Autor: Andres Laiapea

“Kuningas Kristiina” (2015)

kkMika Kaurismäki “Kuningas Kristiina” räägib meie esimesest naissoost riigipeast, Rootsi kuningannast Kristiinast (1626-1689), kelle eluajal ühendati tänapäeva Eesti alad esmakordselt ühe riigi alla.

Filmis ei saa see fakt ega üldse Eestiga seonduv mingit tähelepanu. Välja on jäetud loomulikult ka paljud teised ajalooraamatutest tuntud seigad, sest 103 minutit on liiga lühike aeg selleks, et anda ülevaade kõigest, kuid sellele vaatamata mõjub film temaatiliselt ülekoormatuna. Lõpuks ei ole see nii väga tugev ei ajalookursuse ega ka lihtsalt loona. Usutavust kahandab seegi, et film on inglise, mitte rootsi keeles.

Loo huvides on kaldutud samas korduvalt kõrvale sellest, mis on ajaloost teada. Näiteks jääb filmist mulje, et René Descartes ja Kristiina olid äärmiselt lähedased mõttekaaslased, kohtudes lõpuks väga sageli, kuigi tegelikult soostus Descartes sõitma Rootsi alles siis, kui tal paluti panna seal püsti teaduste akadeemia, veetis seal vaid oma elu viimased neli kuud ja kurtis ise üsna lõpus, et oli kohtunud kuningannaga ainult 4-5 korda, kuigi pidanuks andma talle eratunde kolm korda nädalas. Film toetab vandenõuteooriat, mille kohaselt suri Descartes mürgitamise tagajärjel, mitte selle tõttu, et ta pidi pidevalt hommikul kella viiest külma ilmaga lossi vantsima, saades sedasi kopsupõletiku, mis lõppes surmaga. Filmis ei ole mingeid märke nende erimeelsustest ega sellest, et nad tegelikult, nagu pärast kohtumist selgus, teineteisele eriti ei meeldinud – jäetakse hoopis vastupidine mulje.

Eeltoodust tulenevalt jääb filmis veidi segaseks ka see, miks Kristiina ikkagi pöördus katoliku usku. Kuna katoliiklasi on kujutatud üldiselt variseridena, siis tundub lõpuks, et ta langetas sellise otsuse seetõttu, et avastas enda jaoks Saatana. Ja troonist loobumise põhjusena kujutatakse üksnes seda, et ta ei tahtnud abielluda ega sünnitada troonipärijat, mitte tõsiasja, et tema poliitilised otsused olid viinud riigi raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda, millest ta ei näinud väljapääsu – lahenduseks oligi siis pagemine Rooma.

Brigitta Davidjants kirjutas Sirbis, et “kõnealune film on ilmselgelt kantud praegu moes feministlikust ja kväärmõttest”, aga mulle tundub nüüd tagantjärele mõeldes järjest selgem, et selle on teinud ikkagi mees, lähtudes mehe vaatepunktist, mitte naise perspektiivist (võrdluseks võib vaadata näiteks Sofia Coppola filmi “Marie Antoinette”). Ja soomlane, mitte rootslane, mistõttu leiab Kristiina selles filmis kokkuvõttes lihtsalt kujutamist, mitte mõistmist. Kristiina Rebane märkis Eesti Päevalehes mingis mõttes õigustatult, et see film “jätab toore mulje ja pole kuigi veenev”, aga samas ei annaks ma ka soovitust seda mitte vaadata. Kohustuslike filmide nimekirja samuti ei paneks.

Soome-ugrilaste olukorrast

Jaak Prozes Viljandi raamatukogus #viljandi #fennougria #jaakprozes #raamatukogu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogus esines eile Jaak Prozes, asutusest Fenno-Ugria, kes rääkis soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal, aga mõningal määral ka Eestis. Üritus kestis umbes poolteist tundi.

Prozes märkis, et varem on Fenno-Ugria asutus tegelenud ka ühiskondlik-poliitiliste küsimustega, aga Venemaal toimuvaid arenguid silmas pidades seda praegu ei tehta, sest ei taheta jõuda selleni, et seal elavate soome-ugri rahvastega ei oleks üldse võimalik tegeleda (tekivad probleemid viisade saamisega jms.). Seetõttu on tõusnud esiplaanile kultuuri- ja haridusteemad.

