Haruki Murakami “Värvitu…”

Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).

Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.

“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.

Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.

Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.

“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”

Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.

“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.

“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.

Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…

Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.

“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”

Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…

Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.

Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.

Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.

Kolm küsimust erakondade noortekogudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Seoses lähenevate valimistega sai esitatud mõned küsimused ka erakondade noortekogudele. Vastasid nelja noortekogu esindajad.

Sel korral on kohalikel valimistel hääleõigus ka 16- ja 17-aastastel. Kas teil on kavas selliseid noori esmavalijaid nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et neist võimalikult paljud just teie erakonda toetaksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Plaanime pöörata tähelepanu kõigile noortele, kes on valimisealised. Siiski tasub meeles pidada, et noored pole monoliitne grupp ning nende huvid ja soovid on väga erinevad.

Aktuaalne Kaamera tegi loo Noortest valimisvalvuritest ja ühes lühikeses intervjuus ütles noor naisterahvas: “Oluline on tõsta noorte teadlikkust, et ei tehtaks valesid valikuid.” Meie ülesanne ei ole öelda noortele kas nende valik on õige või mitte. Parim mida me teha saame, on noorte kaasamine ja teavitamine. See on tore, kui noored leiavad, et just meie programm neid kõnetab, kuid peamine eesmärk on äratada noorte huvi poliitika vastu. Seetõttu püüame rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored üldse valima läheksid ning selles osas võtame omalt poolt ülesandeks info jagamise ja tuletame noortele meelde olulisi valimistega seotud kuupäevi.

On oluline, et noored oleksid rohkem kaasatud oma kodukoha tegemistesse ning seda on võimalik teha vaid siis, kui kaasame noori senisest rohkem otsustusprotsessidesse ning anname neile võimaluse oma sõna sekka öelda. IRL Noorte programmis on mitmeid ideid, kuidas noorte hääli nende kodukohas võimendada ning sellest tulenevalt on valimiste üheks eesmärgiks meie ideedele toetuse leidmine.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Kas just eraldi kõnetada. Muidugi me ootame noori sotsiaaldemokraate toetama, aga siinjuures ei ole vanus oluline. Me näeme täna endal ja tegelikult ka teistel poliitilistel noorteorganisatsioonidel olulist rolli hääletamisõigusest teavitamisel, seega muidugi tahame me, et esmavalijad toetaksid meid, kuid seal kõrval ootame, et nad oleksid oma õigusest kohalikel valimistel hääletada teadlikud ja täidaksid kodanikukohustust.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “16.-17.-aastaste seas meil erinevuste tekitamist ei ole. Kohtleme kõiki oma valijaid võrdselt, kuid siiski paneme noortele südamele mitte lasta ennast mõjutada kallutatud seisukohtadest, mis võivad nendeni jõuda nii kodu- kui kooliseinte vahel. Tasub mõelda kriitiliselt, võrrelda erinevaid seisukohti ja maailmavaateid ning teha otsus täiesti ise.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Loomulikult on noortele oluline tähelepanu pöörata. Samuti tuleb meeles pidada, et esmavalijaid on rohkem kui ainult 16-17 aastased. Eelkõige on meie jaoks oluline, et noored huvituksid poliitikast ja läheksid valima. Selles osas pöörame noortele rohkem tähelepanu, et neid teavitada valimisea langetamisest, suunata noori esmavalijaid valima minema ning kaasa mõtlema oma kodukoha probleemide lahendamisel. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida ning nende arvamusega tuleb arvestada, seeläbi muutes noored aktiivseks ja tegusateks.”

