Autor: Andres Laiapea

Usalduspresident Kaljulaid

Kaljulaid

Meie tuleval esmaspäeval ametisse astuvale uuele presidendile kleebiti nüüd juba enne tema nime selgumist külge mitmeid epiteete, mis ei kõla just kuigi kaunilt. Mina nimetaksin teda usalduspresidendiks.

Kaljulaid ise ütles läinud nädalal oma väljavaateid kommenteerides korduvalt, et ta usaldab riigikogulasi. Eile avaldas talle usaldust 81 riigikogulast. Parlamendi nii suurt usaldust ei ole varem pälvinud ükski president. Ja oodatakse, et ka rahvas seda otsust usaldaks. Kaljulaid on ju lubanud seda usaldust õigustada.

Tema valimine presidendiks oli nii ootamatu, et vaevalt teab ta veel isegi, milline president temast täpselt tuleb. Mina usun, et temast tuleb püüdlik president, kelle suhtes tasub jääda äraootavale seisukohale, hinnanguid anda on vara (ta ei ole ju veel isegi ametivannet andnud).

Usun ühtlasi, et Kaljulaid suudab vastata EKRE esimehe Mart Helme tagasihoidlikele ootustele, sest paistab olevat tõesti eetiline, aus inimene. Võib-olla ei saa ta kõigist asjadest päris hästi aru ega ole kõigega hästi kursis, aga vähemalt kiirgub temast soovi mõista, olla omamoodi usaldusisik, rahva psühhoterapeut.

Seda ei olegi nii vähe, kui meenutada viimased kümme aastat valitsenud Ilvese vaimset terrorit.

Iseküsimus on muidugi, kas tema enda närvid sellel ametikohal vastu peavad. Telekast vaadates tundub, et ta on ikkagi kuidagi krampis, väga vabalt ja mugavalt ennast nüüd ei tunne. Lõpuks võib ju mõjuda halvasti ka liigne püüdlikkus.

Viskasin siin ise pärast valimiskogu õhku ühe teise nime, aga minu vaatepunktist on ka Kaljulaid täiesti vastuvõetav.

Minu meelest on kõige olulisem Eestil lähiajal ees seisev väljakutse Euroopa Liidu eesistumine ning saate “Eurominutid” järjepideva kuulajana olen ma veendunud, et Kaljulaid on ennast vajalike teemadega juba pikki aastaid kursis hoidnud, kuigi ma ei saa öelda, et temaga alati päris kõiges nõustunud oleksin.

Tema muude sõnavõttude vastu ei olnud ma varem huvi tundnud, kui mitte arvestada viimase nädala jooksul antud intervjuusid, aga lugesin nüüd poliitika.guru kokkuvõtet ja ka seal leidus sümpaatseid seisukohti. Presidendi volituste piiratust arvestades ei ole nendega küll eriti midagi peale hakata, aga tore teada ikkagi.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker saatis talle juba sõbraliku õnnitluse, milles väljendas lootust, et sellised teemad nagu töökohad, majanduskasv ja investeeringud ning konkurentsivõime parandamine digitaalse ühisturu tugevdamise ja energiasõltuvuse vähendamise kaudu on Kaljulaidile eriti südamelähedased, teatades ühtlasi, et ootab juba peatset kohtumist, et kõiki neid asju arutada. Hea algus.

“Suffragette” (2015)

Tuleval aastal möödub 100 aastat päevast, mil naised said Eestis valimisõiguse. Kui mõned samasooliste kooseluseaduse toetajad, näiteks sotside esimees Jevgeni Ossinovski, on nüüd Eestis väitnud, et 100 aastat tagasi ei pooldanud rahvas ka naistele valimisõiguse andmist, siis tegelikult ei toimunud siin sel teemal mingeid debatte.

Küsimus otsustati Peterburis veebruarirevolutsiooni tagajärjel võimule tulnud Ajutise Valitsuse poolt. Kui see avaldas oma tegevuskava, siis ei olnud selles naistele valimisõiguse andmisest juttu, aga selle eest seisnud naisõiguslased korraldasid suure meeleavalduse, millest võttis osa umbes 40 tuhat naist, ja saavutasid oma tahtmise.

