Eesti keelde ei ole Bianca Pitzorno teoseid varem tõlgitud, aga Itaalias on ta pea sama tuntud ja hinnatud nagu Elena Ferrante. Tegelikult teatakse tema kohta isegi rohkem, sest tegemist ei ole pseudonüümiga.
Pitzorno (sünd. 1942) on pärit Sardiiniast, kus õppis ülikoolis peamiselt antiikkirjandust, kuid kaitses lõputöö eelajaloolise arheoloogia vallas, osaledes selleks ka ise arheoloogilistel väljakaevamistel. Samas huvitus ta filmindusest ja tegutses filmikriitikuna, kirjutas stsenaariume ja tegi lühidokke. 1968. aastal kolis ta Milanosse, kus elab ja töötab tänapäevani, asudes õppima kino- ja televärki. Peagi hakkas ta tegema televisioonis kultuuri- ja lastesaateid, kirjutas laulusõnu jne.
Pitzorno esimene raamat ilmus 1970. aastal Šveitsis. See oli väikestele lastele mõeldud piltidega juturaamat, mille käsikiri võitis ühe kirjastuse korraldatud konkursi. Avaldanud üle poolesaja teose, sel sajandil keskendunud kirjutamisele täiskasvanud lugejatele.
Nüüdseks on Pitzorno teoseid müüdud ainuüksi itaalia keeles kokku miljoneid, tõlgitud paljudesse teistesse keeltesse. Rahvusvahelise läbimurde saavutas 1991. aastal raamatuga “Ascolta il mio cuore” (“Kuula minu südant”), mis räägib tüdrukute elust sõjajärgses Sardiinias. Tema ise on tõlkinud itaalia keelde näiteks selliseid autoreid nagu J. R. R. Tolkien, Sylvia Plath ja Tove Jansson.
Pitzorno teoste peategelasteks on naised. Poliitilistelt vaadetelt on ta tuntud kui vasakpoolne, kandideeris 2009. aastal isegi Sinistra e Libertà nimekirjas europarlamenti. “Ma olen kirjanik, kes on alati tegelenud kodanikele oluliste teemadega, keskkonnakaitsest õiguseni haridusele, konfliktide rahumeelsest lahendamisest naiste olukorrani, nagu ka suhteni informatsiooni ja demokraatia vahel,” märkis Pitzorno siis. “Ma kandideerin, sest ma leian, et Euroopa Parlamendis on jätkuvalt ruumi nende väärtuste kinnitamiseks ja õiguste kaitsmiseks, mille me olime Itaalias kätte võitnud ning mida parempoolsed tühistavad ja tahavad meid unustama panna.”
Sinistra e Libertà valimistel edu ei saavutanud ja paljud ilmselt väidaksid, et pööre paremale on Itaalias vahepeal isegi tugevnenud, aga… mõne aasta eest sai Itaalia esimest korda ajaloos naissoost peaministri (Giorgia Meloni) ja varsti pärast seda tõusis ka suurima opositsioonierakonna, vasaktsentristliku Demokraatliku Partei juhiks esimest korda ajaloos naine (Elly Schlein). Nii et meeste ülemvõim on Itaalias vähemalt selles osas murtud.
“Unistus õmblusmasinast” viib lugejad maailma, kus selliseid arenguid on veel väga raske ette näha. Muutuste tuuled on küll juba õhus, kuid esialgu vaevu tajutavad. Minajutustajana, kes vaatab tagasi oma lapsepõlvele ja noorusajale, esineb lihtrahva hulgast pärit naine, kes kaotas 5-aastaselt kooleraepideemia tõttu ema ja isa, õed-vennad ja kõik teised sugulased peale vanaema. Kui ta on 16-aastane, kaotab ta ootamatult ka tema. Loo tegevustik hargneb lahti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, enne suuri sõdasid.
