Romaanivõistluse lõpetamine

Eesti Kirjanike Maja musta laega saalis kuulutati eile välja kirjanike liidu korraldatud romaanivõistluse võitjad. Üritusel, kuhu ma sattusin pressikutsega, et seda siin veidi kajastada, peeti ka mitmeid kõnesid, millest toon ära mõningaid katkendeid. Esines akordionist Maimu Jõgeda, kelle mängu saab kuulata selle lingi taga.

I

Kõigepealt astus kõnepulti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev. “Nüüd tuleks rääkida, mis on kirjandus ja mis on hea kirjandus, aga ma ei tea seda,” tunnistas Aleksejev, “selle pärast, et hea kirjandus on seletamatu. Me võime kurta tema kadumise või hajumise üle, aga ta ei kao ega haju kuhugi. Ta läheb lihtsalt ühest vormist teise üle. Ja tõeline kirjandus on veel enamat kui peenelt vormistatud lause või autori rinda täitev rõõm selle üle, et ta on kirjanik. Tõeline kirjandus on midagi sellist, mida me kohe ära tunneme. Nii nagu me tunneme ära inimese, kellel on meie elus määratud täita oluline roll.”

“Ma olen mõelnud, et tõeline kirjandus peaks olema ka teatud alandlikkus, äratundmine, et see lugu, mis sinuni on jõudnud, ei ole, enamasti, sinu lugu. Ja sinu rolliks on see lugu ära rääkida, kirja panna. Ja kui sa seda tegema ei vaevu, siis tuleb keegi teine, kes selle töö ära teeb. Sest on lugusid, millest meile ei jää ridagi meelde, ja siis on lood, mis jäävad meid painama, nagu lapsepõlves nähtud veneaegsed õudusfilmid,” ütles ta samas.

Pean torkama siinkohal vahele, et minu arvates on parimad, kõige meeldejäävamad lood just need, mis on nii omanäolised ja lähtuvad nii tugevalt autori enda isikust, et neid ei oleks saanud panna kirja keegi teine. Ja selliseid romaane, mille autor võiks olla ka keegi teine, on maailmas juba piisavalt. Vaja on just rohkem autoriromaane, mitte lihtsalt hästi jutustatud lugusid.

“Ma olen mõelnud, et mis võiks olla kirjanduse roll praegu,” rääkis Aleksejev. “Võimalik, et üheks rolliks on anda eestlastele eneseuhkust ja eneseteadvust juurde. Sest et need lood, mis meil on, on väga erilised. Meil on olnud sajandeid orjaaeg, samamoodi on meil olnud sajandeid viikingiaeg. Me oleme ühe sajandi jooksul suutnud kätte võita iseseisvuse, selle uuesti maha mängida ja uuesti kätte võita. See kõik on väga tugev romaani aines.”

“Romaan on peen kunst,” märkis Aleksejev samas. “Romaan on kirjandusžanritest üks nõudlikumaid. See nõuab keeleannet, see nõuab fabuleerimisoskust, see nõuab karakteriloomet. Ja siis on veel vaja aega, teinekord aastakümneid. Ja siis on veel üks komponent, mille kohta Céline ütles, et see on teatud liiki väike muusika – une certaine petite musique. Kui tema käest küsiti, et mis siis romaanile selle viimase lihvi annab, siis ta ütles, et tegelikult on see väga lihtne, et see väike muusika tuleb üles leida ja stiili sisestada, ja ongi romaan valmis.”

II

Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus alustas oma väikest sõnavõttu küsimusega: “Mis muudab romaanikunsti nõnda kütkestavaks, isegi veel 21. sajandi alguses, kiirete tempode ja lühisõnumite ajastul? Miks äratab romaan sageli teiste kirjandusžanrite kõrval aukartust? Kas mahukuse tõttu? On ju teada, et mahukus ei tee veel head romaani. Miski on alati veel. Kuidas portreteerida üht head romaani?”

“Milan Kundera on kirjutanud, et kõikide aegade kõik romaanid uurivad mina mõistatust,” meenutas Kaus. “Siingi võib peituda üks põhjus, miks romaanikunst on jätkuvalt kõnekas. Kuid samas pole raske väita, et luuletuski võib igati mõjusalt uurida mina mõistatust, või novell. Sellega seoses meenus üks hiljuti loetud lause Julio Cortázari romaanist “Keksumäng”. Tsiteerin: “Paljas fakt, et sa oled minust vasakul ja mina sinust paremal, teeb tegelikkusest vähemalt kaks tegelikkust.” Tsitaadi lõpp.”