Sarnased organisatsioonid on olemas ka Soomes ja Ungaris.

“Kust me üldse teame, et me oleme soome-ugrilased? Kust need mõtteviisid üldse tulevad? Tegelikult algpõhjus on siin 18. sajandi ungari keeleteadlaste avastusel, et ungari keel ja saami keeled on sugulaskeeled,” rääkis Prozes, lisades, et 19. sajandil toimunud rahvuslikkuse tõusu ajal haarasid sellest keeleteadlaste avastusest kinni ungari rahvuslased, samuti ka soomlased, kelle mõju oli tuntav Eestiski, näiteks Mihkel Veske hakkas kirjutama maridest ja mordvalastest, käis isegi maride pühades hiites, nähes seal seda, mis võis olla tema arvates enne sakslaste tulekut ka siin. Sellele ungari keeleteadlaste avastusele rajatigi siis ideoloogia, mis hakkas propageerima soome-ugri rahvaste koostööd. Eesti kontekstis oli oluline see, et rahvuslikul ärkamisajal nähti Soomes suurt eeskuju.

Eesti keelele kõige lähedasemad keeled on liivi ja vadja, alles seejärel soome keel.

Liivi keelt kui esimest keelt ehk emakeelt ei räägi tänapäeval enam keegi, aga selle valdajaid on kokku umbes sada. Liivlaste asuala võis ulatuda kuni Pärnu jõeni, sealses murdes on peidus liivi keelele omaseid sõnu. Liivlastest põlvneb ka umbes kolmandik lätlastest. Viimane rahvaloendus näitas küll, et liivlaste arv on Eestis plahvatuslikult kasvanud, selle märkis oma rahvuseks 22 inimest, aga selle arvu taga on ka eestlasi, kes tegelikult liivi keelt ei valda, vaid lasid ennast lihtsalt niisama liivlaseks lugeda, sest vanaema või vanaisa oli liivlane. (Venemaal elas viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt isegi üle seitsmesaja marslase, aga peaegi selline rahvus andmetest siiski kustutati.)

Venemaal esinevad suured käärid selle vahel kui paljud märgivad ennast mõnda soome-ugri rahvusse kuuluvaks ja kui paljud valdavad selle rahvuse keelt, toimub kiire venestumine. Rahvaloenduste andmetel on mõningad soome-ugri rahvad seal küll arvukamaks muutunud, aga selle põhjuseks on asjaolu, et inimestel on kasulikum ennast nende põhjarahvaste hulka märkida, sest selle eest makstakse osades föderatsiooni subjektides dotatsiooni, antakse tehnikat jms. Keeleoskuse osas muutub pilt üha halvemaks. Laste arv on soome-ugrilaste peredes küll suurem kui venelaste endi omades, aga need lapsed sageli assimileeruvad. Kaasa aitavad sellele ka vanemad ise, näiteks kui soovivad, et koolis õpetataks rohkem inglise keelt, vähendades selle arvelt nende emakeele tundide arvu.

Vadja keelt räägib Venemaal emakeelena alla seitsmekümne inimese.

Põhiprobleemiks on seal see, et soome-ugri keeltes ei ole võimalik saada Venemaal mingit haridust. Neid on küll võimalik üldhariduskoolides õppida, aga neis ei saa õppida keemiat, füüsikat, matemaatikat vms. Keeleseadused ei toimi – mitmetes vabariikides on soome-ugri keeled ametlikult riigikeele staatuses, aga sisuliselt on olukord teine, nende oskust ei nõuta üheski ametis. Ja ajakirjandusväljaannete tiraažid on väga väikesed, raamatuid antakse välja vähe, näiteks mari keeles vaid paarkümmend aastas, omakeelseid telesaateid on 2×2 tundi nädalas. Raadio osas on olukord veidi parem, pea igal suuremal rahval on üks oma jaam, aga rekord on saatepäeva osas hommikul kaheksast õhtul kaheksani (maridel). Tegemiseks pole raha ja ei ole ka piisavalt tarbijaid, et need ennast ise ära tasuks, kõik nõuab dotatsioone.

Lisaks veel see, et soome-ugrilased on Venemaal oma vabariikides vähemuses ja võimuorganites alaesindatud, nende rahvusteadvus on nõrk, kodanikuühiskond ei ole eriti arenenud. Eesti üritab aidata nende rahvuslike eliitide kujunemisele kaasa sellega, et pakub võimalusi siinsetes ülikoolides õppimiseks.