See oli maailm, kus valmisriideid müüdi vaid mõnes üksikus luksuskaubamajas. Igapäevaste õmblustööde jaoks kasutavad härrased tavaliselt koduõmblejannasid, kes käivad majast majja. Vanaema kõrvalt õpib tüdruk siis seda ametit, millega tal ennast pärast vanaema surma iseseisvalt elatada tuleb, puutudes seda tehes kokku erinevate ühiskonnakihtide esindajatega. Nii antakse meile hea läbilõige toonasest Itaalia ühiskonnast, nii klassilõhedest kui ka meeste-naiste suhetest. Väga huvitav lugemine.
Tegelaste hulgas on ka üks Itaalias elav ameeriklannast ajakirjanik, kes lausub kord loo peategelasele õpetlikud sõnad: “Sa oled noor ja võid kellessegi armuda. Aga ära kunagi luba, et üks mees sind lugupidamatult kohtleb, takistab sul teha seda, mis tundub sulle õige ja vajalik, või mis sulle meeldib. Su elu kuulub sulle, see on sinu oma, pea meeles. Sul pole mingeid kohustusi kellegi ees peale iseenda.”
Palju on juttu tunnetest, keerulistest inimsuhetest nende sotsiaalses kontekstis, kuid selle liigitamine armastusromaaniks oleks ilmselt üsna eksitav. Kohati kisub hoopis päris krimkaks. Üldiselt räägitakse eluraskustest ja nende ületamisest, aga ka elu helgemast poolest. Tekst on täpne, kaasahaarav ja köitev, raamatut on raske käest panna – tahaks muudkui edasi lugeda, et saada teada, mis järgmisena juhtub. Üleliigne on vaid epiloog: minu arvates oleks võinud otsad rohkem lahti jätta; kui tahate tingimata teada, mis tegelastest edasi sai, siis võite sealt lugeda, aga hoiatan, et see võib valmistada väikese pettumuse.
Ferrante fännidele peaks see raamat meeldima. Kronoloogiliselt võttes sobib hästi tema Napoli-romaanide eellooks, tutvustades meile veidi varasemat ajajärku Itaalia arengus. Ilukirjanduse taga peitub ka selgelt tugev ajalooaineline uurimistöö.
Mary Beardi “Rooma keiser” avab silmi ka tänapäeva poliitika suhtes.
“Olen tihti rõhutanud, et antiikaja Roomal on väga vähe otseseid õppetunde meie jaoks selles mõttes, et me ei saa otsida sealt valmis lahendusi oma probleemidele. Roomlased ei saa ega suuda anda meile vastuseid. Aga nende maailma uurimine aitab küll näha meil oma maailma teistmoodi,” märgib Vana-Rooma ajaloo uurimisele pühendunud Mary Beard oma kõnealuse teose epiloogis. Ta selgitab, et selle raamatu kirjutamine aitas tal paremini mõista mitte üksnes antiikse Rooma poliitilist kultuuri, vaid avas ka silmad tänapäeva maailma poliitika suhtes.
Beard ise rääkis eelmisel aastal ühes BBC saates, et viimastel aastatel küsitakse temalt kõige sagedamini seda, millise Rooma keisriga sarnaneb Donald Trump kõige rohkem. Ta ütles, et kui küsijal on aega kuulata, näiteks 15 minutit, siis selgitab ta põhjalikult, miks see ei ole väga mõistlik küsimus. Kui aega ei ole (ajakirjanik tahab kiiresti vastust saada), nimetab ta lihtsalt mõne, keda küsija tõenäoliselt ei tea, näiteks Elagabalus, ja laseb küsijal endal tema kohta infot otsida, et inimene ennast veidi hariks.
Elagabalus (Rooma keiser 218–222) , kes upitati keisriks 14-aastaselt ning tapeti 18-aastaselt omaenda kaardiväelaste poolt, ei ole tänapäeval üldiselt väga tuntud tegelane, kuid Beard jutustab oma raamatus sissejuhatuseks just temast ning pöördub tema ja tema kohta levitatud lugude juurde hiljem ikka ja jälle tagasi, et selgitada, kuidas oli võimalik, et Rooma keisriks tõusis Süüriast pärit teismeline… ja mida me tema kohta räägitust üldse uskuda saame?
