Kuidas jõuda Veisjärve äärde

Kuna viibin ajutiselt ühes kohas, kus ma ei saa pidevalt arvutit kasutada ja postitusi klõbistada, siis olen hakanud blogima veidi ebareeglipäraselt, aga täna tuleb siiski väike postitus sarjast “Tunne oma kodumaad”. See tutvustab Loodi-Helme maanteelt Veisjärveni viivat juppi.

Siit paremale keerates jõuab Veisjärve äärde #viljandimaa #veisjärv #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstnast neli ja pool kilomeetrit Helme poole asub Järve tee bussipeatus, mille juurest paremale keerates jääb Veisjärveni veidi üle nelja kilomeetri. Sinna viib tavaline kruusatee, mis kulgeb põldude, heinamaade, puudesalude ja metsatukkade vahel, mööda mitmetest taludest.

Hendrik Adamsoni kunagine elukoht #hendrikadamson #mälestuskivi #viljandimaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Bussipeatusest ligi pooleteist kilomeetri kaugusel asub turismiatraktsioon (selle foto võib leida isegi veebirakendusest Google Maps): mälestuskivi, millega on tähistatud tuntud luuletaja Hendrik Adamsoni (1891-1946) kunagine elukoht. Kuna tänavu 6. oktoobril möödub tema sünnist 125 aastat, siis võiks ju käia vaatamas neid paiku, mis on seda mulgi poeeti kunagi inspireerinud.

Kui mööda teed edasi minna, siis jõuab lõpuks sildini, millega teatakse, et sealt algab eramaa, mida võib läbida ainult omaniku nõusolekul. See tähendab, et vanasti kasutatud ligipääs Veisjärvele on suletud. Aga kui keerata veidi enne seda paremale (sealt läheb üks peaaegu kinnikasvanud tee, mida ei ole kaartidel märgitud), siis jõuab varsti väikese, aga kõrvalise ujumiskohani.

Veisjärv, kohe ma sukeldun sinusse 🙂 #veisjärv #viljandimaa #järv #lake #osero

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veisjärv on paljudes kohtades nii madal, et seal ei saagi õieti ujuda, aga siin läheb vesi kohe rinnuni. Halb on see, et põhjas on palju muda, kuhu jalad veidi kinni võivad jääda, kui need põhja panna. Samuti lendas ringi palju parme, kes tulid kohe verd imema. Aga kui nende eest kiiresti vette pageda, siis ei ole see suur probleem.

Blogimise kolm reeglit

blogVahelduseks midagi veidi kergemat. Panin kirja kolm selle blogi pidamise käigus tänaseks väljakujunenud reeglit, millest ma kinni üritan pidada, kuigi see alati ei õnnestu.

1. Kirjuta regulaarlselt (soovitatavalt iga päev, kindlal kellaajal, isegi kui midagi öelda ei ole), sest rutiin on harjumuse alus ja kui see puudub, siis on lõpuks raske blogimiseks motivatsiooni leida. Blogi blogimise enda pärast (umbes nii nagu osad peavad lemmikloomi või kasvatavad aknalaual lilli).

2. Ära salvesta postitusi drafti, sest siis võidki jääda neid toimetama. Ürita kirjutada postitus kohe selline, et seda ei oleks vaja enne avaldamist mitu korda üle lugeda ja muuta. Katsu kirjutada rohkem selliseid postitusi, mida oleksid ise valmis lugema isegi siis, kui sa ei tunneks nende autorit.

3. Pea alati meeles, et avalik blogi on avalik, ligipääsetav kõigile, osa avalikust infovoost. Ära jaga oma blogis asju, mida sa ei taha jagada kogu maailmaga. Ja hoidu ka teiste inimeste privaatsfääri kiskumisest avalikkuse ette.

“Nõiaprotsessid Eestis”

Aarne-RubenAarne Rubeni põhjalik uurimus “Nõiaprotsessid Eestis” on laetud äärmiselt negatiivse energiaga, sest käsitleb teemat, mille detailsem lahkamine mõjub lugejale nii või teisiti piinu tekitavalt. Naudingut võivad tunda sellest ainult sadistid.

Kui inkvisitsiooni rehabiliteerijad üritavad kujutada seda millegi peaaegu ratsionaalse ja leebena, siis Rubeni uurimusest tuleb hästi välja nii katoliiklaste kui ka luterlaste korraldatud nõiaprotsesside mõistusevastasus ja jõhkrus. Lehekülgede kaupa kirjeldusi piinamistest, millega üritati inimesi panna tunnistama üles enda süüd ja nimetama kaasosalisi asjades, mis kõlavad tänapäeval ajuvabalt, näiteks libahundiks käimine, ei jää alla Solženitsõni “Gulagi arhipelaagis” toodutele. Kohati tundub süüdistatute toonane kohtlemine veelgi kohutavam, sest on oma olemuselt mõttetum, absurdsem.

