Autor: Andres Laiapea

Jaak Madisoni tõetund

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Looming nr. 7, 2017

Luuletustega esinevad:

* Eeva Park (Igal täiskuuööl / tõusen tükkideks lagunevas liftis / ilusa nõia katusekambrisse)

* Indrek Hirv (Surm tuleb vahel / su magavatesse silmadesse / su hallide juuste ja kulmude taha)

* Andra Teede (kui oluline on ikkagi see / kui sa tead kuidas hoovide vahelt minna)

* Merike Õim (Nüüd ma siis istun ja kirjutan / kuhjunud pimedust valguseks)

* Oliver Berg (Igatahes ärkasin ma nähtavasti kuhugi teise maailma.)

Toomas Kall annab luulevormis edasi seda, kuidas Imar Trull tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Maarja Undusk kirjutab pikalt ja poeetiliselt noore Ellen Hiobi (hiljem tuntud kui Ellen Niit) teest luule juurde, tuues ära ka mitmeid tema varem avaldamata või tänapäeval vähetuntud tekste (märtsipommitamise kajastusest Vares-Barbaruse järelehüüdeni), avab tuntud luuletuste taustu ja näitab nende muutumist ajavaimule vastavamaks. Artiklis on kasutatud perekonnaarhiivi materjale. Kindel lugemissoovitus.

Arvo Valtoni lühipalad “Caroline”, “Vabastaja”, “Tulevikust”. Neist esimene triivib üsna sarnastel teemadel, millest oli siin hiljuti juttu seoses minu enda luulekoguga.

Toomas Raudami lood “Armastus autobussi vastu” ja “Armastus heinakuhja vastu” räägivad tema (minategelase) suhestumisest naiste, eelkõige oma ema ning vanaemaga. Küllaltki kummalised, aga vist siiski autobiograafiliste sugemetega jutud. Kuna Raudam sai juulis 70, siis on samas avaldatud ka Anti Saare “Kui ma oleksin Toomas Raudam” (Kui mina oleksin TR, siis ma selle pärast ülearu ei muretseks.).

Rannar Susi “Sõduri märkmik” maalib väikese pildi ühest sõjakoldest alternatiivses reaalsuses, kus on nähtvasti käimas pinev positsioonisõda. Tegevus leiab aset eelmisel suvel.

Avaldatud on katkendeid, täpsemalt kaks peatükki Elin Toona romaanist “Mihkel Muuseas”, mille peategelane on Inglismaal elav vanem meesterahvas, eestlane, kes kaotas äsja oma naise.

Viivi Luige intervjuu Mart Juurele (“Kirjandusministeeriumi” stenogramm, 23. mai 2017). Luik: “Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.”

Brita Melts käsitleb oma artiklis “Haakrikulummus ja haakrikupõlgus” haakriku ehk mereandide, mere poolt kaldale uhutu kajastumist Eesti kirjanduses, selle muutumist erinevate autorite töödes ja läbi aja.

Mihkel Mutt, kes esineb antud juhul “loovkirjutamise konsultandina”, jagab juhtnööre selle kohta, kuidas vastast mõnitada. Midagi päris uut sealt ei leia. Need võtted on juba üldiselt tuntud poliitikute ja veebikommentaatorite arsenalist, kuid hea kokkuvõtlik kirjutis.

Arvustused. Andrus Kasemaa leiab, et Piret Bristoli luulekogu “Muutumissõnad” on “tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser.”

Maria Lee Liivak teatab, et “maastik, kuhu [Kristjan] Haljak oma lugeja [luulekogus “Conceptio Imaculata…”] viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii…”

Veiko Märka märgib Siim Pauklini luulekogu “Viis ürgelementi ja koer” arvustades, et autorile on “iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad – kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda.”

Olev Remsu kirjutab Agu Tammeveski jutukogu “Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga” kohta, et “ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul” ning “Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks.”

Péter Esterházy “Hrabali raamat”

“Lotmani kurikuulsa õpilase, Praha koolkonna patrooni ja isehakanud eestkõneleja Inski arvates tekkisid kirjanikud siis, kui inimkond pattu langes…”

Ungari moodsa klassiku Péter Esterházy (1950-2016) romaani “Hrabali raamat” võib võtta lühidalt kokku kahe sõnaga, mida kasutas oma põhjalikus saatesõnas tõlkija Lauri Eesmaa: intellektuaalne loba. Eesmaa sõnul tegeleb pea kogu Esterházy looming romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega ning väga hästi istub talle just tegelemine intellektuaalse lobaga.

“Millestki kirjutada – mida see õigupoolest tähendab? Eimiskit. Ainult rumalusi: sisu ja vormi ühtsust, jumalatõestust, ühiskondlikku progressi, looduse valitsemist, ametiühingumarki. Kirjanik pidi kirjutama Hrabalist. Bohumil Hrabal, tšehh. Seitsmekümne viie aastane. Prosaist. Suur nimi! Hašeki maapealne asemik.”

Antud juhul üritab 40-aastane kirjanik (romaan avaldati ungari keeles 1990. aastal, kui Esterházy ise saigi just 40-aastaseks) kirjutada tšehhi kirjandusklassiku Bohumil Hrabali (1914-1997) 75-nda sünnipäeva puhul juubelijuttu. Nii valmibki “Hrabali raamat”, mis on paksult täis varjatud tsitaate Hrabali ja teiste autorite teostest.

Mingit selget lugu ei maksa sellest otsida. Esterházy jaoks on selgelt olulisemad stiil ja tehnika. Ta keerab kokku ühe paraja segapudru, milles võib näha muu hulgas Piibli parodeerimist.

“Ei. Minus saab kõik kokku. Minus on kõik, mis on, ja kõik, mida pole. Olen nagu romaan; kõik, kes on üksteisest kaugel, aga kuuluvad üksteise juurde, saavad selles romaanis kokku. Kõik on üks. Mitte sama, mitte ühesugune. See, mis on erinev, see erineb. Aga nad on siin minus. Nad on üks.”

Kuna hrabalistika on mulle täiesti võõras teema, siis näis Esterházy must huumor lugedes üldiselt lihtsalt must, aga mitte huumor. Need igasugused peened vihjed jäävad ju tabamatuks võhikule, kes seda konteksti ei tunne. Midagi võis küll muidugi ära tunda (näiteks “ta maise elu poolel rajal end äkki leidis keset sünget metsa” oli ilmselt viide Dante Alighieri “Jumalikule komöödiale”), aga paljust libisesin nähtavasti üle.

Tavalugejale liiga keerulise koega tekst. Seda tõenäoliselt ka Ungaris, kus “Hrabali raamat” oli esimene Esterházy romaan, mis ei pälvinud sõltumatute kriitikute jäägitut tunnustust. Samas aga huvitav just stiilinäitena.