Autor: Andres Laiapea

Roman Toist Raul Kellerini jne.

Viljandi Vanas Veetornis avati eile näitus “Roman Toi 100”, mis jääb avatuks augusti lõpuni. Eriti soovitan seal lugeda tõmmist ühest Toi kirjast Veljo Tormisele, milles ta selgitab kuidas saada inglise keele baasil paika eestikeelne hääldus. Sama näitus, mis valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning VEMU/EÕK koostöös, on praegu üleval ka Torontos.

Roman Toi suure juubeli puhul, mis möödus küll juba laupäeval, leiab lühemat lugemist Eesti Elu veergudelt. Pikemaks lugemiseks sobivad tema enda mälestused, mis on Viljandis müügil Pauluse kiriku raamatuletis hinnaga 15 eurot, aga saadaval ka Raamatukoi kaudu.

Enne seda avamist astusin läbi helikunsti galeriist Supersonicum, kus vibreerib õhus Raul Kelleri “mem”. Seda ei soovita ma neile, kes ei talu pimedaid ruume ja sumisevat heli; ülejäänutel tasuks liikuda seal ühest nurgast teise, mööda seinaääri, käia ka ruumi keskel. Lühidalt: mitte seista jahmunult paigal, vaid liikuda võnkesageduste sees ringi.

Külastada oleks neid mõistlikum vastupidises ehk ülaltoodud järjekorras (kõigepealt Veetorn, siis Supersonicum), et saaks hiljem filosofeerida selle üle kuidas helikunsti ühest vormist on jõutud teiseni.

Raul Rajangu “Eesti Naine ja ZIL 157” (1989 ja 2006) #raulrajangu #maal #painting #kunst #art #tehnika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viis tee Kondase Keskusesse, kus on alates läinud neljapäevast üleval Raul Rajangu maalid Mart Eriku kogust. See näitus, millele pidi juulis tulema veel üks pidulikum avamine, jääb avatuks 11. septembrini.

Peaks siis juulis uurima, mis lugu on siin ülaltoodud teose aastaarvude taga – kõigepealt valmis Eesti Naine ja 17 aastat hiljem tuli juurde ZIL 157?

Kondases on vahepeal avatud festivali Arteground raames ka ühe kaheksaliikmelise Soome joonistusklassi-kunstnikerühma joonistusnäitus Alltogether, kust mulle jäid meelde tegelikult hoopis tõmmised Maaria Märkälä maalidest, mida sai vaadata tema raamatust “Places for Being Happy” – sirvisin seal seda raamatut ja vaatasin nüüd Märkälä veebilehte, kus samad pildid üleval, ning mulle meeldib tema stiil tõesti väga.

Juss Piho “Colour therapy” (2016) #kunst #arteground #jusspiho #art #painting #therapy

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogu lahtiolekuaegu on suvel piiratud ja sealt eile enam läbi astuda ei õnnestunud, aga raamatukogu hoones asuvas Viljandi Linnagaleriis on jätkuvalt üleval paari nädala eest avatud äärmiselt esinduslik rahvusvaheline näitus, kus võib näha ka seda Juss Piho värviteraapilist maali värviteraapiast, mis kannab nime “Värviteraapia” (2016).

Sigitas Kancevyčiuse fotonäitus #viljandi #fotonäitus #kancevyčius #photography

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Raamatukogu trepihallis on avatud Leedu fotograafi Sigitas Kancevyčiuse näitus, mis sobib sinna nagu valatult, sest näituse teemaks ongi just raamatud ja lugemine.

Need kaks viimati mainitud näitust, mida olen vaadanud juba varem, jäid seega eile nägemata, aga hiljem käisin ühes kohas vaatamas ühte filmi, mida ei olnud varem näinud, kuigi see tuli välja juba aastal 2001 (nagu “A Beautiful Mind” ja “Amélie”, kui mainida paari tuntumat) ja kuulub nõndanimetatud kultusfilmide hulka.

2001. aasta veetsin suuremalt jaolt mereväes, alguses seal filmide vaatamiseks aega ei jäänud ja võimalust ei antud. Esimene mereväes nähtud film oli “15 Minutes”, mille vaatamiseks sai marsitud rühmaga läbi linna kinno. Aga ma ei mäleta enam isegi seda, kas Sõprusesse või Kosmosesse. Ja filmi sisu pidin tuletama nüüd meelde Vikipeedia abil – nimi oli jäänud meelde, aga sisust ei meenunud mitte midagi.

