Kui eelmisel nädalal saatsin presidendivalimistele pühendatud ETV Foorumi erisaate peale lausa kirja ERR-i arvamusportaali, siis eile piirdusin saatesse säutsumisega, laiendades oma kommentaare nüüd järgnevas postituses.
* Kaljuranna jäämine välisministriks on hea; valimiskogus kandideerides kaotaks ta ka selle koha, aga presidendiks ikka ei saaks
Kui ma küsisin eelmise aasta suvel Postimehe vahendusel Kaljuranna enda käest, kas ta kavatseb jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleks valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba nüüd presidendiks, nagu meedias oli hakatud spekuleerima, siis vastas ta lühidalt: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”
Kuna mina leidsin algusest peale, et välisministri vahetamiseks on praegu äärmiselt ebasobiv aeg, siis ei pidanud ma tema kandideerimist presidendiks heaks mõtteks. Täiesti loomulik, et Reformierakond toetas nüüd Riigikogus oma auesimeest. Ja täiesti loomulik, et erakonna juhatus otsustas jätkata tema toetamist ka valimiskogus, kui ta oli andnud juba ise avalikult teada, et kavatseb nii või teisiti lõpuni minna. Rõivase poolt Kaljurannale esitatud ultimaatum on inetu, kuid antud olukorras ainuvõimalik, sest erakonna juht ei saa lasta oma parteil sedasi killustuda.
Siim Kallase ambitsioon saada presidendiks oli selge alates 2014. aasta märtsist, mil ta loobus võimalusest saada peaministriks. Rõivas võlgneb praeguse ametikoha Kallase toonasele otsusele. Kaljuranna kandidatuuri toetajad Reformierakonnas pidanuks nägema ette, et kui lõpuks tuleb valida tema ja Kallase vahel, siis toetab Rõivas viimast, sest ta saab aru, et vastasel korral puhkeks erakonnas palju suurem jõukatsumine, mille tulemusel ta võib peaministri ametikoha kaotada.
* Nestori ja Repsi toetus rahva hulgas 3% = valimiskogus nende võimalused veel väiksemad kui Riigikogus
SDE ja Keskerakonna soov tulla ka valimiskogus välja enda kandidaatidega on loomulikult mõistetav, sest kõik tahavad oma lippu ju võimalikult kaua mängus hoida ja pealegi oleks see neile lihtsalt liiga alandav, kui nemad seal kandidaate üles ei seaks, aga samas teeb seda EKRE. Teisest küljest: kas ei oleks veel alandavam, kui nende kandidaadid saavad valimiskogus vähem hääli kui Mart Helme? See peaks olema tõsine mõtlemise koht eriti sotsidele.
* Ligile teadmiseks, et Jõksi suurim tugevus ongi see, et ta tasakaalustaks presidendina kõige tugevamalt erakondade laiutamist
Kui arvestada, et viimastel kohalikel valimistel võitsid enamikes omavalitsustes valimisliidud, mille olemasolu õiguse eest Jõks kunagi õiguskantslerina võitles, erakondadest aga Isamaa ja Res Publica Liit, mis teda toetab, siis peaks tema võit valimiskogus olema juba ette kindel, aga kahjuks tuleb nõustuda Martin Helme hinnanguga, mille kohaselt on saanud viimaste kuude kampaania käigus selgeks, et Jõks ei kanna presidendirolli välja. Seda vaatamata tõsiasjale, et ma isegi tema toetuseks hääle andsin…
* Kui valimiskogu presidenti ära ei vali, siis ei suuda seda teha ka Riigikogu ja tekib surnud ring. Mis siis saab?
Mulle tundub täna küll äärmiselt tõenäoline, et valimiskogus ei saa nõutavat häälteenamust ükski kandidaat ja valimised lähevad tagasi Riigikokku, kus Kallasel õnnestuks võita üksnes uue koalitsiooni sündimise hinnaga (Keskerakond valitsusse, IRL välja). Või siis ütleb Rõivas, et “Kallasega juba proovisime, anname nüüd võimaluse Kaljurannale”, ning Reformierakonna kandidaadiks saab lõpuks ikkagi Kaljurand, kes valitaksegi siiski presidendiks, sest erakonnad ei taha selle asjaga pikemalt venitada ja olukorda veel hullemaks ajada. Mulle tundub, et Rõivase plaan võibki olla selline: lasta Kallasel nüüd lõpuni minna ja kui valimiskogus asi ebaõnnestub, siis toetada Kaljuranda. Loogiline oleks, et Kallas saab sellisel juhul lohutusauhinnaks välisministri portfelli.
* Kõige olulisem on see, et presidendi valimise kord nüüd lõpuks muudetud saaks, et järgmine kord samasugust jamamist ei oleks
Erinevaid ettepanekuid muudatusteks on käidud nüüd välja päris palju.
MTÜ Radikaaldemokraadid leidis omal ajal, et president tuleks valida otse rahva poolt, nagu enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas terves reas parlamentaarsetes vabariikides, sest see suurendaks võimude institutsionaalset lahusust, andes presidendile sõltumatu mandaadi, mis võimaldab täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.
Veelgi enam, ühes Riigikogule vastava eelnõu kohta esitatud arvamuses sai märgitud, et Eesti riigiõiguslikus süsteemis võiks president olla erakondadeülene isik ning seetõttu ei ole soovitav, et erakonnad omaksid kandidaatide ülesseadmisel otsest rolli. Eesti lähinaabruses asuvates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus president valitakse otse rahva poolt, võib seada kandidaadi üles keskmiselt 0.3-0.5% hääleõiguslikest kodanikest. Sellest lähtudes soovitasime vastava nõude sõnastada järgmiselt: “Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kolmel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.”
“Presidendi valimise seaduses oleks otstarbekas sätestada, et ennast saab kandidaadina ülesseadmiseks esitada iga hääleõiguslik kodanik, toetajate nimed on avalikud ja allkirjade kogumine toimub elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu,” selgitasime samas. “Sellisel juhul puuduks vajadus teha eraldi tööd ja kulutusi allkirjade kontrollimiseks, kaoks allkirjade võltsimise ja topeltallkirjade andmise oht ning kõigile presidendiks kandideerida soovijatele kehtiksid täpselt ühesugused tingimused. See vastaks kõige paremini kaasaegse egalitaarse demokraatia mudelile.”
Valimiste läbiviimisel soovitasime võtta kasutusele üksiku ülekantava hääle meetodi (see võimaldab väljendada valijatel oma tahet täpsemalt, kaotades ühtlasi vajaduse teha kulutusi teise hääletusvooru korraldamiseks), mida kasutatakse edukalt näiteks Iiri Vabariigis. Ja tagamaks seda, et president ei hakkaks saadud mandaati kuritarvitama, soovitasime võtta presidendilt ära õiguse algatada põhiseaduse muutmist, sest nii suur võim ei tohiks olla koondatud ainult ühe inimese kätte, nagu praegu ametis olev president tõestas oma eelmisel ametiajal, kui algatas kaitseväe juhataja eemaldamise põhiseaduslike institutsioonide hulgast, kahjustades sellega Eesti riigikaitse struktuurseid aluseid.
Mina isiklikult leian, et need ettepanekud, milleni me siis jõudsime, kujutavad endast Eesti jaoks jätkuvalt parimat lahendust. Küsimus on ainult selles, kuidas jõuda nende ellurakendamiseni olukorras, kus poliitiline klass ei ole sellest üldse huvitatud.
