Autor: Andres Laiapea

Firnhaberi juubelinäitused

Viljandis elav kunstikoguja R. Paul Firnhaber, kelle kodugaleriis avatud näitusest oli lühidalt juttu kevadel, sai täna kaheksakümne aastaseks. Kondase Keskuses avati sel puhul seitse väikest näitust, mis võtavad enda alla viis ruumi, tema kogust pärit asjadest.

Üldpealkirja “Leiud” all on pandud välja kõige erinevamaid töid: 19. sajandist pärit Honoré Daumier‘ karikatuuridest fotodeni biitlitest ja Bob Dylanist, ajakirjade Time ja Life kaanepiltidest surmatantsu kujutisteni (Firnhaberi eriline kirg, avamisel mainis ta ka Bernt Notke kuulsat temaatilist maali), vanadest ikoonidest hindu jumalate väikeste kujukesteni, Reinhold Marxhauseni meisterdistest Hiinas valmistatud plastmassist Karupoeg Puhhini – viimane kuulub kollektsiooni nimega “Lemmikud”, kus on muu hulgas veel näiteks 1969. aasta Woodstocki festivali plakat (originaal, hästi kulunud).

Kondase Keskuse kuraator Mari Vallikivi andis pidulikul üritusel ülevaate Firnhaberi eluloost, juubilar ise rääkis samas lähemalt näitustega seonduvast. Hiljem peeti veel kolm pikemat ettekannet, näiteks Tiia Toomet rääkis Tartu Mänguasjamuuseumi rajamisest jne.

Näitused jäävad avatuks 13. novembrini. Kondase Keskus on avatud K-P 10-17 ja igal laupäeval alates kella kaheteistkümnest peaks olema seal nüüd kohal ka Firnhaber ise, et huvilistele seal näha olevatest asjadest rääkida. Võimaluse korral tasub teda kindlasti kuulama minna, neid asju seal vaadata.

Juba esmaspäeval avati Sakala Keskuses (avatud E-R 10-19) aga Firnhaberi enda loomingust koostatud ülevaatenäitus (erinevatest fotodest siiditrüki- ja kollažtehnikas teosteni), mis jääb avatuks 4. novembrini. Mina käisin seda vaatamas kolmapäeval ja tõin sealt nüüd eraldi välja juuresoleva pildi.

LIFE oli omal ajal küllaltki populaarne ajakiri, umbes selline nagu Eestis kunagi Pilt ja Sõna. Firnhaber ise on kirjutanud selle kollaaži juurde: “Ajakirja “LIFE” (“Elu”) kaanelogo on teatavasti tumepunane. See kollaaž räägib “üheksast viieni elu” igavast rutiinist. Aastatega on värvid kollaažil pleekinud. Mõned aastad tagasi andsin teosele uue nime. Mulle meeldib mõte, et ka kunst muutub.”

Algselt oli selle teose nimi “LIFE 9 to 5” ehk “ELU üheksast viieni”, millest sai siis 2013. aastal ümbernimetamise tulemusel “LIFE Fades” ehk “Elu tuhmub”. Selle taustainfoks veel nii palju, et ajakiri LIFE hääbus vaikselt, eksisteerides lõpuks vaid veebilehe kujul, mis sisaldas fotoarhiivi, aga 2012. aastal sai sellegi aeg viimaks ümber. LIFE Fades…

Raamatuvahetus alustas

Raamatuvahetuse esitlus #eesti #viljandi #raamatukogu #raamatuvahetus #esitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Leo Ariva ja Kaiko Kaur tutvustasid täna Viljandi Linnaraamatukogus eile avatud veebikeskkonda raamatuvahetus.ee, mis pakub võimalust vahetada oma kasutult seisvaid raamatuid teiste vastu. Edaspidi on kavas täiendada seda võimalusega raamatuid osta ja müüa.

Praegu töötab süsteem nii, et kõigepealt tuleb ise pakkuda välja vähemalt viis raamatut, mida teised tellida saavad, seejärel saab kasutaja õiguse tellida üks raamat jne. Täpsemalt saab reegleid lugeda kõnealuselt leheküljelt. Lühidalt: ise raamatuid pakkumata midagi tellida ei saa.