“Justnimelt,” jätkas Kaus, “romaan uurib küll mina mõistatust, kuid teeb seda teatud kindlal viisil, kõrvutades üht mina teiste minadega, astudes mina seest välja, asudes ühtaegu mina sees ja kõrval. Heas romaanis kõlab reeglina paljude minade hääli. Romaanid uurivad mitme mina samaaegsuse mõistatust, häälte paljusust. Hääled ristuvad, põrkuvad, põimuvad ja lahknevad ning nende ristumiste, põrkumiste, põimumiste ja lahknemiste keelelisest kirjeldusest moodustubki muster, mida me oleme harjunud tähistama mõistega romaan. Sestap eeldab romaanikirjaniku positsioon just omamoodi positsioonitust, omaenda kindla positsiooni hülgamist, harjumatute, ootamatute, võõraste vaatenurkade omandamist.”

Jällegi veidi vaieldav postulaat. Vähemalt mulle on avaldanud kõige sügavamat mõju, jätnud kõige tugevama mulje just sellised romaanid, kus lugu antakse edasi valdavalt ühe minajutustaja vaatepunktist – nii, et ma saangi lugejana justkui selle tegelase sisse minna, näen tema pähe ega jää lihtsalt mingiks kõrvaltvaatajaks, kelle silme all sündmustik lahti rullitakse.

“Kui vaadata lähemalt 2017. aasta romaanivõistlust, siis täna auhindamisele tulevad käsikirjad paistsid just silma tahtega, võimega vaadata mina mõistatust erinevate, sageli vastandlike häälte kogumina, mitte vaid ühe mina seest,” ütles Kaus. “Peab tunnistama, et nii mõnigi võistlusel osalenud hea potentsiaaliga lugu takerdus autori suutmatusse iseendast lahti lasta.”

III

“Võib kindlalt öelda, et täna tunnustamisele tulevatest käsikirjadest kuuleme lähitulevikus korduvalt,” teatas žürii esimees. “Auhinnatud töödest kaks heidavad valgust Eesti lähiajaloole, ent mõlemad autorid on suutnud vältida tavapärasust nii ajalises plaanis kui ka tegevuskohtade valikul. Mõlemat käsikirja iseloomustab häälte paljusus ja oluliste teemade dramaatiline esitus. Võidutöös kääritab inimesi aeglane, ent vääramatu kättemaks, mis ühel hetkel hävitavalt plahvatab.”

“Teises auhinnalises loos saame elada kaasa sellele, kuidas armastus ei jaotu inimeste vahel kunagi ühtlaselt ja üheselt ning et hing on sama kõver ruum kui maailm,” lisas ta samas. “Kolmas auhinnatöö liigitub iseenesest hämara mõiste ulme alla, ent ennekõike võlus žüriid käsikirja autori peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugeja oma fantaasiamaailma ilma pikemate selgitusteta omaks võtma. Kaks äramärgitud tööd on haardelt ehk mõnevõrra kitsamad, kuid armastus on intensiivselt esitatuna alati kõnekas, leidku ta siis aset moodsas paneelilõhna ja positiivset ellusuhtumist tulvil kohvikus või ääretult intensiivse stiiliga jutustatud eht tartulikus armastuskolmnurgas.”

Esikoha pälvis Vahur Afanasjev käsikirjaga “Serafima ja Bogdan”. Žürii andis välja ka kaks teist kohta, mille vääriliseks hinnati Eva Koffi “Sinine mägi” ja Triinu Merese “Lihtsad valikud”. Lisaks märgiti ära Liisi Õunapuu ja Ustav-Esko Mikelsaare käsikirjad. Postimees tunnustas oma eripreemiaga Taavi Kangurit. Kokku saadeti võistlusele 67 tööd.