Beard rõhutab, et Rooma ajalookirjutus ei olnud kunagi neutraalne, vaid lähtus alati poliitilistest hetkehuvidest. Keisrit, kes kukutati vägivaldselt, hakati järgmise valitseja ajal demoniseerima. Valitsejat, kelle järglasena uus keiser ennast kujutada soovis, seevastu heroiseeriti.
Skulptuurid, mis kujutavad levinud arvamuse kohaselt üht või teist keisrit, olid nagu kindlaid stampe järgivad paraadportreed, mille järgi olnuks ilmselt raske inimest päriselus ära tunda. Sellest tuleb ka see, et paljudel juhtudel vaieldakse, millist keisrit on kujutatud. Julius Caesari kohta on tegelikult vaid üks tilluke näokujutis müntidel, mille puhul saab olla täiesti kindel, et mõeldud on teda. Egiptuses on Rooma keisrit kujutatud ka vaaraona, kes toob ohvreid Egiptuse jumalatele.
Beard dekonstrueerib teadmisi Vana-Rooma kohta laial rindel, aidates jõuda lugejatel nii nende ebakindluse tunnetamiseni, kuid andes samas üpriski laiahaardelise ettekujutuse toonasest eluolust. Ta tunnistab otsesõnu, et Rooma impeeriumi ajalugu uurides on ta hakanud järjest enam jälestama autokraatiat kui poliitilist süsteemi, lisades samas, et on muutunud kaastundlikumaks “mitte ainult selle ohvrite, vaid ka kõigi nende vastu, kes sellesse sattusid, tipust kuni alama põhjani välja…”
Aga milline on siis ikkagi olnud Vana-Rooma mõju lähiajaloos? Mussolini nägi Vana-Rooma keisrites enda eelkäijaid, seda tunnistab ka Beard. Ilves kujutas ette, et on uus Marcus Aurelius. Või siis viitas talle lihtsalt intellektuaalseks edvistamiseks, järgides selles osas (nagu paljus muuski) Bill Clintoni eeskuju. Marcus Aureliuse “Iseendale” oli väidetavalt ainus raamat (peale Piibli), mis oli Clintonit tugevalt mõjutanud. Beard peab seda siiski üsna kergekaaluliseks teoseks ega näe selles “palju enamat kui filosoofilise kõlaga käibetõdede kogumikku, üht neist raamatutest, mida tänapäeval sagedamini ostetakse kui loetakse.” Clintoni tegevust ta “Iseendale” toetudes mõtestada ei soovita.
Aga Trump? Miks võrreldakse teda ingliskeelses meedias sageli mingite Vana-Rooma keisritega? Kas põhjus on lihtsalt selles, et nendega seotud lood on angloameeriklastele nii koolipingist kui ka popkultuuri kaudu hästi tuntud, sellised võrdlused pakuvad äratundmisrõõmu ja võimaldavad tunda ennast “uue Rooma” täieõiguslike kodanikena? Vähemalt annab kõnealune raamat hea ülevaate sellest, mida on teada või arvatakse selle kohta, kuidas valitseti keisrite ajal Vana-Roomat.
Lõpetuseks ka veidi kriitikat
Leidsin ainult ühe punkti, milles ma autoriga hästi ei nõustu. Beard kirjutab: “…hoolimata mõningate tänapäevaste sõjaväeakadeemiate analüütikute unistustest (nad on alati püüdnud Rooma “edukust” teoreetiliselt põhjendada), on väga vähe märke impeeriumi sõjalisest poliitikast keskmises või pikas plaanis, rääkimata mingist “suurejoonelisest strateegiast”.” See on (veidi üleolev) torge tuntud USA sõjanduseksperdi Edward Luttwaki pihta, kelle raamat Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1976) on pälvinud erialateadlaste poolt palju kriitikat.