Nädal hiljem toimus Peterburis ka eestlaste suur meeleavaldus, millest võttis samuti osa umbes 40 tuhat inimest, millega avaldati toetust eestlaste asuala ühendamisele üheks kubermanguks. Ka see soov täideti.

Nii juhtuski, et naistel oli siin valimisõigus juba 1917. aastal Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäeva), Vene Impeeriumi Riigiduuma ja Ülevenemaalise Asutava Kogu, aga ka esimestel Eesti Asutava Kogu valimistel, mis 1918. aastal enamlaste poolt osaliselt läbi viidi, enne kui need sakslaste pealetungi tõttu katkestati.

Seega oli naistel võimalik siin juba enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist neljal korral valimas käia, kui mitte arvestada oma esindajate valimist nõukogudesse. Loomulikult ei hakanud siis keegi, kui mitte arvestada Balti Hertsogiriigi loomise katset, nende valimisõigust siin enam hiljem kahtluse alla seadma.

suffragetteLäinud aastal kinodesse jõudnud “Suffragette” räägib võitlusest naiste valimisõiguse eest Suurbritannias. Tänapäeval, kui angloameerika kultuuriväljas kasvanud Eesti noored tunnevad USA ja Briti ajalugu juba paremini kui omaenda kodumaa oma, on minu meelest täiesti kohane teha sellega seoses siin hoopis rohkem juttu meid lähemalt puudutanud asjadest, mis omasid pealegi ka laiemat rahvusvahelist mõju.

Film on hästi tehtud, päris hea, aga mitmed kommentaatorid on juhtinud tähelepanu sellele, et see ei räägi tegelikult kogu lugu sellest, kuidas naised Suurbritannias valimisõiguse said. Nimelt keskendub see äärmuslikule ja suhteliselt väikesele osale naisliikumisest, mille aktsioonid mõjusid pigem kontraproduktiivselt.

Teisalt leidub ka ajaloolasi, kelle hinnangul on seda osa naisliikumisest ajaloolaste poolt alahinnatud, pisendatud. Ja mind hämmastab, et kogu poleemikas ei ole pööratud mingit tähelepanu muutunud rahvusvahelisele kontekstile, justkui poleks Venemaal toimunud revolutsioonilised pöörded mõjutanud üldse teiste riikide käitumist.

Minu meelest on küll päris selge, et mitmete 20. sajandil paljudes riikides toimunud progressiivsete reformide (mitte üksnes naistele valimisõiguse andmise, vaid ka näiteks 8-tunnilisele tööpäevale ülemineku jms.) taga oli muu hulgas ka valitsevate kihtide hirm revolutsioonilise vägivalla ees, mida nähti lahvatamas Venemaal – üritati vältida sarnase olukorrani jõudmist.

Ja ka Venemaal endal ei viinud naiste valimisõiguseni vaid üks rahumeelne meeleavaldus, kus viibis muide aukohal Vera Figner, tuntud terrorist, üks tsaar Aleksander II tapmise kavandajaid. Kui jätta kõrvale veebruarirevolutsioonile eelnenud terroristlikud kampaaniad, siis avaldasid Ajutisele Valitsusele survet ka paralleelselt tegutsenud nõukogud enamlaste juhtimisel.

Eks olnud ju siis ka Peterburis toimunud eestlaste suure meeleavalduse üks peamisi korraldajaid ja juhte enamlane, Artur Vallner, kellest sai hiljem koguni Eesti Maapäeva esimees. Ainuke Maapäeva liikmeks valitud naine, Anna Leetsmann, oli samuti enamlane, kes hiljem püss seljas ringi käis.

Päris huvitav, milline film tuleks välja siis, kui need kaks 1917. aasta märtsis Peterburis toimunud suurt meeleavaldust ja neile siin järgnenud arengud üheks looks kokku siduda.

Hildesheimeri “Armutud legendid”

HildesheimerWolfgang Hildesheimeri (1916-1991) kogu “Armutud legendid” ilmus saksa keeles esmakordselt 1952. aastal, koondades varem ajalehtedes avaldatud lühijutte. Järgnevate aastate jooksul kirjutas ta neid veel juurde ja töötas osaliselt ümber, mõned aga jättis välja. Lõpuks kuulus tsüklisse 26 lugu. Eestikeelses väljaandes on neid 18 (tõlkinud Liina Uudelt).