Laiatarbemeedia on võtnud üldiselt negatiivse hoiaku koolides valimiskampaania tegemise suhtes. Postimees ja Eesti Päevaleht on oma juhtkirjades koguni leidnud, et valimistel kandideerivad poliitikud ei tohiks üldse koolides esinemas käia. Mida teie sellest arvate? Kas poliitikud tuleks enne valimisi koolidest eemal hoida? Või oleks just parem, kui nad seal nüüd oma vaateid tutvustamas käiksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Haridus- ja Teadusministeerium, Õiguskantsler ning Eesti Noorteühenduste Liit on koostöös välja töötanud dokumendi “Valimised ja kool: põhimõtted, kuidas tagada haridusasutuse neutraalsus KOV valimiste ajal”, mis on justkui hea tava lepe, millest plaanime koos teiste erakondade ja noortekogudega ka lähtuda valimiste perioodi ajal. ENL on ka omalt poolt ulatanud abikäe ning korraldavad koolides debatid, kuhu on kutsutud kindlasti kõigi nimekirjade esindajad. Seega, me arvame, et tasakaalustatud info levitamine koolides on kindlasti oluline. Poliitikud pole kollid, keda kartma peaks. Ükski valija ei peaks langetama oma valikuid meediakajastuse põhjal. Kindlasti avaneb debattide käigus võimalus kandidaatidelt küsimusi küsida ning see on iseenesest positiivne.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Koostöös noorteühenduste liiduga välja töötatud valimiste hea tava, mis puudutab väga suurel määral just koolis toimuvat, on meelespea kõigile poliitikutele ja kandidaatidele. Koolil endal on päris suur otsustusõigus selles osas, kuidas ja kas erakondade või valimisliitude esindajad aktiivsel valimisperioodil kooliga suhestuda saavad. Isiklikult leian, et isiklik lauspropaganda ei peaks olema koolis lubatud, kuna mitmetel koolijuhtidel ja õpetajatel on võimupositsioon, mida võidakse kurjasti ära kasutada. Küll aga on mõistlik võrdsetel alustel korraldada debatte ja arutelusid, kuhu on kaasatud erinevad osapooled. See aitab kindlasti noortel ka oma valikuid teha ja aru saada, mida kohalikud kandidaadid kodukohas ära teha tahavad. Usun, et koolijuhid on mõistlikud ja lähtuvad võrdsuse printsiibist ega eelista üht konkreetset poliitilist liikumist või kandidaati.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Leiame, et poliitikuid sajaprotsendiliselt koolist eemal hoidma ei peaks, kuid lisaks nendele peaksid koolide programmidesse olema kaasatud ka külalisesinejad Vabariigi Valimiskomisjonist, Riigikogu kantseleist jne. Samuti võiks olla noortele valijatele kättesaadavad ka erinevaid debatid, kus on esindatud suurimad kandideerijad erakondadest ning valimisliitudest. See oleks hea viis koolides poliitikat noortele lähemale tuua.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Poliitikal ja poliitikutel on kindlasti oma koht koolikeskkonnas. Poliitika ongi suuresti ideed ja nendele toetuse leidmine. Nüüd, kus valimisõigus on antud 16-17 aastatele on neil ka sama suur õigus saada ja tarbida poliitilist informatsiooni ning kes parem mõnda erakonda või maailmavaadet tutvustama kui poliitikud või koolis korraldatud nendevaheline debatt. Seeläbi on õpilastel võimalik kohalikelt poliitikutelt küsimusi küsida ning nende mõtetega lähemalt tutvuda.

Otse loomulikult peab seejuures säilima koolikeskkonna neutraalsus ning sellele aitab kindlasti kaasa koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Õiguskantsleri ning Eesti Noorteühenduste Liidu poolt välja töötatud hea tava lepe. Kuid kindlasti on oluline, et tasakaalustatud info nii erakondadest kui valimistest jõuks ka kooli – eesmärk on ju ikkagi, et noor oleks teadlik valija, kes on valmis minema hääletama ja oma kodukoha muredes kaasa rääkima. Mõistliku suhtumisega on poliitilist informatsiooni ja kooli võimalik ühildada. Lõpliku valiku, keda valida, teeb ikkagi igaüks ise oma südametunnistuse järgi.”

Mis on teie arvates noorte jaoks nendel valimistel kõige olulisemad teemad? Mida te ise nüüd oma kampaanias rõhutada kavatsete?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Poliitikud peavad arvestama, et ühiskond on pidevas muutumises. Üks olulisemaid asju, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud on see, kuidas noored oma vaba aega veedavad. Vanem põlvkond ei mõista tänavaspordi ega e-spordi võlusid, kuid tegemist on harrastusaladega, mis koguvad üha enam populaarsust. Kas teadsite, et augusti alguses lõppes üks maailma tuntumaid e-spordi turniire “Dota2 – The International”? Turniiri auhinnafond oli 24 miljonit dollarit ning finaali vaatas rohkem kui 400 000 inimest.