Beardi kohaselt oli enamik sõjalisi operatsioone Rooma impeeriumi avarustes reaktsioon millelegi, armeega seotud otsused võeti seal enamasti vastu provintsihaldurite ja kohapealsete komandöride poolt ning otseselt keisriga võis neist olla seotud vaid väike osa. Suuremad sõjakäigud, mis sellest mustrist eristusid, olid tema sõnul “vähemalt osaliselt mõeldud keisri avaliku kuvandi kujundamiseks või hiljem seda silmas pidades kirjeldatud.” Muud võimalikku seletust ta neile ei anna.
Luttwaki käsitlus on leidnud Rooma impeeriumi ajaloo uurimisele pühendunud ekspertide poolt aga mitte üksnes kritiseerimist, vaid kohati siiski ka mõistmist. Arther Ferrill kirjutas Luttwakist inspireerituna omapoolse uurimuse Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1991), milles teda mitmes osas parandas, vastates samas ka tema kriitikute etteheidetele. Kimberly Kagan (2006) on toonud välja, et Luttwaki käsitlus on antiigiuurijate poolt küll üldiselt tagasi lükatud, kuid on äärmuslik ning ennatlik heita koos sellega kõrvale kogu ettekujutus suure strateegia olemasolust Rooma impeeriumis.
Kagani sõnul on ekslik väita, et Rooma impeeriumil ei olnud mingit suurt strateegiat, sest sellel ei olnud mingit suurt pikaajalist plaani. Ka praktiliselt ühelgi tänapäeva riigil ei ole selliseid plaane, mida antiigiuurijad nimetaks “pikaajaliseks”. Kagan rõhutab, et Rooma impeeriumi suurt strateegiat uurides tuleb esitada selliseid küsimusi, millele olemasolevate tõendite põhjal on võimalik vastata. Näiteks vaadata sõjaliste ressursside jaotamisega seonduvat, täpsemalt: kuidas jaotada piiratud sõjalisi ressursse nii, et vabaneks piisavalt sõjalist jõudu ofensiivseks või defensiivseks tegutsemiseks konkreetses piirkonnas või piirkondades, seadmata samas ohtu ülejäänud riigi julgeolekut? Kuigi otsesed tõendid pikaajalise sõjalise planeerimise kohta puuduvad, näitavad mustrid võitlejate liigutamises Kagani hinnangul selgelt, et keisrid langetasid otsuseid suurtele strateegilistele kaalutlustele toetudes.
Beard ei ole pühendanud sellele isegi joonealust märkust. Tema raamatus samas muidugi ei olegi joonealuseid märkusi ega allikaviiteid. Lõpus on vaid ligi 50 lehekülge soovitusi lisalugemiseks, kusjuures välja on toodud ka loendamatu hulk muuseume ja muid kohti, mida võiks ühe või teise teemaga seoses külastada.
Tuleb veel märkida, et kohati on eestikeelse väljaande tekstis toodud viited piltidele veidi nihkes. Näiteks lk 333 on viidatud piltidele lk 329, mis asuvad tegelikult lk 325, ning lk 338 on viidatud piltidele lk 344, mis asuvad tegelikult lk 339. Viidatud pildid on iseenesest täiesti olemas, aga lihtsalt veidi teises kohas.
Ajalooline romaan Otto Tiefist (prantsuse keelest tõlkinud Reti Maria Vahtrik), mille eestikeelset väljaannet esitleti juba enam kui paari kuu eest suure pidulikkusega, pälvis esialgu kohalikus meedias päris laialdast tähelepanu, kuid hiljem ei ole sellele suuremaid arvustusi järgnenud. Miks?
Vaevalt on põhjus selles, et selle tõlke ilmumine ajaloohuvilistel kriitikutel märkamata jäi. Tõenäoliselt on see teos paljudel loetud ja mingeid mõtteid tekitanud, kuid avaldatud on neid seni suhteliselt vähe. Pakun, et enamasti on tekitanud romaani hindamisel raskusi tõsiasi, et ajalugu on käsitletud selles tegelikult üsna loominguliselt. Kohati võib tunduda, et välismaalasest autor ei olnud kursis kõigi asjaoludega ja see võis mõjutada oluliselt tema arusaama mõningatest võtmetähtsusega sündmustest.