Hiljem sai küll tegeletud seal palju piraatlusega ja osad filmid nähtud ka järgnenud aastatel, aga Vikipeedia vastaval lehel loetletud 2001. aasta laiema levikuga filmidest on mul tänaseks nähtud mitte rohkem kui veerand, umbes 30-35 filmi.

Valisin sealt nüüd välja veel kümme filmi, mille ära võiks vaadata: “The Tailor of Panama”, “Along Came a Spider”, “Angel Eyes”, “Crazy/Beautiful”, “Original Sin”, “American Outlaws”, “The Glass House”, “Serendipity”, “Vanilla Sky” ja “The Majestic”.

Eile nähtud film, “Donnie Darko” (vaadatud sai selle mõned aastad hiljem avaldatud director’s cut), suurte kassahittide hulka ei kuulunud, aga ma saan täiesti aru, miks sellest on saanud kultusfilm. Endal tuli kah mõte, et peaks seda veel vaatama.

A letter to the people of Britain

Dear All,

you probably couldn’t care less about what I am about to write since I am a person of no importance at all, just a citizen of Europe if you will. The EU is notorious for its contempt for democracy and lack of citizen engagement. I am not a big fan of the EU, but still…

I thought long and hard whether I should write this letter or not. I mean, why bother? There are so many statements made on this issue (you’ve probably guessed by now what I’m talking about) by all kinds of people, and my opinion hardly makes any difference. Then again, why not!?

EU Referendum

Anyway, I’ve been closely watching the debate over Britain’s membership in the EU. There are a lot of pros and cons to consider, some more evident than others, but I am not going to list them here. There is only one thing I want to point out.

There has been a lot of fear-mongering from both sides of the debate. Don’t let fear be your guide! Make this referendum a vote for the future, not out of fear, but out of a realistic understanding of the risks and the benefits involved. That is basically all I wanted to say.

Conservatives

Of course, I would love to see Britain remain in the EU because without you it would be a much more darker place, a place without any hope for radical reforms and renewal. It is a sad state of affairs indeed.

But even if you make a decision to separate yourself from this troubled political marriage, I am sure the people of Europe will love you forever because in our eyes you will always be the land of Shakespeare, Spice Girls and Vanessa Redgrave.

Thank you for that!

Meie eelmiste elude pärand

Lihtne astroloogiline test ütleb, et ma olin oma eelmises maises kehastuses kusagil tänapäeva Kesk-Aafrika aladel aastal 575 sündinud mees. Ametilt raamatukoguhoidja, preester või hõimule kuulunud reliikviate valdaja. Tõe ja tarkuse otsija.

Ma võisin näha oma tulevasi elusid ning teised nägid minus idealisti, kes valgustas teed tuleviku poole.

Eelmisest elust praeguseks saadud õppetunni täidan ma aidates vanureid ja lapsi. Ma tulin siia ilma, et õppida hoolitsema nõrkade ja abitute eest.

Teise sarnase testi kohaselt olin ma oma eelmises elus aga hoopis kusagil Türgis sündinud naine. Malbe, kuid kriitilise mõtlemisega.

Mul oli kaks abikaasat. Esimene oli ülbe ja iseloomutu ning seetõttu ma lahutasin temast ja abiellusin uuesti. Teine oli küll loomu poolest üllas, aga esimest jättes sooritasin ma patu, mis mõjutab minu praegust elu.

Eelmises elus sooritatud patu tõttu tuleb nüüd pettumusi armastuses ja rahutusi abielus. Ma ei pruugi saada jumalikku abi ja võin seetõttu näha elus mõningaid äkilisi kahetsusväärseid juhtumusi, kinnitab astroloogia.

Nii palju siis sissejuhatuseks.

Claire NorthKui tavaliselt mõistetakse taassünni all hinge kehastumist uues vormis, siis Claire Northi (üks pseudonüümidest, mille all esineb Catherine Webb) romaanis “Harry Augusti esimesed viisteist elu” käib jutt sündimisest ikka ja jälle uuesti samal hetkel samasse kehasse, kuid enam mitte päris sama inimesena, sest kaasa on võetud mälestused eelmistest eludest.

