Autor: Andres Laiapea

Folgipäevik (28.07.2016)

Mõned killud eile alanud Viljandi pärimusmuusika festivalilt.

Tintura Viljandi folgi avamisel #viljandifolk #folk2016 #tintura #folk #viljandi #karoliinakreintaal

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päeval toimunud avamisele jõudsin väikese hilinemisega. Umbes selleks ajaks, kui president oma sõnavõtuga esinema läks. Kõige sügavama mulje jättis siis Tintura laul koos selle juurde kuulunud liikumiskavaga. Neil tuleb nüüd pikem esinemine, aga see on alles öösel kell üks ja sellele peaks mul eelnema tänase päevakava kohaselt 11 tundi mööda folki kondamist. Nii et… tahaks küll kuulama minna, aga eks paistab, kas ma selleks ajaks veel elus olen.

Esinevad etnolaagris osalenud #viljandi #folk #viljandifolk #folk2016 #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Etnolaagris osalenute kontserdil oli kõige meeldejäävam see koht, kus esitati Kanadast või Austraaliast (täpselt ei mäletagi) tulnud osalejate poolt õpetatud Jaapani laulu. Üldse huvitav rahvusvaheline kogum ja kava, nagu ka järgnenud eriprojekt “Naiste hääl”, mis oli olnud koos vaid mõned päevad.

Vihm folki ei peata #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juuresoleval fotol ei ole vihmapiisku küll näha, aga inimeste olekust võib mõista, et selle kontserdi ajal tuli lõpuks päris padukat. Kuid “Naiste hääl” kõlas edasi ning ka osa publikust jäi paigale. Äike, vihm ja pori – mis oleks folk ilma nendeta?

TÜ VKA rahvusliku metallitöö eriala näituse pühalik sisseõnnistamine #tyvka #viljandi #metallitöö

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Folgi ajal toimub Viljandis ka palju selliseid üritusi, mis ei kuulu otseselt festivali programmi, kuid üritavad saada osa sellega kaasnevast tähelepanust, köita publikut. Selle foto pealt ei ole see hästi näha, aga seal konteineri otsas seisab päris kirikuõpetaja, kellel on käes kuldne rist. Eelnevalt oli ta pannud põlema viirukiküünlad ja pidanud juba väikese jutluse. Nii käis konteineris avatud näituse pühalik sisseõnnistamine.

Väga meeleoluka kontserdi andsid ka Torupilli Jussi Trio ja Schönbergi kvartett. Neid võib kuulda uuesti homme õhtul kell kümme. Samuti esineb siis paar tundi hiljem taas “Naiste hääl”, mille liikmeskond eelmainituga ühe isiku osas kattub. Üldse on päris paljud tegelased esindatud folgil sel aastal mitmes koosluses. Toodud foto on samas jälle puudulik, sest selle pealt ei ole hästi näha, et keskel seisval tüdrukul on sõrmede otsas väike jänes.

JEBI (Korea) #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #jebi #korea

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks kuulasin veel Korea kunstiansamblit Jebi, mis tegi samuti võimsa etteaste. Seejärel läksin koju, kavatsusega minna hiljem tagasi suurele õhtusele kontserdile, millest ETV tegi otseülekande, aga vaatasingi seda pärast hoopis telekast, sest taevas oli läinud päris pilve ja tundus, et võib hakata taas vihma sadama. Telekast oligi see ilmselt huvitavam, sest kohapeal paistis olevat nii palju rahvast, et seal poleks näinud midagi.

Kes Viljandi ei jõua, need saavad kuulata mõningaid kontserte Klassikaraadio vahendusel, aga mitte kõiki. Näiteks täna õhtul kell kaheksa kõlab Jaani kirikus Unejõgi, mille loonutega tehtud väikest intervjuud saab lugeda kultuur.info lehelt, aga sellest kontserdist ülekannet ei tehta. Tuleb kohale minna.

Mari-Liis Laanemaa “Mandala”

Sakala Keskuses avati täna Mari-Liis Laanemaa näitus “Mandala”, mis juhatab sisse 20.-21. augustil Viljandis toimuva Mandalafestivali ja jääb üles kuni selle ürituse lõpuni. Tegemist on valikuga tema parimatest paladest.

Mari-Liis Laanemaa näituse “Mandala” avamine #viljandi #sakalakeskus #kunst #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pildid on valminud enam kui kahekümne aasta jooksul, aga välja on pandud mitte erineva suurusega ja erinevates tehnikates originaalid, vaid hoopis lõuendile tehtud digiprindid, mis on mahutatud nüüd ühesugusesse vormi ja ühtlasi ka müügis.