“Suur tänu, loomulikult, žüriile. Vägev töö! Mul oli paks raamat, lihtsalt selle lugemine juba oli tükk tööd,” ütles Afanasjev oma võidukõnes. “Kuidas see raamat tuli, kuidas see juhtus? Lugesin umbes 5-6 aastat tagasi järjest läbi “Kolmevalitsuse” ja Aleksei Tolstoi “Peeter Esimene” vene keeles. Ja tekkis see tunne, et Eesti on ikkagi nii kihvt maa küll, et ei pea olema nii, et ainult suurtel rahvastel on suured raamatud. Võib neid ikka juurde teha küll. Ja ei ole siin Eestis ka kõik need veel valmis tehtud.”

“Romaani kirjutamine on tõsine ja mõneti vaevarikas töö, aga ma siiski innustaksin kõiki,” lisas ta samas, “ma usun, et siia võistlusele tuli tegelikult väga palju väga häid töid. Kindlasti see valiku tegemine ei olnud nii lihtne. Ma arvan, et neid häid töid ja häid lugusid on veel ja veel. Ja tegelikult see, et praegu on üks kord romaanivõistlus lukku pandud – kohe varsti kuulutatakse järgmine välja. Kes pole jõudnud, asugu tööle. Mul läks viis aastat ja pidevalt tuli lihtsalt kirjutada.”

Ühe valimisliidu sünd

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Käisin eile õhtul ühe valimisliidu asutamiskoosolekul. Viljandi lokaalis Legend kogunes käputäis vabaerakondlasi, et panna alus valimisliidule Kogukondlik Viljandi, millega oodatakse ühinema neid, kes ei taha kandideerida kohalikel valimistel ühegi erakonna nimekirjas.

Esialgu oli vabaerakondlastel kavas teha valimisliit koos Isamaa ja Res Publica Liidu kohalike tegelastega, aga kui IRL valis oma uueks juhiks Viljandist pärit Helir-Valdor Seederi, siis taganes selle erakonna kohalik osakond oma varasemast plaanist ja otsustas tulla Viljandis ikkagi välja parteinimekirjaga. Vabaerakondlased jäid truuks mõttele luua valimisliit.

Kui ma poole kuue paiku Legendi jõudsin, siis istus seal ühes nurgalauas kolm meest. Rohkem külastajaid ei olnud. Tellisin omale magustoidu nimega “Viljandi rippsild” (maitsev, kuid veidi kallis). Samal ajal jõudis kohale ka fotograaf, kelle Delfi oli saatnud pilte tegema. Rohkem ajakirjanikke ei tulnud.

Vabaerakondlased olid reserveerinud oma ürituse tarbeks eraldi laua, varunud kohvi ja kooki. Peagi ühines nende laudkonnaga üks naisterahvas, hiljem ka teine. Jäin sinna umbes pooleks tunniks. Selle aja jooksul käis Legendis veel oma kümmekond inimest. Tundus, et neist keegi selle koosoleku vastu huvi ei tundnud. Seega oli see üsna tagasihoidlik üritus.

Valimistel osaletakse kindlasti

Vabaerakonna Järva- ja Viljandimaa piirkonna juht Ain Ostra, kes kavatseb ise kandideerida tulevases Põhja-Sakala vallas, rääkis, et ajaraam jäi natukene kitsaks, sest taheti võimalikult kiiresti välja öelda, et valimistele minnakse ikkagi oma nimekirjaga, valimisliiduga. “Mitmed inimesed ei saanud täna tulla,” märkis Ostra. “See tuli nii kiiresti, et nad ei jõudnud reageerida. Ja mis seal salata, on ka paar sellist inimest, kes täna ei taha veel oma näoga siia tulla.”

Põhijõud olid aga kohal. Ettevõtja Indrek Palu, valimisliidu võimalik esinumber, ütles, et miinimumplaan on panna valimistel välja 15 inimest, 27-liikmeline nimekiri ei ole omaette eesmärk. Ta kinnitas samas veel ka hiljem üle, et plaan on oma nimekirjaga valimistele kindlasti välja minna. Nii et küllap see siis ka juhtub.

Kuna eelmistel kohalikel valimistel kandideeris Palu hoopis Karksi vallas (2013. aastal sai tema juhitud valimisliit Vaba Karksi Kodanik seal 6% häältest ja ühe koha volikogus), siis küsisin, kas ta on nüüd ise päriselt Viljandi kodanik. “Nüüd ma olen Viljandi kodanik juba,” vastas Palu. “Nüüd ma olen otsapidi siin Viljandis oma ettevõttega, äriga, tegelikult kõik harrastused, hobid ja kõik elu on siin. Karksi-Nuias on praegu ainult veel pind, kus ma elan.”

