Andres Laiapea – Lehekülg 172

Automatiseeritud looming

Juba iidsetest aegadest on inimesed unistanud masinatest, mis nende eest asju ära teeks. Tänapäeval ongi jõutud selleni, et igaüks saab lasta masinatel kirjutada tekste, teha tekstidest pilte ja piltidest helisid.

Sloveenia matemaatik ja arvutiteadlane Andrej Bauer valmistas juba aastaid tagasi programmikese, mille abil saab muuta sõnu piltideks. See tähendab, et kõigepealt tuleb mõelda välja pildi nimi, seejärel tuletab programm sellest pildi.

Nii võib luua pildi universumist või Jehoovast (sedasi tuleb välja, et kristlaste jumal on erinevate värvide sulam).

Oma kodulinnast, endast või ükskõik millest.

Tõsi küll, mõnikord kipub tulemus olema väga monotoonne.

Aga soovitan seda sellegi poolest proovida, nagu ka programmi Coagula, mille autoriks on Rootsi programmeerija Rasmus Ekman.

Coagula muudab pilte heliks, näiteks minu mehaanilisest portreest tegi see juuresoleva kahina.

Ja kui ei tule ühtegi mõtet selle kohta mis piltidele nimeks panna, siis saab ju kasutada mõne tekstiautomaadi abi või lihtsalt vaadata kuidas paistaks Lorem Ipsum.

Põhimõtteliselt on seega võimalik lasta teha kogu loometöö sellistel väikestel programmidel (kõigepealt tekst, siis tekstist pilt ja pildist heli). Ise tuleks üksnes hinnata, kas tulemus kuhugi ka kõlbab.

Nancy Hustoni “Loomispäevik”

Nancy Hustoni “Loomispäevik” tundus mulle pealkirja ja lühikokkuvõtte põhjal otsustades midagi sarnast nagu Antti Tuuri “Kuidas ma kirjutan romaani”, aga kui seda lugema hakkasin, siis paistis, et juttu tuleb hoopis teistel teemadel.

Esialgu oli üllatus suur, aga asi sai selgeks juba õige ruttu. Huston kirjutas: “Niisiis saab sellest minu loomispäevik. Minu raseduse logiraamat, aga mõtisklus ka teist laadi loomisest – kunstiloomest – ja võimalikest või võimatutest seostest nende kahe vahel.”

Nii ongi see loomispäevik hoopis avaramas tähenduses, kogum mõtisklusi ja kilde, sisaldades ka palju kultuurilooliselt huvitavat infot ajaloost tuntud kirjanikepaaride kohta.

Huston on sündinud Kanadas ja kirjutab peamiselt prantsuse keeles, kuigi see ei ole tema emakeel. Inglise keelde tõlgib ta oma teoseid ise. Ta oli aastaid abielus Tzvetan Todoroviga, kellega sai kaks last.

“Loomispäevik” lähtub rõhutatult naise vaatepunktist ning kohati on autori tõstatatud probleemid ja küsimusepüstitused minu jaoks veidi raskesti mõistetavad, näiteks:

“Kui kursus jaanuari lõpus algas, ei olnud mu rasedus veel nähtav; võisin üliõpilastele oma heameeleks kuulutada, et sedamööda, kuidas ma neile keha-vaimu probleemist mõningate kirjanike ja kunstnike näitel räägin, teen ise nende silme all läbi tõelise ihulise metamorfoosi.

Kas võivad nad öelda, et tunnevad mind, kui ma kuust kuusse aina gabariite ja garderoobi muudan? Kas on võimalik usaldada intellektuaalselt kedagi, kes nädalast nädalasse paisub ja pundub?

Ja kas ma ise usaldan ennast?”

Kuna mina ilmselt kunagi rasedaks ei jää, siis jääb selline nimetatud olekuga kaasnev ebakindlus mulle vist igavesti arusaamatuks.