Laanemaa rääkis avamisel, et ta puutus mandalatega esimest korda kokku humanitaarinstituudis, kus õppis orientalistikat ja jaapani filoloogiat. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta hakkas nendega kohe tegelema ja kuidagi iseenesest juhtus, et ta valis mandalad ka oma esimese diplominäituse teemaks 1994. aastal kunstiakadeemias, kus ta õppis graafikat.

Samas selgitas ta, et ei mõtle praktiliselt kunagi, et hakkab nüüd mandalat tegema, vaid lihtsalt alustab alati paberi keskelt, mitte äärest või alt, ja nii tulebki sealt väljapoole liikudes välja mandala. Talle lihtsalt sobib selline kompositsioon.

Mari-Liis Laanemaa “Täiusliku elu mandala” (2015, digiprint siidimaalist) #kunst #mandala #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris paljud tema mandalad on tõesti küllaltki ebatraditsioonilised, kasutavad justkui vaid mandala vormi, kuid samas esineb neil sageli siiski ka budistlikke sümboleid. Meenutab mingil määral seda, mida mõned mehed on teinud Venemaal ikoonikunsti aluseks võttes.

Ja viimastel aastatel on tal jäänud keskendumiseks küll vähe aega, sest palju tähelepanu nõuab pisipoeg, aga viimane mandala valmis alles eile õhtul. See nüüd veel näitusel vaatamiseks väljas ei olnud, kuid võib sinna enne mandalafestivali siiski jõuda.

Laanemaa rõhutas avamisel veel, et on nõudnud tohutut jõudu ja meelekindlust, et jääda oma kunstis truuks ilu ja harmoonia poole püüdlemisele, kui tänapäeva kaasaegse kunsti maailm väärtustab üldiselt hoopis teistsuguseid suundumusi ega hinda seda kuigi kõrgelt. Tore, et ta seda on suutnud.

Rachel Joyce’i Harold Fry

JoyceRachel Joyce (s. 1962) on endine näitleja, kes pühendus 1999. aastal laste kasvatamisele ja kuuldemängude kirjutamisele. 2012. aastal ilmunud “Harold Fry uskumatu palverännak” (e.k. 2015) on tema debüütromaan.

Raamatu läbisin tänu kirjastusele Varrak, mis korraldas täna selle üle Facebookis väikese arutelu. Kohtasin just enne seda usukuulutajaid, kes surusid mulle kätte lendlehe, mis algab küsimusega: “Kas keegi kunagi on rääkinud sinule, et Jumal armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks suurepärane plaan?”

Kuigi selle raamatu nimi võib jätta mulje, et tegemist on kristliku äratuskirjandusega, ei ole “Harold Fry uskumatu palverännak” sugugi religioosne tekst ega ka tänapäevane muinasjutt. See on lugu mehest, kes läheb korraks kirja posti viima, aga kõnnib hoopis välja riigi teise serva, käies selle retke jooksul mõttes läbi senise elu ja kulutades ära pensionipõlveks kogutud säästud.

Muu hulgas kogub ta vahepeal ka hulga jüngreid, aga uut messiast temast siiski ei saa.

Idee ise (rännak ühest Suurbritannia servast teise, mille jooksul peategelane käib läbi ka omaenda elu) on iseenesest ju huvitav ning lugu pandud kirja küllaltki kaasahaaravas ja loetavas vormis, aga mõjus mulle liiga sageli ebausutavalt, ebaveenvalt.

Kogu see teema, et keegi hakkab sedasi välkidee mõjul (tanklaneiu mõnest lausest tõugatuna, ilma igasuguse ettevalmistuseta) ühest riigi servast teise kõndima, ei olnud minu jaoks usutav. Samuti oli ebausutavaid kohti selles osas, mis seal tee peal ette tuli. Lõpplahendust ma ette ei näinud, aga samas ei mõjunud see ka väga üllatavalt.

Raamatu sisu siin pikemalt ümber jutustama ei hakka, sest võib-olla leidub lugejate hulgas keegi, kes selle nüüd siiski ka ise kätte võtab. Märgin vaid nii palju, et Jumal võis peategelast lõpuks küll armastada, aga suurepärast plaani Tal tema elu jaoks ei olnud.

Joyce pani loo algselt kirja juba 2007. aastal kuuldemänguna. Tõuke selle kirjutamiseks andis teade, et tema isal on vähk. Harold Fry omabki autori enese sõnul palju ühisjooni tema isaga. See raamat olevat omamoodi mälestusmärk.

Ülesehituselt on romaan ladusalt kulgev, sobiks hästi lehesabades avaldamiseks. Ja peale paistab see minevat eelkõige naistele.