Autor: Andres Laiapea

“Foorum” riigieelarvest

“Foorum” oli seekord pühendatud järgmise aasta riigieelarvele, aga kuna poliitikute jutt oli suht üldsõnaline, siis sai kommenteeritud seda Twitteris samas stiilis säutsudega, mida siin nüüd veidi laiendan.

* Ainus maksupoliitiline meede majanduse elavdamiseks on maksude alandamine, aga see ei saa jätkuda lõputult

Kui räägitakse vajadusest elavdada majandust maksupoliitiliste meetmetega, siis maksude tõstmine seda otstarvet ilmselt täita ei saa, aga samas ei ole Eestis enam nähtavasti ruumi maksukoormuse alandamiseks. Seda mängitakse küll üksikute maksude vahel ümber, aga üldine maksukoormus on vaikselt kasvanud.

* Probleem on mitte see, et Eestis makstakse toetusi liiga vähe, vaid see, et mujal Euroopas makstakse neid liiga palju

Kadri Simson, Andres Herkel ja Martin Helme kritiseerisid kooris seda, et Eestis makstakse põllumeestele vähem toetusi kui teistes riikides, kuid ei tohiks siiski unustada, et tegelikult on probleem neis teistes riikides, mis suuri toetusi makstes vaba turumajanduse vastu töötavad. Just nii tuleks küsimus tõstatada Euroopa Liidu tasandil.

* Tavaliste inimeste jaoks on palkade kasvust olulisem ostujõu kasv. Kui inflatsioon palkade kasvu ära sööb, siis…

Poliitikud rääkisid saates palju palgakasvust, aga unustasid täiesti ära inflatsiooni. Veel paari kuu eest võinuks seda mõista, kuid augustis sai deflatsioon läbi ja septembris jätkus tarbijahinnaindeksi kasv veelgi hoogsamalt, kusjuures mitte üksnes alkoholi ja tubaka, vaid ka riiete ja jalatsite, söögi, teenuste jms. kallinemise tõttu.

* Prognooside puhul on häda selles, et kõik ei olegi prognoositav, vastasel korral ei oleks ju plaanimajandus ebaõnnestunud

Herkel ja Helme kritiseerisid teravalt rahandusministeeriumi majandusprognoose, mis on osutunud liiga optimistlikeks. Helme leidis, et “järelikult on mudelis mingi viga sees”. Võimalik, et seal esineb ka soovmõtlemist, aga pigem on asi selles, et muutujaid on liiga palju. Ja näiteks tarbijahindade tõus vastas nüüd prognoosile.

* Laenu tasub riigil võtta siis, kui on olemas mõistlik plaan nii saadud raha kasutamiseks, aga seda ei ole täna ka opositsioonil

Sarnaseid seisukohti väljendasid stuudios Remo Holsmer, Kalvi Kõva ja Andres Herkel. Kadri Simson esindas opositsiooni, pakkudes projektidena välja Tallinn-Tartu maantee, Tallinn-Pärnu maantee ning Tallinna linnahalli. Sven Sester rääkis, et tuleb mitte laenu võtta, vaid kasutada paremini ära eurorahasid.

Järgmise aasta riigieelarvest oli juttu seega üsna vähe. Mina vastavat eelnõu lugenud ei ole. Tundus, et seda ei olnud eriti palju teinud ka stuudios olnud poliitikud – nende jutus oli selleks lihtsalt liiga vähe konkreetsust. Kui jätta kõrvale mõned üksikud jutupunktid, siis räägiti üldisemat juttu, mindi kergema vastupanu teed.

Esimene lumi

25. oktoober 2016, esimene lumi #eesti #esimenelumi #estonia #firstsnow

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

öösel tuli esimene lumi
sügisest on saamas talv
sulas ära möödunud suvi
taevas on täna nii hall

Kolme aasta eest tuli esimene lumi Eestis juba kuu aega varem, aga tegelikult peaks sügis minema talveks üle alles kuu aja pärast, kadripäeval. Vanarahvas ennustab, et kui siis on sula, siis on andresepäeval külm, aga kui kadripäeval külmetab ja lumi maas, siis on järgmisel aastal oodata head viljasaaki. Elame-näeme.

Kitarrifestivali 5. päev

Viljandi Kitarrifestival sai selleks korraks läbi küll juba ligi nädal tagasi, aga kokkuvõte sellest ilmus kultuurilehes Sirp alles täna, mil see huvitab tõenäoliselt veel vaid väheseid, sest sündmus ise toimus ju juba nii ammu.

Sellegi poolest soovitan seda lugeda (täpsemalt küll minu poolt saadetud algset, toimetamata teksti, mis sai pandud Facebooki kommentaarina vastava viite alla), nagu ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal Sirbis selle festivali kohta ilmunud kirjutisi, et saada ettekujutus sellest, mida Viljandi Kitarrifestivalilt oodata võib.

