Andres Laiapea – Andres Laiapea

Stephen Fry “Odüsseia”

Stephen Fry neljas raamat sarjast, kus ta jutustab ümber Vana-Kreeka müüte, on täitsa lobedasti loetav jutukas. Nende jaoks, kellele see lugu ja tegelased on juba varasemast tuttavad, pakub meeldivat äratundmisrõõmu, lisades samas huvitavaid vaatenurki ja detaile.

Hea küll, Homerose “Odüsseia” on mulle varasemast tuttav tegelikult eelkõige lapsepõlves kõigepealt kuuldud ning hiljem ka loetud Eduard Petiška noorsoole mõeldud versiooni (raamatus “Vanakreeka muistendid ja pärimused”) ja teiste ümberjutustuste kaudu. Eepost ennast ma lugenud ei ole. Kunagi võtsin küll kätte Homerose “Iliase”, plaaniga jõuda lõpuks ka “Odüsseiani”, aga esimesest laulust kaugemale ma ei jõudnud – kui ei ole otsest vajadust, siis niisama ajaviiteks sellist teksti üldiselt lugeda ei viitsi. Fry versioon sobis seevastu kenasti bussisõitude sisustamiseks.

Nii et eepose endaga ma seda tegelikult võrrelda ei saa. Petiška versiooniga võrreldes… noh, Petiška oma on mõeldud ikkagi rohkem lastele (loe: tugevalt tsenseeritud), see siin juba noortele täiskasvanutele. Tekst on kergesti loetav ja minu meelest üsna vaimukas, näiteks Telemachose ja Peisistratose dialoog enne Helenaga kohtumist:

“Aga mina kuulsin, et kui Helena ja Menelaos laevade poole suundusid, pani suur jõuk kreeka sõdureid neil tee kinni. Nad tahtsid Helena kividega surnuks loopida, sest tema põhjustas selle sõja. Helena kergitas aga loori ja tema ilu jahmatas sõdureid niivõrd, et neil pudenesid kivid käest ja nad lasksid ta läbi. Mina olen sellist lugu kuulnud.”

“Oh, lugusid on alati. Oota veel mõni aasta ja juba räägitakse, et terve Kreeka sõjavägi viskus porisse, et Helena saaks mööda nende kehasid kõndida.”

“Või tuli taevast lennates Aphrodite ja võlus ta laevale.”

“Luige kujul.”

Hiljem, kui nad teda näevad, ei ole irooniast enam jälgegi: “Just sellistel puhkudel annab aastatepikkune õpetus ja harjutamine tunda. Noormeeste suureks auks peab ütlema, et nad suutsid ennast tagasi hoida ega jäänud jõllitama, nagu oleksid peast põrunud. Nad tõusid ja sooritasid suurepäraselt kummardused. Kuid mõlema rinnus tagus süda ja kõrvus kohises veri. Telemachose jaoks oli Helena ilu nagu mingi vali hääl. Kellade helin. Härja möirgamine. Relvade tärin.”

Või siis selline koht…

“Ma pean küsima, kallis isa,” lausus Athena Zeusile, “millal sinu plaan täielikult teoks saab?”

“Mhh? Minu plaan? Mis plaan?”

“Sinu plaan, mille järgi kogu inimkonda valitseksid üksnes türannid, kurjategijad ja narrid. Sinu plaan, mis kindlustab, et õiglus kaoks maa pealt. Sinu plaan juhatada sisse ajastu, kus pole leppeid, lubadusi, au ega seadusi. See plaan.”*

* Fry joonealune märkus: “Paistab, et nüüd lõpuks on see plaan viimase üksikasjani siiski teoks saanud.”

Selline humoorikas tekst. Fry kirjutab sissejuhatuses, et selle nautimiseks ei ole vaja lugeda tema kolme eelmist raamatut (“Kreeka müüdid”, “Kreeka kangelased” ja “Trooja”), kuid joonealuseid viiteid neis leiduvatele kohtadele, kus mõnest tegelasest, loost või seigast on kirjutatud pikemalt, leidub äärmiselt palju. Alguses tekitas see muidugi tahtmise hakata neist asju järgi vaatama, aga kuna mul neid käepärast ei olnud, siis jäi see tegemata ning lõpuks need viited lugemist enam eriti ei seganud.