Eestis toimub üksikuid e-spordi üritusi nagu näiteks “MängudeÖÖ”, mille vastu tunnevad huvi tuhanded noored. Kohalikud omavalitsused peaksid selliseid üritusi toetama ning nende läbi noortega kontakti otsima. MängudeÖÖl tutvustatakse mängutööstuse tagamaid. Kohalik omavalitsus saaks selliste ürituste raames noori oma tegevustesse kaasata. Selleks võiks kasutada gamification meetodit. USAs on rakendatud programme, kus mentorlust, töö- või praktikavõimalusi pakutakse mängude vahendusel. Mäng ei pea olema keeruline, kuid selle tuum peaks olema seotud kohaliku elu edendamisega.

Noored saavad ja tarbivad infot teisiti. See ei tohiks tähendada, et ebamugava infosüsteemi tõttu jäävad nad kohaliku elu korraldamisest kõrvale. Võtame näiteks Tallinna Linnavalitsuse Infosüsteemi AKTAL. Selle abil on nii noortel kui täiskasvanutel keeruline end linnas toimuvaga kursis hoida. Tuleks töötada välja tehniline lahendus, mis oleks kasutajasõbralik ja teeks linna õigusaktide jälgmise lihtsamaks.

Selleks, et toetada noorte algatusi toetame ka kaasava eelarve kasutuselevõttu kõigis omavalitsustes. See on üks kõige otsesemaid viise, kuidas kohalikud elanikud s.h noored saavad oma kodukoha juhtimises kaasa rääkida. See omakorda suurendab huvi linnajuhtimise vastu üldiselt.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Ei ole olemas ainult noorte teemasid, on mured ja ideed, mis kõnetavad kohalikul tasandil erinevas vanuses inimesi. Kohalikud valimised on kogukonda ja kohalikku elu puudutavad, seega keskselt ühte suurt ideed ei ole võimalik kõikjal rakendada. Lähtuda tuleb kohalikest oludest, kohalike elanike vajadustest ja selle põhjal luua programm, mida valimisvõidu korral omavalitsuse ellu viia. Universaalsematest ideedest oleme noortega oluliste teemadena kirja pannud nii kaasava eelarve põhimõtte rakendamise kõikides omavalitsustes kui ka linna/valla keskkonda – heakorda, haljastust, valgustust, sportimisvõimalusi jmt puudutavad küsimused.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Noorte jaoks kõige olulisem oleks kindlasti kvaliteetse hariduse omandamine, koolielu mitmekülgsus, kaugemates piirkondades elavatele noortele on kindlasti valuküsimuseks ka kooli- ja kodu vaheline sujuv transport ning sisukad vaba aja veetmise võimalused.

Kuna üha rohkem noori hakkab töökoha leidmisele mõtlema suhteliselt varakult, siis kindlasti peaks tõstatama ka töö leidmise küsimuse oma kodulinnas või lähemas ringkonnas. Kas ja millisel määral oleks töö leidmine oma kodu ümbruses üldse võimalik või tuleb sealt lahkuda? Millised need võimalused on ja kas need oleksid üldse pädevad?”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Ühtset suurt teemat, mis kõnetaks kõiki noori ilmselt olemas ei ole. Noored ei ole ka ühtne valijagrupp, vaid neil on palju erinevaid vajadusi ja huvisid. Küll aga peame oluliseks noorte kaasamist ning nende arvamuse kuulda võtmist sh läbi kaasava eelarve rakendamise kohalikes omavalitsustes ning noorte projektide ja sündmuste toetamist omavalitsuste poolt. Kindlasti on noortele olulised vabaaja- ja sportimisvõimalused. Igal noorel peab olema võimalus tegelda enda poolt valitud huvialaga vastavas huvikoolis.”

10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadiks Viljandi linnapea ametikohale on nüüd praegune linnavolikogu aseesimees, erakonna eestseisuse ja volikogu liige Harri Juhani Aaltonen, Soome kodanik, kes on olnud Viljandiga seotud juba veerand sajandit.