Osades viljandlastes võib tekitada ilmselt veidi segadust see, et Indrek Palu nime kandvaid isikuid on mitu ja Viljandiga on neist mõningal määral seotud ka mõni teine. Antud juhul käib jutt inimesest, keda võis näha mõne aasta eest saates “Meie inimesed” (veebis järelvaadatav).

Linnapeakandidaati ei tulegi

Eile allkirjastati valimisliidu loomiseks vajalik seltsinguleping ja asjaosalised kinnitasid, et teevad sellele nüüd Facebooki ka lehekülje, kuhu pannakse üles kõik oma teesid ja esialgsed programmilised lubadused, et neid seal arutada saaks. Mõningatest asjadest aga muidugi juba räägiti. Teistega võrreldes on üks suurimaid erinevusi ilmselt see, et kindlasti ei kuulutata välja oma linnapeakandidaati.

Ostra ja Palu rõhutasid, et linnapea tuleks valida avaliku konkursi korras. Valimistel tuleks valida nende nägemuse kohaselt üksnes volikogu, mitte linnapäid. Kui linnapea pannakse paika avaliku konkursiga, siis ei ole ta ühegi erakonna esindaja ning see suurendaks linnajuhtimises professionaalsust ja stabiilsust, vähendaks erakondade üksteisele ärapanemist. “Kohalik omavalitsus ei ole see koht, kus erakonnad peaksid omavahel sõdima,” rõhutas Ostra, “jätame selle omavahelise sõdimise riigi tasandile.”

Kui juhtisin tähelepanu sellele, et avalikud valimisdebatid on toimunud siin varasematel kordadel üldiselt linnapeakandidaatide vahel, siis ütles Palu, et sinna saadetaks ikka keegi, et ta seletaks ära, miks ei ole seda vaja teha. Suuremad otsused peaks tema sõnul käima ikka läbi komisjonide ning komisjonide töö peaks olema avalik. Kui märkisin, et varasemad katsed istungeid rohkem rahvale avada ei ole Viljandis eriti tulemusi andnud, sest huvilisi tuleb väga vähe, siis arvas ta, et liiga ruttu löödi käega ja seal on kindlasti võimalusi asju paremini teha.

Mis puudutab kaasavat eelarvet, siis sellega tuleks Palu sõnul kindlasti jätkata ning selle süsteemi tõhustamine on nende valimisprogrammis sees. Samuti tahetakse luua eraldi noortele suunatud programm. “Viljandi noorel peaks tekkima arusaamine, et linn toetab ka tema väikeseid mõtteid, mis teinekord võivad üpris suurteks osutuda,” rõhutas Palu. “See oleks nagu präänik nendele noorematele valijatele.”

Toetused väikeettevõtlusele

Eraldi tõi Palu välja ka vajaduse toetada väikeettevõtlust. “Väikeettevõtluse toetamine ei ole linnas praegu prioriteetne,” ütles ettevõtja, lisades, et näiteks Karksi vallas on selline toetus täiesti olemas. Kui märkisin, et Viljandi linnal ei ole selliste toetuste maksmiseks raha, siis leidis ta, et see ei peagi olema materiaalne.

“Mingi sorteerimise, valiku peaks ikka tegema,” tunnistas Palu, lisades samas, et “on kohti kust saab ka kokku tõmmata. Mingeid publitsistlikke rahajagamisi ma väga ei salli. Ma ei ole väga kursis ka Viljandi linna eelarvega praegu, aga kohti kust kokku tõmmata leiaks ikka.”

Tema arvates aitaks väikeettevõtluse toetamine ka noori paremini Viljandi jätta. “Me oleme kultuuripealinn siin ja see kõik peaks toetama seda, et see väike käsitööline või see väikene präänikutegija, et nad suudaksid kõik siin ära elada. Selle mudeli, ma arvan, me töötaksime välja oma meeskonnaga, see peab saama toimima, mujal maailmas see toimib taolistes kohtades. See ei ole nii võimatu,” rääkis Palu, rõhutades, et selles osas tuleb teha siin kindlasti mingeid muudatusi.