Samas leidub ka asju, millega mul oli kergem kuidagi haakuda või suhestuda, näiteks:

“Ma tunnen isiklikult mitut naist, kes on olnud nördinud selle üle, kuidas neid on maailmale vaatamiseks esitatud, enamasti alasti ja hingeldavana mehe romaanis, keda nad on armastanud. Haruharva tõstavad kirjaniku ohvrid avalikult mässu…”

Kogu see problemaatika laiemalt, omaenda ja teiste elu kasutamine loomingu alusena, ongi Hustoni loomispäeviku läbiv teema. Ühest küljest on see teos ise selle ere näide, aga teisest küljest küllaltki laiahaardeline, sügav mõtisklemine taolise tegevuse erinevate tahkude üle.

“Герой” (Venemaa, 2016)

Esimene maailmasõda ja sellest välja kasvanud kodusõda on saanud Venemaal taustaks ehk andnud ainest mitmetele sel aastal linastunud suurtele kassafilmidele, millest esimene minulgi lõpuks vaadatud sai.

“Герой” oleks rahuldav romantilise draamana, aga muutub kohutavaks seda läbiva ajalookäsitluse tõttu. Film algab Aleksander III pöördumisega Nikolai II poole, mille kaudu juba toon ette antakse. Seejärel hakkavad omavahel väga tihedalt põimudes kulgema kaks romantilist lugu, üks ümmarguselt sada aastat tagasi ning teine tänapäeval.

Mida edasi, seda selgemaks aga saab, et kui sageli täidab ajalugu filmides sisuliselt kulisside rolli, olles fooniks inimeste vahel arenevatele suhetele, siis antud juhul on hoopis nähtav suure armastuse lugu kõigest abivahend vaatajate ajalooteadvuse kujundamisel. Andrei ja Vera kõrval on kolmas mõlemas ajajärgus eksisteeriv tegelane nimelt pahalane, kes omab minevikus konkreetse, päriselt eksisteerinud isiku nime: Mihhail Ivanovitš Tereštšenko. Kuid seda isikut on kujutatud siin täiesti ebaajalooliselt, tõe poole püüdlemata, kuigi väidetakse, et film põhineb tegelikult toimunul.

Tereštšenko (1886-1956) oli Kiievis sündinud progressiivsete vaadetega suurmaaomanik, ettevõtja ja pankur, kellest sai 1917. aastal ajutises valitsuses kõigepealt rahandus-, seejärel välisminister. Oktoobrirevolutsiooni käigus ta vahistati, aga pärast põgenes peagi välismaale. Filmis kujutatakse teda ülimalt karikatuurse, kasuahne kapitalistina, kes oli süüdi selles, et Venemaa sõtta läks ja seejärel hiljem kaosesse langes. Kuna Tereštšenko oli sõja puhkemise ajal päriselt alles 28-aastane, siis pandi teda loo “usutavuse” huvides mängima täpselt poole vanem näitleja.

“Герой” jõudis Venemaal kinodesse veidi enne seda, kui möödus 130 aastat Tereštšenko sünnist ja 60 aastat surmast. Temast sihikindlalt eemaletõukavat pilti luues ründavad filmi tegijad samas täiesti otsesõnu selliseid 1917. aasta veebruarirevolutsiooni väärtusi nagu vabadus ja demokraatia, mille eestkõnelejana ta esineb. Ja kui Tereštšenko on antikangelane, siis positiivse tegelasena kujutatakse sellist meest nagu Kornilov. Kuna tänapäeva Venemaal ei tea laiem vaatajaskond neist tõenäoliselt rohkem kui Eestis näiteks Artur Vallnerist ja Jüri Vilmsist, siis ei tasu taoliste filmide mõju rahva ajalooteadvuse kujunemisele alahinnata.

Kui see kohutav ajalookäsitlus kõrvale jätta, siis on tegemist klišeedest kubiseva, aga rahuldava fimiga – mitte just väga hea, kuid vaadatav. Tähelepanuväärne ehk veel selle poolest, et oma näitlejadebüüdi teeb tuntud poplaulja Dima Bilan ja temaga läheb voodisse Pihkvast pärit Julia Peresild, kelle esivanemate hulgas leidub ka eestlasi.

Lisaks soovitan lugeda Andrei Arhangelski arvustust ja intervjuud filmi režissööri Juri Vassiljeviga.