veelgi paremini silma torkaks, tähelepanu tõmbaks, kuigi sellisel juhul ei oleks need sobinud nii hästi kasutatud aabitsatähestiku-kontseptsiooniga ja jätnuks rohkem reklaamiliku kui kunstipärase mulje.

Kui kedagi huvitab, siis kuuetunnine salvestus EKA avatud uste päevast on veebis järelvaadatav (ei pea vaatama kõike algusest lõpuni, saab ka kohe soovitud osakonna juurde hüpata, aga niisama taustaks on kogu jutt parem kui raadio).

GD16 SHOW enda visuaalne identiteet, autoriteks Laura Herma ja Iida Kaisa Urm, mõjub väga hästi plakatite, veebilehe ja sotsiaalmeedia osas, kuid näituse buklett on formaadis, mida on küll hea lugeda, aga mitte mugav kaasa võtta, ja tekib küsimus: miks on selle kujunduses kasutatud lisaks valgele ja mustale (mittevärvid) ainult kollast triipu, mitte ka punast, sinist ja rohelist?

Poole väiksem formaat, isegi kui tulemus olnuks poole paksem, muutnuks bukleti oluliselt käepärasemaks, rohkem värve visuaalselt köitvamaks.

Tegelikult võinuks ka näituse kujunduses joosta kusagilt läbi, näiteks üle seinte, mõned värvilised triibud. Värve ei ole vaja karta, need muudavad elu värvilisemaks, aga neid tuleb lihtsalt maitsekalt kasutada.

Ja kui juba maitsest rääkida, siis jõuame EKA lõputööde festivali TASE ’16 visuaalse identiteedini, mille autoriteks on Johann Kabonen, Henri Kutsar ja Aimur Takk. Mulle tundub see nagu mingi jõhker nali. Tõeliselt apetiitse sotsiaalse esteetikana esitletakse tõelist maitsetust.

Mäng fontidega ja kõik muu mõjub päris teravmeelselt, kuid need nokatsid ja kruusid, mida meenetena müüa üritatakse (kas leidub tõesti mõni heauskne, kes on neid kunsti pähe ostnud, nagu päriselt?), on ju lausa halva maitse etalonid. Minu meelest läheb see nali neil juba veidi üle piiri, olles umbes nagu Ed Woodi filmide nomineerimine Oscarile.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ega taju seda, mis on tänapäeval stiilne, olen lihtsalt nii vanamoodne.

Näitusel osaleb 15 noort disainerit, mitmed juba nimetatud veel ka eraldi töödega, millel kõigil peatuma ei hakka, sest väga pikkasid postitusi ei viitsita eriti lugeda. Palju on erinevaid trükiseid, juttu tuleb siin veel vaid kahest.

Maren Poel on pannud kokku A4 formaadis paksu raamatu (402 lehekülge, tiraaž 15 eksemplari), milles seadnud kõrvuti omaenda lapsepõlvejoonistused (roosal, paksemal paberil) ja tõmmised 1990-ndate krimiuudistest (valgel, õhukesele paberil), luues nii terava kontrasti.

“Ohtlik Tallinn, mis oli toona tapmiste arvult maailma kolmas linn, oli minu kodulinn,” võib lugeda selle kohta näituse bukletist. “Minu lapsepõlve Tallinn aga jääb alati õnnelikuks, põnevaks ja turvaliseks kohaks.”

Mina seda raamatut seal sirvima ei hakanud, aga idee on huvitav.

Kaasa võtsin tasuta jagatud suure ajalehe (630×420 mm, 12 lehekülge puhast teksti), autoriteks Ott Kagovere ja Maria Muuk, mis sisaldab pikki väljavõtteid vabas vormis toimunud aruteludest erialastel (selle sõna kõige laiemas tähenduses) teemadel teiste tudengite ja õppejõududega.

Eile jõudsin viimaks nii kaugele, et neist esimene läbi lugeda. Tekst katkes küll lõpuks poole lause pealt, aga oli vägagi huvitav: tudengite omavaheline toimetamata jutt graafilise disaini kohast ühiskonnas, tulevikuväljavaadetest, kunsti ja turunõuete suhetest, kooliajast, kriitilise mõtlemise olulisusest, kriitika vajalikkusest jms. Tasub kindlasti lugeda neil, kes selle eriala vastu lähemat huvi tunnevad.

Antud juhul oli see osa lõputöödest, aga minu arvates võiks kõigil erialadel (ja ka teistes ülikoolides) enne lõpetamist sarnaseid arutelusid korraldada, jutt kirja panna, lõpetajatele samalaadsel kujul kaasa anda ja sisseastujatele tutvumiseks jagada.

Tegelikult tasubki sellelt näituselt läbi astuda juba ainuüksi selle ajalehe pärast – kui muud vaatama ei viitsi hakata, siis see sealt kaasa võtta ja hiljem lugeda. Tavameediast selliseid tekste ei leia.