Samuti tuleks püüda leida uuesti kontakt nende inimestega, kes on Viljandist ära läinud, et neid tagasi tuua, ning tõhustada noorsootööd. “Mul endal on 15-aastane baas noorsootööst,” ütles Palu. “Ma olen kõrvalt vaadanud seda Viljandi noorsootööd ja noortega tegelemist ning siin on ka üht-teist, mis kindlasti läheb meie programmi sisse.”

Kogukonnad ja haldusreform

Mis puudutab Viljandi linna ja valla võimalikku ühinemist, siis ütles Palu: “Kindlasti esialgu koostöö, miks mitte ka ühinemine.” Kui küsisin, kas kohalik võim ei liiguks sedasi elanikest liiga kaugele, siis arvas ta, et võib-olla saavad tulla siis just esile ka väiksemad kogukonnad, külad jne. Ta tõi näiteks Taani haldusreformi, kus tehti suured omavalitsused, kuid võitnud olevat sellest väiksemad kogukonnad. “Igat asja kannatab teha. Kui õieti teha ja hästi teha, siis õnnestub,” arvas Palu.

Ostra meenutas Vabaerakonna ideed luua kahetasandilised omavalitsused, kus väikestele omavalitsustele ülejõukäivad ülesanded on delegeeritud maakonna tasandile. “Siis ei koondu võim ainult ühte kohta, ta ei kaugene, see osavald jääb ikkagi sinna alles,” rääkis ta.

Mis puudutab valimisliidu nime Kogukondlik Viljandi, siis ütles Ostra, et see otsus tehti suht kiiresti ning mõne hinnangul on see kohmakas, ebaõnnestunud, aga tema arvates väljendab see sellist kogukonnaga arvestamist, mida on palju sees ka valmivas programmis. Palu sõnul valiti Kogukondlik Viljandi nimeks selle pärast, et kogukond teebki omavalitsuse. Kui küsisin, kas neil on olnud nüüd siin kontakte ka kohalike kogukonnaaktivistidega, siis ütles Palu, et ta ise on kah väike aktivist siin, Seasaare teatri näitleja ja aktiivne seltsiliige, aga läbirääkimised selliste seltsingute moodi asjadega siin veel käivad, ei ole teada kuhu need viivad.

“Ega me täna ei tea veel ka seda, mis saab IRL-i nimekirjast,” märkis Ostra, tuues välja, et otsuse valimisliidu kasuks langetasid kohalikud irlikad esialgu siiski mingisugustele tõekspidamistele tuginedes ja nemadki ei pruugi nüüd kõik parteinimekirja minna.

Looming nr. 5, 2017

Luuletustega esinevad Kalle Kurg, Peeter Ilus, Martin Vabat, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Hanneleele Kaldmaa, Mari Karilaid ja Antonio Gamaneda. Üks neist teatab: “Mõnikord vaim tulebki / pagendusest peale.” Tabavalt öeldud. Häid, kauneid kujundeid leidub teisigi, näiteks “ajame üksteist teineteisega segi”, “vöökirja kootud me lugu”, “armusängi laotub sumedus” jms. Üldiselt aga midagi vapustavalt hingeminevat mina enda jaoks ei leidnud.

Kurg astub lisaks üles novelliga “Euroopa öö”, mis mõjub väga filmilikult. Kujutasin lugedes ette, et meespeategelast võiks mängida umbes 40-aastane Jüri Järvet, ühte politseinikku Raivo E. Tamm. Teistesse rollidesse ei suutnud ma oma mälusopist kohe sobivaid näitlejaid leida. Kui jõudsin lõppu, siis leidsin sealt märke: “Novelli eelvariant esitati Klassikaraadios aastal 2004.” See on veebis järelkuulatav (autori enda esituses).

Film oleks muidugi parem, aga selleks oleks vaja Järvetit, keda enam ei ole, ja teisi näitlejaid, lavastajat, produtsenti ja otse loomulikult ka raha, mille eest nad selle valmis saaksid teha. Nii jääb sellest kõigest vaid kujutlus minu peas – päris hea film oleks, kuigi suhteliselt lühike, umbes 45 minutit. Täispika mängufilmi tegemiseks oleks vaja ka teist lugu, teist novelli, mis sellega kuidagi haakuks, hästi kokku sobiks, või siis laiendada veel seda, mis juba olemas. Aga nii või teisiti on täna juba liiga hilja (parim aeg telelinastuseks oli 2004. aasta mais, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga).