Samas on mul raske hinnata, kui kergesti vastuvõetav on see tekst tegelikult inimestele, kelle eelteadmised on tagasihoidlikumad, sest lisaks Petiškale olen ma lugenud Vana-Kreeka muistenditest hiljem veel üsna palju ja kuulanud ülikoolis Mait Kõivu loenguid, kus Homerose “Odüsseia” korralikult läbi hekseldati. Tegelasi ja draamat on nii palju, et inimesele, kes ei ole selle looga varem kokku puutunud, võib kogu see suhterägastik tunduda sama segane ja keeruline nagu mõnes Ladina-Ameerika seebikas, kui juhtuda kogemata vaatama selle 354. osa. Aga samas on Fry versioon ikkagi kindlasti kergemini seeditav kui selle aluseks olev eepos ise.

Teiste arvamusi: Karl Martin Sinijärv, Hendrik Alla, Jaan Martinson.

Simon Sebag Montefiore “Jeruusalemm”

Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore ei ole Jeruusalemma-küsimuses päris sõltumatu ja erapooletu vaatleja. Tema suguseltsis (nagu ka näiteks Rothschildide hulgas) leidus juba 19. sajandil nii sionistliku liikumise väga mõjukaid toetajaid kui ka oponente. Tagajärjeks oli see, et Jeruusalemma tekkis eraldi Montefiore linnaosa, aga kui sionistid lasid 1946. aastal õhku Briti administratsiooni peakorteriks olnud Kuningas Taaveti hotelli, hukkus teiste hulgas üks tema nõbu, kes oli Briti riigiteenistuja, juhtumisi ka juut.

Eessõnas kuulutab autor: “Minu eesmärk on kirjutada Jeruusalemma ajalugu selle kõige laiemas tähenduses, mõeldud laiale lugejaskonnale, olgu ateistidele või usklikele, kristlastele, moslemitele või juutidele, ilma mingi poliitilise tagamõtteta, isegi tänapäeva vaenutsemist arvestades. Tänapäevaselt öeldes on minu eesmärk respekteerida nii iisraellaste ja palestiinlaste kui ka paljude teiste püha maa rahvaste narratiive, ajalugusid ja rahvuslikku identiteeti. Enamik populaarseid ajalooraamatuid oli jultunult juudi või Palestiina riikluse poolt või vastu. See raamat pole kumbagi. Mõistagi on seda raske saavutada; muidugi on see ebatäiuslik, aga see on ka ülimalt oluline. Ilma säärase respekteerimiseta oleks rahu ja sallivus võimatu.” (lk 25)

Tänavu avaldatud kolmas, täiendatud ja parandatud trükk jõuab välja 2023. aasta 7. oktoobri rünnakutele järgnenud maailma. “Selles raamatus on jutustatud seda, mis juhtus ja mis ei juhtunud kolme tuhande aasta jooksul. Ja kui mitte midagi muud, siis näitab olevik ajalooga kooskõlas: iisraellased ja palestiinlased on mõlemad rahvused, kellel on sellele maale õiguspärased pretensioonid; ei kummalgi pole minna kuhugi mujale ega ka mingit kavatsust lahkuda; ja ei mingit muud valikut, kui elada külg-külje kõrval,” sedastab autor lõpuks (lk 696). “Ei saa luua mingit Palestiina riiki, kui selle juhid tahavad korrata 7. oktoobrit ja tappa iisraellasi; pikas perspektiivis ei ole mingisugune Iisrael turvaline ja elujõuline, kui pole Palestiina riigi väljavaadet.”

Jah, aga… kas selle raamatu kaante vahele koondatud enam kui 3000 aastat ajalugu annavad vähimalgi määral lootust, et jõudmine püsivalt rahumeelse kooseksisteerimiseni on realistlik tulevikustsenaarium? Minu meelest… tegelikult mitte, pigem mõjub see masendavalt. Moslemite ja juutide suhted ei ole seal küll alati olnud nii halvad ning ikka ja jälle on leidunud mõlemas leeris ka neid, kes tunnistavad vajadust teineteist respekteerida, kuid kokkuvõttes paistab Lähis-Ida ajalugu siiski suht kohutava õudusena – möönan samas, et selle teadvustamine võib aidata seda ületada, nii et selles mõttes teenib kõnealune teos autori seatud eesmärki.