Tartu Kunstimuuseumi tööst

Pärimusmuusika Aidas alustas eile uut hooaega TÜ VKA omakultuuriakadeemia avalike loengute sari, kus võetakse nüüd vaatluse alla kultuurivaldkonna korraldamise erinevad praktikad. Esimese teemakohase ettekandega esines Tartu Kunstimuuseumi direktor Rael Artel.

Rael Artel peab loengut #viljandi #tyvka #omakultuuriakadeemia #raelartel

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ta tugines seejuures 2014. aastal palju furoori tekitanud suurele näitusele “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”, aga ei piirdunud nimetatud projektist ülevaate andmise ehk ise küsimuste tõstatamisega, vaid vastas ka teda kuulama kogunenud huviliste küsimustele.

TARTMUS käib enam kui 30 tuhat külastajat aastas, näitusi tehakse 9-11, töötab 23 inimest. Muuseumi eelarve on 400 tuhat eurot aastas, omatulu teenimise kohustus 45 tuhat. Kuidas see raha kokku ajada, see on neil üks suur nuputamise koht.

Üks võimalus on muidugi muuseumipood, aga sellega seoses on samuti rida küsimusi. Kuidas positsioneerida ennast olukorras, kus raamatuid minnakse ostma pigem suurematest kauplustest ja kunstiraamatud üldse väga hästi ei müü? Millised peaks olema müüdavad suveniirid, kuidas neid tootma hakatakse ja kui kallid need peaks olema, et keegi neid üldse ostaks? Jne.

Kõlas palju praktilisi küsimusi (Kui suur kunst mahub muuseumi? Milline peaks olema muuseumi visuaalne identiteet? Kui kaua peaks näitused üleval olema? jms.), mis andsid kuulajatele ilmselt hea pildi sellest probleemide ringist, millega kunstimuuseumi juhtides kokku puututakse.

Artel rõhutas korduvalt, et näitustest ülevaate saamiseks peaks TARTMUS käima viis korda aastas. Mis puudutab probleemi hoidlatega, siis nägi ta praegu ainsa realistliku lahendusena nurgakest Eesti Rahva Muuseumi uues hoones Raadil, aga seda pigem siiski ajutise variandina.

Hetkel ei ole küll ohtu, et TARTMUS päris kinni pandaks, aga suurem on mure veidi kaugema tuleviku pärast.

“Mida teha siis, kui enam mingeid ressursse ei ole? Me võime ette kujutada, võib-olla, praegu lihtsalt kärbitakse, koondatakse jne. Mis saab siis, kui mingi hetk otsustatakse, et muuseumi pole üldse vaja? Või et Eesti on nii väike, et siin saab olla ainult üks muuseum?” tõstatas Artel eksistentsiaalse küsimuse. “Mida teha siis, kui see muutubki võib-olla selliseks töötajate oma initsiatiiviks seda pärandit hoida ja kaitsta?”

“Sellised küsimused, ma arvan, et võib-olla ei olegi üldse väga kaugel olukorras, kus rahvusriigid hakkavad vaikselt kaduma, kõik muutub, mingisugused piirkonnad maailmas juba lähevad tagasi keskaega, mingisugused piirkonnad maailmas ütlevad, et nad tahavad koonduda Euroopasse,” lisas ta.

“Ma arvan, et need küsimused, kelle jaoks me seda kogume ja mis saab siis edasi, kui see kogu muutub liiga suureks, et kogukonnal pole enam ressurssi seda kogu säilitada, hoida, kaitsta, või kui pole enam seda kogukonda, kelle jaoks see kogu on kuidagi oluline või tähenduslik, et see on ka üks küsimus siis,” selgitas Artel, “mis põhimõtteliselt, jah, võib-olla algab sellest igapäevasest küttearvest ja lõpeb siis selliste tulevikufantaasiatega, et mis kõik võib juhtuda.”

Umbes poolteist tundi kestnud ürituse täispikkuses salvestuse leiab UTTV veebilehelt, kust saab kuulata ka omakultuuriakadeemia eelmiste hooaegade raames peetud üldharivaid ehk silmaringi laiendavaid loenguid.