Avaldatud on katkend Stepan Karja romaanist “Käbi ja känd”, mis kujutab endast varem ilmunud romaanide “Eelkoolid” ja “Võõrad majas” mõttelist järge, viies lugejad potisetode maailma. Seejärel esinevad lühiproosaga Ülar Ploom, Kristjan Haljak, E. K. Mägi, Paul Johannes Raud. Viimane on saanud maha päris hea novelliga “Anonüümsed autorid”, mis räägib salakirjanikust, kes kirjutab ennast lõpuks täiesti põhja.

Ilukirjandusliku osa lõpetab järjekordne jagu seriaalist “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus Toomas Kall kehastub sel korral Jaan Kaplinskiks. Tasub samuti lugeda.

Järgneb üks Meelis Friedenthali mõtisklus, siis Kärt Hellerma pikem kirjutis Livia Viitoli novellistikast. “Viitoli novellid [teevad seda], mida hea kirjandus ikka: otsivad maailma tuuma ja elustavad seda. Lugude psühholoogilisele sügavusele liitub hea tehnika ja viimistletud vormistus, ei mingit liigliha. Siin tuleb kindlasti kasuks Livia Viitoli varasem luuletajakogemus,” kirjutab Hellerma.

Aidi Vallik annab põhjaliku ülevaate eelmise aasta lastekirjandusest ühe asjaosalise pilgu läbi. “Vana hea Wimberg oma koguga “Ahoi!” on selle aasta lasteluuletajate hulgas kõige vabama, vaheldusrikkama ja mängulisema vormikeelega autor, kes puistab just nagu varrukast nii vaba- kui riimvärssi, on vaimukas, leidlik ja lõbus,” kirjutab Vallik. Debütantidest tõstab ta eriti esile Kadri Leppa.

Veronika Kivisilla kirjutab Tiia Toometi mõttekogumikust “Vanaduse võlud”, aga ka mõningates tema vanematest lasteraamatutest. Jan Kaus mõtiskleb düstoopia paratamatuse, utoopia võimalikkuse teemal, mainides muu hulgas Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat”. Paistab, et see teos tekitab inimestes ikka igasuguseid mõtteid, annab tõesti ainest olulisteks vestlusteks.

Kätlin Kaldmaa kirjutab kirjutamisest, kirjastamisest ja kirjutatust kirjutamisest. Hästi kirjutab. Leiab, et Eestis oleks vaja hakata ülikoolis õpetama loovkirjutamist ja kirjastustoimetamist. Ta märgib muu hulgas, et “kui ilmub järjekordne arvustus, kus ühes lauses on koos Dostojevski, Tolstoi ja Lotman kui püha kolmainsus, siis võib selle sama hästi ka lugemata jätta.” Nõus.

Samas aga kuulutab ka, et tihti võib näha “arvustusi, kus teatatakse, et kirjutaja ei saa aru, mida autor on oma teosega öelda tahtnud. Ei saa aru? Loe uuesti. Ja siis veel kord. Ja siis mõtle natuke. Kas ikka veel ei ole selge? Kui autor on kirjutanud raamatu ja selle ka avaldanud, ei ole ta seda kirjutanud endale.”

Nii kategoorilise väitega on siiski raske nõustuda. On ju täiesti mõeldav, et autor ei tahagi oma teosega midagi öelda, et ta ei mõtle kirjutades üldse lugeja peale või üritabki lihtsalt lugejatel juhtmed kokku jooksutada. Või siis tõesti ei suudagi ennast teistele arusaadavalt väljendada.

Leo Luks kirjutab Mart Kanguri luulekogust “Liivini lahti”, Mari Peegel Maimu Bergi novellikogust “Hitler Mustjalas”, Meelas Karutald (kellegi kodanikunimi?) Andrei Hvostovi romaanist “Šokolaadist prints” ja Maarja Vaino Viivi Luige artiklikogust “Pildi ilu rikkumise paratamatus”.