Näiteks nn. veeproovide tegemine, mille korral nõiaks süüdistatu visatakse kinniseotuna vette. Kui ta vajub põhja (sellega võib aga kaasneda uppumine), siis loetakse inimene süütuks, kuigi mitte alati (sageli järgneb ka siis tavapärane piinamine, mille käigus ta ennast lõpuks süüdi tunnistab või mille tagajärjel sureb). Kui jääb pinnale, siis nähakse selles kinnitust, et tegemist ongi nõiaga, ning inimene saadetakse tuleriidale, elusalt põletamisele.

Ruben on pühendanud nõiaprotsesside uurimisele viimased seitse aastat oma elust ning tema enese sõnul on “Nõiaprotsessid Eestis” populaarteaduslik raamat, mis ei ole “sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale.” Käsitleb ta samas mitte ainult Eestis toimunut, vaid annab pildi Euroopast laiemalt. Esialgu võib mõjuda isegi veidi häirivalt, et ta viitab ka Eestile pühendatud peatükkides pidevalt juhtumitele teistes riikides, aga kui arvestada, et nõiaprotsesside näol oligi tegemist laiema rahvusvahelise nähtusega, siis on selline lähenemine täiesti mõistetav. Seda enam, et Eesti omariiklusest ei saanud nende toimumise ajal juttugi olla ja seetõttu oleks vale käsitleda siin toimunut väljaspool laiemat konteksti.

Tehtud on ära äärmiselt suur ja tänuväärt töö, aga tuleb teha siin siiski ka mõned kriitilised märkused.

Kuna suur osa materjalidest on hiljem teadlikult arhiividest kõrvaldatud või lihtsalt hävinud, siis ei ole täpselt teada, kui palju nõiaprotsesse Eestis toimus, aga ka teadaolevate arvu osas annab see raamat erinevaid andmeid (ühes kohas 145, teises umbes 120), mis vajaks ilmselt veel täpsustamist.

Esineb ka selliseid hüpoteese, mille paikapidavust olemasolevad andmed kõikjal ei toeta. Näiteks seostab autor nõiaprotsesse eelkõige naistevastase vihaga, heites üsna kergekäeliselt kõrvale selle, et meie kandis “on nii süüdistatute kui surmamõistetute hulgas meeste selge ülekaal, erandiks on vaid seesama massiliste nõiaprotsesside periood 1610-1619, mil rohkem kannatavad naised. See tuleneb asjaolust, et Eestimaa kohtutes on nais- ja meessüüdlaste suhe 50:50, kuid Liivimaal prevaleerivad mehed. Naiste ülekaal 1610. aastal on aga tingitud sellest, et Tartus on sel ajal tekkinud mingi naiste sõpruskond, kes kohtulaua ees ja piinapingis väitis end olevat seotud armastusmaagiaga.”

Kas ei oleks siis loogilisem oletada, et sooline motiiv ei mänginud nõiaprotsesside juures üldse nii suurt rolli nagu sageli arvatakse? Naiste suurem osakaal paljudes riikides oli tingitud ehk hoopis sellest, et seal tegelesidki nende asjadega, millega seoses tuleriidale võis sattuda, rohkem naised, samas kui siin, kus isegi kohalik keel on sooneutraalne, sellist soopõhist nö. tööjaotust ei esinenud, mistõttu oligi meeste osakaal siin süüdistatute hulgas isegi suurem.

Protsesside põhjuseid oli muidugi erinevaid. Mõnel juhul oli tegemist ilmselgete aferistidega, kes läheks kohtu alla ka tänapäeval, kuigi loomulikult mitte selliste süüdistustega. Enamasti aga mitte. Ja kui lugeda kirjeldusi juhtumitest, kus inimesed ennast ise üles andsid ning ilma piinamiseta süüdi tunnistasid (näiteks selles, et käisid kohtumas kuradiga jne.), siis jääb mulje, et alati ei tehtud lihtsalt vahet oma unenägudel ja reaalsusel – inimesed pidasid tõeliselt toimunuks seda, mida olid näinud unes.

Kokkuvõttes väga vajalik raamat, aga kindlasti mitte soovitatav nõrganärvilistele.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.