Kui mõista tavalist elu horisontaalse lineaarsusena, siis selline taassünd lisab vertikaalse telje, millel elujoonte alguspunkt asub küll alati samal joonel, aga nende edasine kulg ei ole kunagi päris täpselt sama, kuigi esineda võib ka mõningaid sarnasusi.

Kui põimida ühte raamatusse kokku 15 sellist erinevat elu, siis ei maksa imestada, et tulemuseks on äärmiselt sündmusterikas tekst, mis kujutab endast mitte lihtsalt ulmekat, vaid mõjub kohati hoopis ajaloolise või õigemini ajasturomaanina, andes äärmiselt laiahaardelise pildi kogu sellest ajajärgust, kus sündmustik aset leiab. Antud juhul siis peamiselt 20. sajandist, sest romaani nimitegelasest minajutustaja on sündinud 1919. aasta esimesel päeval.

Ühest küljest on see fantastiline ulmekas, sest kogu loo kandev telg on ratsionaalselt võttes täiesti ebarealistlik väljamõeldis, aga samal ajal on see ka päris hea põnevik, külma sõja lugu, spiooniromaan, omamoodi detektiivijutt, lugu salaseltsidest, suurest sõprusest ja vaenust, läbi käib isegi armastuse teema.

Mulle endale meeldisid kõige rohkem filosoofilised arutlused teaduse ja eetika teemadel, mille peale meenus koguni Pavlo Zagrebelnõi “Hoovõtt”, kuigi see on hoopis teistsugune romaan – Zagrebelnõi oli tõsine realist, aga North on lõpuks ikkagi vaid meelelahutuskirjanik, kuigi intelligentne, nutikas ja teravmeelne.

Intriig hakkab hargnema sellest, et tulevikust saabub sõnum: “Maailma lõpp läheneb, täpselt nagu peabki. Kuid nüüd läheneb see kiiremini.” Miks?

Mis mind veidi häirib on see, et elu kujutatakse siin ikkagi kannatusena, nagu budismis, kus on idee poolest sihiks taassündide ahelast vabanemine. Ja sellest tekib mõningane vastuolu, sest kuigi peategelase dickenslik lapsepõlv viib ta teises elus kiire enesetapuni, ei soovi ta hiljem enam sugugi unustada, sellest kannatuste ahelast vabaneda, vaid asub tegelema maailma päästmisega maailma päästmise eest.

Ja ei ole tegelikult päris selge, mille nimel ta seda teeb. Kui tema enda elu on kokkuvõttes ikkagi lõputu kannatamine, siis milleks ta üldse selle külge klammerdub? Miks ta peab maailma üldse päästmise vääriliseks? Psühholoogiliselt ei ole tema motiivid lõpuni päris veenvad, aga tekst ise on nii sisutihe ja hoogne, et seda on hea lugeda, kuigi kujutatud asjad ei ole sageli just kõige meeldivamat laadi.

Lugedes tuli  veel selline mõte, et kui Webb kasutab nagunii pseudonüüme, siis võinuks ju selleks olla antud juhul mitte Claire North, vaid hoopis Harry August ja raamatu nimeks “Minu esimesed viisteist elu” – olekski siis nagu minajutustaja autobiograafia, mitte väljamõeldis.

Raamatu sain kirjastuselt Varrak ja ülaltoodu kujutab endast peamiselt kokkuvõtet eile minu poolt Varraku lugemisgrupi ühisarutelu käigus Facebooki tehtud postitustest. Lugege ka teiste arvamusi!

PS. Déjà vu on mulle üsna tuttav tunne. Ühest selgitust ei osata sellele nähtusele küll anda, aga osade teadlaste arvates võib see olla neuroloogiline anomaalia, mis on seotud kõrvalekalletega aju närvirakkude elektriimpulssides – mina usun pigem seda kui võimalust, et olen praegust elu juba varem elanud, kuigi mõnikord on lausa kohutav, et võin tajuda vahest täpselt ette, mida keegi kohe teeb, ütleb või ütlemata jätab.