Ta küll kuulutab eessõnas, et kavatseb kirjutada Jeruusalemma ajalugu “ilma mingi poliitilise tagamõtteta”, kuid see ei tähenda seda, et ta hoiduks väljendamast otsesõnu enda poliitilisi eelistusi. Sebag Montefiore pooldab sisuliselt kahe-riigi-lahendust, kuigi see termin ise talle ei meeldi (sest “lahendus” viitab justkui lõplikkusele, mis ei ole tema arvates enam realistlik, mistõttu eelistab ta loosungit “kaks rahvust, kaks vabariiki”), koos Jeruusalemma jagamise ja sadade tuhandete juudiasunike kodudest küüditamisega (kasutab muidugi eufemismi: “peaksid kolima ümber”).

Iisraeli peaminister Bejamin Netanjahu on tema hinnangul “armutu manipulaator”, kelle strateegia, nagu väitis kunagi Ehud Barak, oli hoida Hamas elu ja tervise juures, isegi Iisraeli kodanike julgeoleku arvelt, sest siis on iisraellastele kergem selgitada, et ei ole kellegagi läbirääkimisi pidada. Seda teooriat, et 7. oktoobri rünnakutel lasti teadlikult juhtuda, Sebag Montefiore siiski ei toeta, vaid kirjutab: “Samal ajal kui Hamas valmistas oma eriväelasi ette eelolevaks rünnakuks, oli Netanjahu koos Iisraeli sõjaväeliste ja paljude välismaiste vaatlejatega langenud tohutusse lõksu, uskudes Hamasi mõõdukuse või vähemalt talitsetuse positsiooni. Iisraeli palju kiidetud kõrgtehnoloogiline ja inimjõuline luure ei suutnud tabada Hamasi ettevalmistusi rünnakuks või neile reageerida – hoolimata Egiptuse ja Iisraeli oma valdavalt naissoost piirivaatlejate hoiatustest. Netanjahu domineerimine oli pärssinud igasuguse väljakutse esitamist valitsevale poliitikale.” (lk 687)

Käesolevasse sajandisse jõutakse kõnealuses teoses Jeruusalemma ja laiemalt Lähis-Ida ajaloost muidugi alles üsna lõpus, täpsemalt leheküljel 675. Laskumata siin detailidesse, tundub mulle, et autor on koondanud nende kaante vahele muu hulgas kõik teated kunagiste võimukandjate seksuaalsetest hälvetest, mis tal on õnnestunud kusagilt leida. Selle tulemusel mõjub tekst kohati veidi kollaselt. Ma ei ole kindel, et päris kõik kirjeldatud kurioosumid tõele vastasid. Aga nagu Sebag Montefiore suvel Eestis käies ütles, kirjutab ta keskmisele lugejale (tahab, et tema raamatuid loeksid kõik). Seega ei maksa imestada, et seks ja vägivald mängivad selles raamatus suuremat rolli kui teoloogilised arutelud või poliitiliste valikute taga peituvate mõttekäikude avamine, kuigi leidub loomulikult ka neid.

PS. Hiljutiste küsitluste kohaselt nõustub 76% Iisraeli juutidest väitega, et Gazas ei ole süütuid inimesi, aga 69% arvab samas, et Iisraeli kaitsevägi teeb jõupingutusi, et vältida tsiviilohvreid. Toetus 7. oktoobri rünnakutele on Gaza elanike hulgas järjest langenud, kuid 38% peab neid endiselt õigustatuks. 48% Gaza elanikest toetab Hamasi-vastaseid proteste, aga pooled mitte. Rahvusvaheline surve kahe-riigi-lahenduseks järjest kasvab, kuid palestiinlaste ja iisraellaste vastastikune usaldamatus ning Jeruusalemma ja juudiasunduste küsimus muudavad selle minu meelest praktiliselt teostamatuks, sest need oleksid siis kaks vaenujalal olevat riiki, mille puhul juba piiride tõmbamine kujuneb lõputute konfliktide allikaks. Kui kahe-riigi-lahendus üldse kunagi toimiks, siis ainult sellise konföderatsioonina, mida propageerib algatus “Maa kõigile” (“kaks riiki, üks kodumaa”), kuid see ei ole see, mida sellest rääkides enamasti mõeldakse.