Kuna raamatute liikumine toimub SmartPOSTi pakiautomaatide kaudu, siis päris tasuta neid ei saa, sest lisandub postikulu (vähemalt 2.59 paki kohta), mis tuleb tasuda saajal. Samas on ka võimalik leppida kokku anda raamatud üle käest kätte.

raamatuvahetusPraegu küll vahendustasu ei võeta, aga Ariva rääkis esitlusel, et pikemas perspektiivis, kui on juba ehitatud üles suurem kasutajabaas, tahetakse siiski viia sisse teenustasu, mis võiks olla näiteks 15 eurot aastas.

Kasutajatena nägi ta eelkõige nooremaid, keskkonnateadlikke inimesi, aga ka teisi, kes otsivad mõnda raskesti kättesaadavat raamatut (lehele saab panna kirja ka oma soovid).

Muide, esitlusel selgus, et Viljandi Linnaraamatukogus on olnud pikim järjekord ühele raamatule 77 inimest. See oli mingi Vahur Kersna raamat.

Minu arvamus: ettevõtmine on kahtlemata kiiduväärt ja võib mõnda aega isegi toimida, aga ei ole kindel, et Eestis tuleb kokku kriitiline mass inimesi, kes on valmis tasuma hiljem selle kasutamise eest aastamaksu.

Lihtsalt sellise veebikeskkonna pidamine ei tohiks olla küll ka väga kulukas, aga majanduslikult on asja ilmselt ikkagi raske toimima saada. Kui sellest ei kujune lõpuks just mingit suuremat sorti raamatumüügikeskkonda, mis hakkab teenima rohkem ostu- ja müügitehingute vahendamise pealt.

Psychic Twin “Strange Diary”

Erin Fein võttis esinejanime Psychic Twin selgeltnägijatest kaksikõdede järgi. Tema läinud nädalal ilmunud esimene sooloalbum “Strange Diary” ei sisalda sarnaseid ettekuulutusi, millega nemad tuntuks said, kuid liigub just sellisel unenäolisel maastikul, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõna “psychic” oma erinevates tähendustes.

Erin on öelnud, et need laulud (kauamängival on üheksa lugu, kestus kokku 37:38) on sajaprotsendiliselt tema viimase nelja aasta päevik, kuid seda võib mõista ka nii, et Psychic Twin on tema kujuteldav kaksikõde, kehastus spirituaalses sfääris.

See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.

Varem iluuisutamisega tegelenud Erin ühines sajandivahetusel, kui õppis Illinoisi Ülikoolis sotsioloogiat ja politoloogiat, oma vanemate vendade loodud bändiga Absinthe Blind, millele järgnesid The Orphans ja sellest saanud Headlights. Juba siis tugines ta laule kirjutades sellele, mida parajasti ise läbi elas. Kui Headlights hingusele läks, siis sündis Psychic Twin. See juhtus 2011. aasta lõpus.

Samal ajal hakkas lagunema Erini abielu ning “Strange Diary” sisaldabki laule, mis on kirjutatud enne lahutust, selle ajal ja pärast. Samuti tähistab see kummaline päevik liikumist ühest kohast teise geograafilises mõttes, ümberasumist Illinoisi osariigis asuvast väikesest Urbana linnast, kust Erin on pärit, Brooklyni, New Yorki, kuhu ta pärast lahutust elama asus.

Nendesse lauludesse valas ta siis tunded, mis teda neid protsesse läbides tabasid. Tulemus kõlab nii nagu oleks ta algusest peale olnud tõeline gothamist, aga eks seda saa igaüks ise kuulata.

Mõjutajatena on Erin nimetanud nüüd selliseid artiste nagu Cocteau Twins, Siousxie ja Annie Lennox, varem on käinud jutust läbi ka Björk, The Breeders, Tears for Fears, Madonna, Cindy Lauper ja My Bloody Valentine.

Tänapäeva tegijatest tooksin neile lisaks välja aga Kanada bändi Metric – minu meelest on neil veidi sarnane tunnetus, nende muusika on pärit justkui samast maailmast, mida esindab Psychic Twin (nüüd on selle projektiga ühinenud ka trummar Rosana Caban).