LAIAPEA: Eelmiste kohalike valimiste eel valis IRL Viljandis oma linnapeakandidaadiks esialgu Tarmo Looduse, kes aga taandas enda kandidatuuri veel samal nädalal, sest oli sattunud nn. hansaskandaali (tuli välja, et ta oli Herfordi hansapäevadel Viljandit esindades ebakaines olekus lavale taidlema läinud). Teie ümber puhkes veidi sarnane skandaal aasta tagasi, kui teil tekkis ühest pubist teise liikudes mingi möödarääkimine või arusaamatus kohalike araablastega. Seetõttu sooviks teada, millised on teie suhted alkoholiga. Ja kas te toetate mõtet muuta volikogu ja linnavalitsuse vastuvõtud alkoholivabaks (kunagi propageeris seda Viljandis erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mille juhtkond ühines hiljem Isamaa ja Res Publica Liiduga)?

AALTONEN: Küsimusele eelnenud selgitus on küll natukene ebatäpne ja nende kahe “skandaali” ühine tegur on poliitvastase tahe toimunut üles puhuda. Minul on hea suhe alkoholiga. Toetan ka seda, et kõik linna korraldatud üritused oleksid alkoholivabad. NO PROBLEMS!

LAIAPEA: Te olete juba öelnud, et teie enda jaoks oli linnapeakandidaadiks hakkamise puhul kõige keerulisem see, et pidite jõudma iseendaga kokkuleppele küsimuses, kas olete nõus loobuma Soome kodakondsusest. Linnapeaks saamine seda eeldab. Samas jäi nüüd Sakala juhtkirjast mulje, et kui IRL neid valimisi ei võida, siis te Eesti kodakondsust ei võta. Kas see ongi nii või tõlgendas ajaleht teie plaane valesti? Teisi sõnu: kas te olete otsustanud nüüd kindlasti kodakondsuseksami ära teha või sõltub see veel ikkagi valijate tahtest?

AALTONEN: Minu tulevane saatus on linnakodanike otsustada.

LAIAPEA: Sel korral osaleb Viljandis valimistel oma nimekirjaga ka EKRE, mille programmis on kirjas, et kohalikel valimistel peaks olema hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Samas on nende endi linnapeakandidaadiks siin inimene, kes ei ole mitte kunagi Viljandis elanud. Mis te arvate, kas kohalikel valimistel tuleks lasta kandideerida ainult neil, kelle püsiv elukoht on ka päriselt selles omavalitsuses, kus nad kandideerida tahavad?

AALTONEN: Minu teada juba kehtib seadus, mis lubab kandideerida inimesel vaid omavalitsuses kus tema elab. Jäägu see valija otsustada kes päriselt elab Viljandis ja tahab ka päriselt olla pikaajaline linnapea.

LAIAPEA: Praegune linnapea Ando Kiviberg otsustas nüüd IRL-i nimekirjas mitte kandideerida, sest erakond ei olnud valmis rahuldama tema nõudmisi mehe edasise poliitilise karjääri kindlustamiseks. Kas teie ambitsioonid piirduvad Viljandi linnapea ametikohaga või tahate samuti saada edaspidi Riigikogu liikmeks? Kui võtate nüüd Eesti kodakondsuse, kas kandideerite siis ka järgmistel Riigikogu valimistel? Varem on ju Viljandi linnapead korduvalt poole ametiaja pealt ära Riigikokku läinud.

AALTONEN: Mina tegutsen selle nimel, et Viljandi oleks ka edaspidi Eesti ilusaim ja parim paik elamiseks. Kindlasti ei kandideeri 2019 Riigikogu valimistel ja tahaksin teada ka teiste linnapeakandidaatide olukorda, ehk mis nemad teevad 2019?

LAIAPEA: 2013. aastal saatis IRL viljandlastele postkasti valimisreklaami, mille peal oli pilt teist koos Kivibergiga ja lubadus Viljandi ühiselt paremaks teha. Praegu pole veel teada, kas Kiviberg neil valimistel Viljandis kandideerib, aga IRL-i nimekirjas ta seda igatahes ei tee. Mida te arvate sellest vabaerakondlaste eestvedamisel loodavast valimisliidust, millega ta nüüd läbirääkimisi on pidanud? Pooldasite te ju isegi esialgu ühise valimisliidu loomist. Kas usute, et sellest võiks kujuneda IRL-ile tugev koostööpartner?