Tiiu Kirsipuu “Illustreeritud kulgemine”

Skulptor Tiiu Kirsipuu (sünd. 1957) sai eelmisel aastal Viljandi linna teenetemärgi seoses aastapreemiaga, mis määrati temale, Ivan Zubakale ja OÜ-le Kivikuvand Viljandis asuva Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamise eest. Selle projektiga seonduvat tutvustab ta oma kevadel ilmunud suureformaadilises 368-leheküljelises monograafias kuuel leheküljel, kuhu on mahutatud lisaks tekstile kokku 21 suuremat või väiksemat fotot nii 1926. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud sambast selle algsel kujul, selle taasloomise protsessist kui ka 2023. aastal toimunud pidulikust taasavamisest, lõpetades pildiga sambast selle värskes hiilguses (nüüdseks on pronksi läige ilmastiku mõjul juba veidi tuhmunud, nagu võib näha juuresolevalt pildilt).

Üksikobjektidest on pälvinud sellega võrreldavas mahus tähelepanu vaid Tartus asuv kahe Wilde kuju koos oma koopiaga Galway linnas Iirimaal (4+4 lehekülge, kokku 19 pilti), aga avalikus ruumis asuvaid meeldejäävaid töid leiab nende kaante vahelt muidugi veel mitmeid, näiteks Tartu botaanikaaeda paigutatud “Tüdruk linnuga” ning Toomemäel asuv Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument, Tallinnas Estonia teatri 100. juubeli monument ja Estonia endiste näitlejate jalajälgedega graniidist plaadid jne. jne.

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” (2018), millest olen siin varem pikemalt kirjutanud, sisaldas Kirsipuult kahte tööd: kahe Wilde kuju ja Skytte monument. Kirsipuu raamatus on neid seega võrratult rohkem. Lisaks avalikus ruumis asuvatele suurtele monumentidele leiab sellest väga palju pisiplastikat, lume-, jää- ja puuskulptuure, münte, auhindu ja muid meeneid. Peale selle veel hulgaliselt hauatähiseid. Kirsipuu teoste täielik kataloog see ilmselt ei ole, aga väga kireva pildi tema loomingust annab küll.

Tekst jookseb paralleelselt eesti ja inglise keeles. Saame enam-vähem kronoloogilise ülevaate autori elu- ja loometeest, alates lapsepõlvest ja kooliajast, siis õpingutest ERKI-s, järgnenud tööst õpetaja ja õppejõuna, samal ajal valminud loomingust, toimunud näitustest jne.

Ema jutu järgi hakkas ta joonistama varem kui rääkima, Tartus käis neli aastat kooli kõrvalt lastekunstikoolis ja keskkooli viimasesse klassi läks Tallinnasse kunstiklassi, mille kõrvalt käis ERKI ettevalmistuskursustel, aga esimesel katsel ta ERKI-sse sisse ei saanud. Teine osutus edukamaks.

ERKI skulptuurikateedris kestis siis õpe kuus aastat. Viimane aasta oli pühendatud diplomitöö tegemisele ja kaitsmisele. Õpiti peamiselt klassikalist ja realistlikku modelleerimist. Päris loo lõpus (lk 348) märgib Kirsipuu, et tema hinnang toona saadud haridusele on aja jooksul muutunud: “Kohe pärast ülikooli lõpetamist tahtsin loobuda realistlikust vormikäsitlusest ning püüdlesin abstraktsema ja nihestatuma vormikeele poole. Alles paljude aastate pärast hakkasin aru saama, millise kogemuse ja skulptoriteeks tugeva aluspõhja mu õpinguaastad mulle tegelikult andsid. Hiljem, elukogenenumana, olen aru saanud, et realistliku vormi valdamise korral saab skulptor end oma loomingus väljendada mis tahes vormis ning materjalis. Ja seda ma olengi teinud.”

Viimase kinnituseks on muidugi ka kogu see kõnealune raamat. Ühest küljest võiks see pakkuda huvi kultuuriloolastele, kes otsivad Kirsipuu teoste taustalugusid, teisest küljest inspiratsiooni tänapäeva noortele kunstitegijatele, sest läbi käib tõesti palju erinevaid tehnikaid, lahendusi ja ideid. Pildimaterjali on samas nii rohkelt, et selle kõige läbitöötamine nõuab omajagu aega ja süvenemist. Lisaks on pistetud vahelduseks sisse Karl Martin Sinijärve (spetsiaalselt selleks) kirjutatud nn. eesti haikud, nii et tegemist on ühtlasi veel ka omamoodi luulekoguga.

Kirsipuu ise rääkis kevadel Aktuaalsele Kaamerale, et oli mõelnud oma monograafia koostamisele juba varem, kuid selle mõtte siis kõrvale jätnud, sest see on väga suur töö. Hea, et ta selle lõpuks ikkagi ette võttis.