Hildesheimer sündis Saksamaal, aga emigreerus 1933. aastal, kui Hitler võimule tuli, koos vanematega Palestiinasse, kus õppis mööblitisleriks ja sisearhitektiks. Seejärel õppis ta Londonis maalikunsti, kangadisaini ja lavakujundust. Teise maailmasõja puhkedes naases Inglise luureohvitserina Palestiinasse ning pärast sõda töötas tõlgi ja protokollide toimetajana Nürnbergi protsessil (hiljem on tõlkinud saksa keelde näiteks Djuna Barnesi romaani “Öömets”, mis ilmus tänavu lõpuks ka eesti keeles).

Sellist elukäiku silmas pidades võinuks arvata, et tema esikteos on mingi sünge lugu juutide kannatustest, aga selle asemel iseloomustab seda hoopis vaimukas teravmeelitsemine kunsti, kirjanduse, muusika jms. teemadel, kuigi kohati kõlavad siiski läbi ka traagilised noodid (alates juba jutukogu avaloost “Ühe maailma lõpp”).

Eestikeelne väljaanne põhineb 1962. aastal saksa keeles ilmunul, kust on jäetud välja osad varasemad lood. Samuti ei ole need toodud kronoloogilises järjekorras ning järjekord erineb ka sellest, mille autor koostas 1983. aasta väljaande jaoks, kuhu läks 26 lugu. Lõpuks ei olegi see aga oluline, sest kõige parem on neid jutukesi lugeda nii, nagu need kõigepealt ajalehtedes ilmusid: eraldiseisvate lugudena, alustada nendega oma päeva, et saada kohe hommikul hea meeleolu.

Paar näidet Hildesheimeri loodud tegelastest: pianist, kelles on läinud kaduma kindlustusagent (“Ja ikkagi, nagu František mulle ükskord hiljem tunnistas, kuulub aeg, mil ta luges öösiti teki all Baumgartneri “Kindlustusasjade kohtupraktikat” ja kirjutas omaenese – muuseas üpris kenasti välja kukkunud – katsetust “Kapitalireserv ja sissemaksete süsteem” tema elu kõige õnnelikumate perioodide hulka.”); noor mustkunstnik, kes muudab end ööbikuks (“Ööbiku kuju ei olnud meelevaldne valik. Tahtsin olla lind, kuna mõte ühest puuladvast teise lendamisest võlus mind väga. Seejuures tahtsin osata laulda, sest armastasin muusikat. Kaalusin loomulikult ka mõtet, et nüüd võisin ma ise olla see, kes häirib kellegi teise elu, näiteks tema und segades.”). Jne.

Lood on kirjutatud üldiselt minajutustaja vaatepunktist, ühe neist leiab tervikuna selle lingi tagant.

Kahju, et eestikeelsetes ajalehtedes tänapäeval selliseid jutukesi ei ilmu. Minu meelest sobiksid need hästi nädalalõpulehtedesse. Selline formaat aitaks ühest küljest ilukirjandust populariseerida, aga mõjuks teisest küljest arendavalt ka kohalikele kirjanikele või selles suunas liikujatele endile.

Lõpetuseks ehk lihtsalt isu tekitamiseks siin veel üks katkend (“Minu päevaraamatust”): “22. september. Nädala sündmus: Mario Molé uute pildiraamide esitlus Krölleri galeriis. Eile pärastlõunal avamine šerri ja esmaklassiliste juustkukangidega. Külastajad võtsid ka seekord enesestmõistetavalt seda, et raamides ei ole pilte. Raamid, nagu kataloogis kirjas, on ise nii meisterlikud objektid, et ükskõik mis pildid nende sees rikuksid täiuslikkust, juhiksid vaataja tähelepanu kõrvale. Raam kui otstarve iseeneses: lausa l’art pour l’art vahest kõige äärmuslikum kasutus. Probleem, mis peaaegu väljub puhta esteetika valdkonnast…”