Huvitav taustainfo Xavier Bouvet (sünd. 1984) kohta on see, et enne kui temast sai Tallinnas elav prantsuse kirjanik, oli ta vasakpoolsete suurim lootus Metzi kohalikus poliitikas. 2020. aasta kohalikel valimistel vedas ta roheliste lipu all nimekirja, kus olid sees ka mitut masti sotsid, kommunistid ja vasakradikaalid. Talle avaldas siis toetust ka senine sotsist linnapea, kelle nõunik ta oli olnud ja kes ise vanuse tõttu enam ei kandideerinud. Bouvet pääses valimiste teise vooru, kuid jäi napilt alla vabariiklaste linnapeakandidaadile. Pärast seda juhtis ta Metzi volikogus üle kahe aasta opositsiooni. Viimased aastad on elanud Eestis.
Kas tegemist on dokumentaalromaaniga?
René Tendermann rääkis Kuku Raadios kõnealust romaani soovitades, et see tugineb arhiivimaterjalidele ja “ilukirjanduslik [see] ei ole, ta on ikkagi puhas dokumentaalromaan.” Bouvet on õppinud lisaks kommunikatsioonile ajalugu ning Eestis esitletaksegi teda üldiselt ka ajaloolasena. Klassikaraadiole antud intervjuus rääkis ta, et tahtis kirjutada pigem ajalooraamatut, kuid prantsuskeelsele lugejaskonnale mõeldes otsustas ilukirjanduse kasuks. Sirje Kiin, kellega Bouvet seda teost kirjutades konsulteeris, nimetas selle autorit Postimehes prantsuse ajaloolaseks, teost ennast dokumentaalromaaniks.
Raamatus toodud bibliograafias on loetletud küll hulgaliselt kasutatud allikaid, kuid samas märgitakse, et see on “mitte puhas fiktsioon, ent mitte ka ajalooline teos.” Tiit Aleksejev rõhutas eestikeelse väljaande ilmumisel ETV-le antud kommentaaris, et “Valget laeva” lugedes tasub pidada meeles, et see asetub prantsuse ajaloolise romaani koolkonda, mille kohaselt “autor justkui piilub kardina tagant või on sündmustes kohal ja jääb mulje, et autor loeb igat inimhinge ja teab, mis toimub. See kõik on pikitud faktoloogiaga, lugejale jääb mulje kui millestki väga dokumentaalsest, tegemist on siiski kunstilise võttega.”
“Ma ei ole eestlane ega ajaloolane, kuid mulle tundus oluline töötada lähtudes allikatest ja teadustöödest, ajaloolaste omadest, ning esitada need bibliograafias, et vältida ühtlasi seda, mis on tänapäeval väga levinud, informatsiooniga manipuleerimist, ajaloo ümberkirjutamist, moonutamist,” ütles autor ise kevadel Metzis kirjandusfestivalil prantsuskeelset väljaannet tutvustades ühes kohalikule meediale antud intervjuus. “Ma ei tahtnud üldse võtta sellist lähenemisviisi, vaid otse vastupidi…”
Nii et autor üritas ilmselt siiski olla suurtes küsimustes ajalooliselt tõetruu. Seda, mil määral see õnnestus, võime hinnata näiteks selle põhjal, kuidas on selles romaanis käsitletud Eesti ajaloo võtmesündmusi.
Poliitiliselt korrektne käsitlus Eesti ajaloost
Vabadussõjalasi kujutatakse kahjuliku rahvuspopulistliku liikumisena, mille ohjeldamine oli põhimõtteliselt õigustatud, sest see tekitas pidevalt suuri poliitilisi kriise, kusjuures Päts pööranud “kaitseseisukorra abil vapside, tulevaste valimiste suurfavoriitide vastu põhiseaduse sätted, mida nood ise olid nõudnud oma meeleheitlikes püüdlustes võimule saada.” Tegelikult toimus 1934. aasta riigipööre, millega loodi 1939. aasta hääletut alistumist võimaldanud tingimused, teatavasti kehtivat põhiseadust rikkudes, nagu kinnitab ka Eesti uuem ajalookirjutus. Bouvet suhtub 1934. aasta riigipöördesse kriitiliselt, kuid kordab samas selle apologeetide levitatud müüte.
Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsust juhtinud Hjalmar Mäed, kunagist vabadussõjalaste propagandajuhti, kirjeldab Bouvet täiesti varjamatu vastikustundega. Bouvet sõnul oli Mäe 1941. aastal Jüri Uluotsaga kohtudes “ülbusest puhevil mees”, kes “silitab käega oma põske ja lõuga, justkui katsudes mõnuga oma lodevat soolast ihu, enne kui ta Uluotsale vastab.” Muu hulgas laseb ta Mäel öelda Uluotsale siis Vares-Barbaruse kohta: “See läbikukkunud luuletaja tuli pärast teie tagasiastumist isegi siia Kadriorgu, ametivannet andma, täiesti legaalselt, meeldigu see teile või mitte.” Nipsakas mehike, kas pole?
Mainimata jääb, et see oli Uluots ise, kes rõhutas 1940. aasta juunis peaministri kohalt tagasi astudes: “Võimalikkude eksiarvamuste kõrvaldamiseks olgu teada, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.” Endine riigivanem Jaan Tõnisson kuulutas aga pärast Vares-Barbaruse valitsuse ametisse astumist: “Uue vabariigi valitsuse deklaratsioon rahuldab praegustes oludes, kui teda teostatakse Eesti rahvusliku sini-must-valge riigilipu all, teiste sõnadega – iseseisva Eesti omariikluse alustel, siis võib valitsus olla kindel minu ja minu poliitiliste sõprade kui riiklikult mõtlevate kodanikkude tõsisele poolehoiule ja toetusele.” President Konstantin Päts jätkas talle ette pandud eelnõude allkirjastamist kuni päevani, mil kogunes Riigivolikogu uus koosseis, mis kuulutas Eesti kiiresti nõukogude vabariigiks ja esitas palve võtta see NSV Liidu koosseisu.
Võib tuua muidugi välja, et juba Uluotsa valitsuse tagasiastumine toimus sõjalise surve tingimustes, kuid esialgu ei olnud asjaosalistele ilmselt siiski päris selge, et toimunud on kaugeleulatuvate tagajärgedega riigipööre. See tarkus saabus siis alles tagantjärele. Muidu ei oleks Tõnisson tõenäoliselt üritanud registreerida uuesti oma Rahvaerakonda – toimetades selleks siseministeeriumi erakonna liikmete nimekirja, mille alusel said uued võimud hakata peagi inimesi represseerima.
Juriidilise järjepidevuse idee, millele toetus ka Otto Tiefi valitsus, mõned nõrgemad ja probleemsemad kohad on Bouvet jätnud sisuliselt avamata. Uluotsa 1944. aasta veebruaris antud raadiointervjuud, milles ta avaldas toetust Mäe poolt väljakuulutatud mobilisatsioonile, kujutab Bouvet seni sakslastega koostööst hoidunud mehe isikliku sammuna, millega ta ennast teiste Eesti iseseisvuslaste silmis kompromiteeris. Rahvuskomitee juhil Ernst Kullil laseb ta öelda pärast seda ühel põrandaalusel kogunemisel: “Millal sa ärkad, Uluots? Millal sa mõistad, et natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu, haamri ja alasi vahel ei minda kompromissile? Millal sul jagub oma väärtustele vastavat julgust, mõistust, et tegutseda puhta iseseisvuse nimel?”