AALTONEN: Meie nimekiri on avatud kõikidele inimestele kes jagavad meie väärtusi ja tahavad linnarahva heaks töötada, ka Andole. Meie pole kunagi sulgenud koostöö tegemist Andoga, vaid oleme teda pikalt ja lojaalselt toetanud. Kui millegipärast valimisliitu ei sünni, kutsun seda plaaninud inimesi liituma meiega, sest Viljandi vajab aktiivseid ja mõtlevaid kodanikke.

LAIAPEA: Lõpuks langetatud otsus osaleda Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga on küll mõistetav, sest IRL sai siit pärit esimehe, kuid erakonna reiting on jätkuvalt suhteliselt madal, väljavaated valimistel edu saavutada seetõttu üsna kesised. Milline on valimistulemus, millega te ise Viljandis rahule jääksite?

AALTONEN: IRL-i edu on alati olnud suurem kui bränd, sest meil on õiged väärtused ja head inimesed. Mina olen rahul tulemusega, mis on sündinud vabas riigis elavate inimeste vabast tahtest.

LAIAPEA: Tallinnas ja üleriigiliselt on IRL vastandunud varem kõvasti Keskerakonnale, kuid Riigikogus kuulutakse nüüd koos koalitsiooni. Viljandis ei ole IRL ja Keskerakond seni koos võimul olnud, kuigi valimislubadused on olnud küll kohati hämmastvalt sarnased (näiteks 2013. aastal andsite lubaduse teha koos naabervallaga Viljandis tasuta bussisõidu ja “tasuta ühistransport” on jätkuvalt ka Keskerakonna loosungiks). Kas peate koalitsiooni Keskerakonnaga nüüd, kui see on sündinud keskvõimu tasandil, Viljandis põhimõtteliselt mõeldavaks? Või on see IRL-i jaoks siin välistatud?

AALTONEN: Jälle küsimuse seletav osa pole tõsi. IRL ja Keskerakond on varem kuulunud samasse koalitsiooni mitu, mitu aastat. IRL hakkab koalisiooni moodustama alles peale valimisi ja kindlasti meie ei välista ennetavalt ühtegi volikogusse saavat rühmitust.

[Täpsustus: IRL ja Keskerakond kuulusid Viljandis aastaid koos koalitsiooni, mida juhtis Reformierakond. Millegipärast oli küsitlejal tekkinud selle koha peale mäluauk. – Laiapea]

LAIAPEA: IRL-i ja sotside koalitsioon lagunes 2015. aastal Viljandis terava sõnasõja saatel. Kas tänaseks on läbisaamine paranenud?

AALTONEN: Jah, tervitame teineteist.

LAIAPEA: Reformierakond on kuulutanud nüüd oma suureks eesmärgiks muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Sama rääkisid eelmiste valimiste eel ka Ando Kiviberg ja teised irlikad, kuid sellele vaatamata on jätkunud Viljandi elanike arvu langemine (kui 2013. aastaks langes see alla 19 tuhande, siis nüüd on see juba alla 18 tuhande). Mida teha, et see protsess peatada?

AALTONEN: Mingeid imenippe pole olemas, kui me just ei taha tuua Viljandi linna hulgaliselt inimesi välismaalt. Ise ei poolda sellist käitumist. Võiks ka arutada, et kas ainult kasv saab olla ainukene eesmärk. Võiksime olla rahul ja õnnelikud ka tänase rahvaarvuga. Üldiselt on mul hea meel, et väga mitu IRL-i aasta 2013 lubadustest on nüüd ka konkurentide programmis.

LAIAPEA: Ja viimaks. Veekeskus. Kas pooldate selle rajamist varasema plaani järgi (Kaalu tänava äärde, nagu näeb ette viimase arhitektuurivõistluse võidutöö) või peate mingil põhjusel (kui jah, siis võiksite seda lähemalt selgitada) vajalikuks lõhkuda maha hoone, kus asub praegu SEB Panga kontor, ja korraldada uus arhitektuurivõistlus?

AALTONEN: Mina arvan, et kõige realistlikum ja kindla ajakava järgi teostatav võimalus on Kaalu tänava versioon. Selleks et seda teha saaks peame leidma kompromissi VTÜ-ga ja loodan et ka nemad tunnistavad endale, kui suur vastutus nendel on nii enda liikmete (kes suurelt osalt on ka linna/valla elanikud) kui ka teiste linna/valla kodanike ees. Veekeskus on ÜHINE projekt.