Ma ise viibisin seal nüüd Sirbi läkitusel ega oleks muidu kõigil mainitud kontsertidel kindlasti käinud, sest Vabarna ja Pärnoja kavad said kuulatud juba kevadel ja ülejäänute hulgast oleksin teinud mingi väiksema valiku. Aga hea, et see nii ei läinud.

Esimesest, teisest, kolmandast ja neljandast päevast oli siin juba juttu, esimesest ka kultuur.info blogis, kõigist neist ja lisaks veel viiendast nüüd Sirbis. Ega enam palju midagi lisada ei olegi. Võib-olla ainult veidi viienda päeva kohta.

Sirbile saadetud loos kirjutasin sellest nii…

Viies päev. Nukuteatris tuleb kavaga “Illusioon” lavale Tõnis Leemets, kelle omapärane huumor saavutab kõrgpunkti folgipealinn Viljandile pühendatud loos, kus ööklubilik kruuv saab taustaks põimingule rahvaviisidest ja jimihendrixlikest käikudest. Väga tabav. Leemets mängib ka biitlite ainetel. Nende lugusid jäi meelde teistegi tõlgenduses, näiteks “Lady Madonna” väga hea arranžeering Neitsovilt ning “Norwegian Wood (This Bird Has Flown)”, millega Ben Monder ja Theo Bleckmann oma kontserdi minu silmis päästsid.

Festivali suurim publikumagnet oli Jan Akkerman, kes on nii vana ja tuntud tegija, et tema esinemine ei vaja pikka kommentaari. Lühidalt: kõbus ätt. Loodetavasti jäid tema pärast Viljandi sõitnud saadud elamusega rahule. Akkerman esines festivali viimasel päeval ja oli mõeldud ankrumeheks, aga saatus tahtis teisiti. Kuna lennufirma SAS kaotas vahepeal ära Norra kitarristi Eivind Aarseti pagasi, siis lükati tema kontserdi algusaeg hilisemaks. Aarset, kes pidi esinema kella viiest Pärimusmuusika Aida suures saalis, tuli lavale kell üksteist väikses saalis. Minu kui kuulaja seisukohalt oli tegemist suurepärase muudatusega, sest tema kava sobis paremini just sellesse aega ja kohta, kus isegi heli oli järsku ebatavaliselt täiuslik. Ta alustas stiilis, mille tuntuimaks näiteks on ilmselt Edgar Varèse klassikaline “Poème électronique”, väänates kitarrist saadud impulsse läbi arvuti imelisteks võngeteks ootamatutes suundades. Kohe pärast seda lahkus osa publikust ja lahkujaid oli praktiliselt iga loo järel, aga minus süvenes samal ajal veendumus, et Aarset on geenius, tõeline kunstnik, helivõlur, sest järgnesid maastikud, mida kuulates võis kujutleda, kuidas piki Norra rannikut triivides hakkavad järsku udust paistma virmalised. Või siis näed sa kaugenemist Maast, planeet muutub järjest väiksemaks, kuni seda ei olegi enam näha, aga samal ajal vaatepiir laieneb, kuni nähtavale ilmub terve galaktika, meie Linnutee. See osa publikust, kes saalist ei lahkunud, oli lõpuks täielikus vaimustuses. Samas on muidugi mõistetav, et kõik Akkermani kontserdilt tulnud ei olnud taoliseks asjaks valmis, sest inimeste maitsed on ju erinevad.

Viljandi Kitarrifestivali kava oligi koostatud justkui lähtudes põhimõttest pakkuda midagi igale maitsele. Ja see õnnestus väga hästi.

Olgu nüüd siin lisatud, et Monder ja Bleckmann on kahtlemata väga kõvad tegijad, aga kui nad esitasid alguses Rūmī värssidele kirjutatud lugusid, siis saabus ainuke kord selle festivali jooksul, mil mu silmad hakkasid vajuma kinni mitte selleks, et paremini kuulata, vaid pealetükkinud une tõttu. Kui nad oleksid seal samas vaimus lõpuni lasknud, siis oleksin kindlasti magama jäänud.

Akkermanil oli kaasas oma helimees, kes ei teinud asja just paremaks. Pealegi on mul praegu väike allergia mürtsuvate trummide suhtes, nagu ilmnes ka ansambli Juhan kontserdil. Lühidalt: ei olnud päris minu maitse.

Samas see Aarseti kontsert, kust inimesed järjest lahkusid, oli üks parimaid, kus olen sel aastal käinud. Ja kuna neid kontserte, kus ma olen sel aastal käinud, on olnud tõesti palju, kusagil vahemikus 50 kuni 100 (ei ole kokku lugenud), siis ei ole see väike asi, kuigi… jah, paljudele ta ilmselt ei meeldinud.

Maitsed, nagu juba märgitud, on erinevad.