Bouvet sai selle romaani eest välisministeeriumi teenetemärgi
Tegelikult eelnes Uluotsa raadiointervjuule suurem nõupidamine noorte aktivistide ja vanade erakondade esindajatega, kus võeti üksmeelselt vastu otsus toetada relvastatud vastupanu Punaarmeele tingimusel, et eesti väeosad koondatakse Eestisse. Ühisdeklaratsioonist otsustati hoiduda, kuid just erakondade esindajate nõuandel pöördus Uluots rahva poole raadiointervjuu vormis. Rahvuskomitee oli olnud mobilisatsiooni vastu, sest eesti väeosi oli kasutatud seni Eestist kaugemal, näiteks Ukrainas, aga pärast seda nõupidamist lasi Kull hävitada seda seisukohta väljendanud lendlehed, sest leidis, et laiapõhjaline kokkulepe on olulisem ja nii õnnestub ehk tõesti väeosad Eestis hoida.
“Uluots teab isegi, et teda kasutati ära: sakslased on väga rõõmsad, et endine peaminister, see õige, kes on ametisse “võitud” põhiseaduslike valimistega, Eesti Vabariigi seaduslik peaminister, kutsub inimesi üles koos Wehrmacht’iga võitlema. Uluots oli võtnud oma õlule enam kui kompromissi, see oli peaaegu kaassüü, sest ta on tuttav natsirežiimi õudustega. Kui on vaja olla vahekohtunikuks kahele julmusele, jääb jurist erapooletuks, filosoof mõistab hukka, poliitik valib,” kirjutab Bouvet.
Ainult et tegelikult ei olnud tegemist pelgalt ühe mehe valikuga, millele järgnes teiste halvakspanu ja kollektiivne hukkamõist, vaid palju laiemas ringis langetatud üksmeelse otsusega, millele Uluots raadiointervjuud andes toetus. Teda esitleti siis raadios küll lihtsalt professorina, aga kui lähtuda arusaamast, et ta oli juba alates 1940. aasta juunist peaminister presidendi ülesannetes, tuleks loogiliselt võttes tunnistada, et Eesti Vabariik loobus sel hetkel neutraliteedist ja muutus üheks sõja osapooltest. Bouvet läheb sellest probleemist mööda. Tema käsitlus Eesti ajaloost näitab, et ta tunneb Eesti suhtes suurt sümpaatiat, sobib ka tema enda poliitilise taustaga ja on tänapäeva mõistes “poliitiliselt korrektne” (välisministeerium andis talle teenetemärgi õigustatult, sest see tõesti vastab Eesti praegustele välispoliitilistele huvidele), aga ei vii tingimata lähemale Eesti ajaloo keerukuse mõistmisele, vaid võib anda minevikust hoopis moonutatud ettekujutuse.
Bouvet kirjeldab päris kaasahaaravalt konspiratsiooni, mida nõudis põrandaalune töö, aga mitte näiteks seda, miks kindralkomissar Litzmann andis 1944. aastal eriloa kohalike poliitikategelaste nõupidamiseks Otto Tiefi korteris. Tiefi enda põhimureks pärast Gulagist tagasitulekut oli Bouvet kohaselt see, kuidas toimetada trükki “analüüsi, mille kallal ta oli juba aasta aega töötanud. Kuiv tekst, täis marksistlikke mõisteid ja naiivsust. Ei midagi sellist, mida oleks Eestis saanud trükkida, aga ka mitte midagi plahvatusohtlikku. Vaenuta essee uuendusmeelsest kommunismist, viisist, kuidas asju seestpoolt parandada. Ta oli seda kirjutanud oma trükimasinal Mähe verandal ja soovis seda välismaal avaldada.”
Mõistan, miks sellest romaanist vaimustus siseministri nõunik Vootele Päi, kohalike sotside propagandaguru, kuid mõneti üllatav oli lugeda positiivset hinnangut, mille avaldas selle ilmumise puhul portaal Koiduaeg, mis on oma tegijate kaudu lähedalt seotud erakonnaga Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid. Kas romaani kiideti seda ennast lugemata? Muidugi on tegemist huvitava teosega, nagu ka näiteks siin alles mõne kuu eest meenutatud Lion Feuchtwangeri “Simone”, aga tasub pidada meeles, et see on siiski vaid ajalooaineline ilukirjandus, mitte ajalooraamat. Sobib paremini neile, kes Eesti ajaloost palju ei tea, sest muidu võivad need teadmised hakata lugemist segama.
