António Guterres on esimene ÜRO peasekretär, kes sündis pärast selle organisatsiooni loomist. USA välisministeerium alustas plaanide koostamist uue maailmaorganisatsiooni rajamiseks juba kümme aastat enne tema sündi. Rahvasteliit oli asutatud 1919. aastal president Woodrow Wilsoni (Demokraatlik Partei) algatusel, kuid võimule tulnud isolatsionistlike vabariiklaste survel jäi USA ise sellest kõrvale. See osutus veaks. Ilma ameeriklasteta ei suutnud Rahvasteliit kutsuda korrale teisi suurriike. 1939. aastaks oli selge, et see on maailmarahu hoidjana ebaõnnestunud. Sellest tulenevalt asutigi president Franklin D. Roosevelti (Demokraatlik Partei) korraldusel kavandama täiesti uut organisatsiooni, mis looks kogu maailma ühendades raamistiku riikidevaheliste erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. ÜRO harta allkirjastamiseni jõuti 1945. aasta suvel, mõned kuud pärast Roosevelti surma. Harta jõustus sama aasta sügisel, kui selle olid ratifitseerinud ÜRO julgeolekunõukogu kõik viis alalist liiget ja suurem osa allakirjutanud riikidest. Guterrese sünnini jäi siis veel üle kolme aasta. Ta sündis 1949. aasta 30. aprillil.
ÜRO peasekretäriks valiti Guterres 2016. aastal, kuid ametisse astus ta 2017. aasta jaanuaris. Teatavasti astus just samal kuul ametisse ka USA praegune president Donald Trump, kes on muutnud vastuseisu “globalismile” rahvusvaheliseks lööksõnaks ja kujutab ühe oma vaenlasena ka seda organisatsiooni, mida Guterres juhib. Sama teevad Trumpi fännid mujal maailmas, sealhulgas Eestis. ÜRO ei ole täna õnneks küll sama räsitud seisus nagu Rahvasteliit 1939. aastal, kuid on selge, et praegu ei ole selle jaoks kõige paremad ajad. Rahvusvahelise õiguse püsimine sõltub kokkuvõttes ikkagi riikide valmisolekust selle loomises osaleda ja selle norme järgida. Kui see valmisolek kaob, hakkab kord maailmas mõranema. Lõpuks astub õiguse asemele toores jõud. Maailm, kus valitseb džungliseadus, võib ehk meeldida mõnele suurriigile või selle juhile, kuid väikeriikide huvidele see ei vasta. Seetõttu väärivad Guterrese püüdlused ÜRO süsteemi maailmas jätkuvalt relevantsena hoida kindlasti ka Eesti toetust.
Tegemist on samas isikuga, kes sobib hästi vandenõuteooriate peategelaseks. Elektrotehnikat õppinud Guterres alustas oma karjääri 1971. aastal küll üsna poliitikakaugel alal, nimelt süsteemiteooria ja telekommunikatsiooni (signaalide) õppejõuna, kuid sukeldus poliitikasse kohe pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni, mis viis Portugalis demokraatia taastamiseni. Tegelikult astus ta 1973. aastal eksiilis asutatud Sotsialistliku Partei liikmeks juba enne pööret, kuuludes seega esialgu põrandaaluste sotsialistide hulka.
Üleminekuperiood lõppes Portugalis 1976. aastal, kui võeti vastu uus põhiseadus ning toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Parlamendivalimised võitis Sotsialistlik Partei. 1977-1979 oli Guterres parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esimees. Samal ajal allutati raskete majandusprobleemide käes vaevlev riik olukorra stabiliseerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi programmidele. Ühtlasi osales Guterres läbirääkimistel Portugali ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuid selle sammu astumisega läks veel aega. 1979. aastal tulid võimule paremtsentristid. Sotsialistide käes oli riigitüür uuesti aastatel 1983-1985 ning selle tulemusel sai Portugalist 1986. aasta 1. jaanuarist ametlikult Euroopa Liidu liige. Sama teed läks siis ka Hispaania. Pärast seda, kui sotsialistid oli Portugalis parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud, tõusis Guterres 1992. aastal nende juhiks. Enne teda oli erakonnal olnud kuue aasta jooksul kolm peasekretäri, aga tema jäi sellele ametikohale kümneks aastaks. 1995-2002 oli ta ühtlasi Portugali peaminister ja 1999-2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.
Peaministriks tõusis Guterres lubadustega vähendada eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni, et riik vastaks euro kasutuselevõtu tingimustele, kuid suurendada samal ajal sotsiaalkulutusi. Need vastandlikud lubadused said täidetud ulatuslike erastamiste hinnaga. Tema teisel ametiajal hakkas olukord majanduses siiski halvenema. 2001. aasta detsembris said sotsialistid kohalikel valimistel lüüa paremtsentristidelt, keda juhtis José Manuel Barroso (hilisem Euroopa Komisjoni president). Guterres teatas ootamatult, et astub ametist tagasi. Tema hinnangul näitasid kohalikel valimistel saadud kehvad tulemused, et valitsus on kaotanud rahva toetuse. 2002. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimistega läkski võim riigis paremtsentristidele. Käesoleval kümnendil on küsitlused aga korduvalt näidanud, et portugallased peavad Guterrest kogu 1974. aastale järgnenud perioodi kõige paremaks peaministriks.
Guterres on praktiseeriv katoliiklane, kuid Portugali poliitilist vasaktiiba iseloomustab üldiselt pigem ilmalikkus ja isegi antiklerikalism. 1995. aastal tunnistas ta avalikult, et talle ei meeldi homoseksualism ning see häirib teda, kuid just tema teisel ametiajal seadustati samasooliste kooselu. 1998. aastal oli Guterres rahvahääletusel abordiseaduse liberaliseerimise vastu, kuigi suurem osa tema erakonnast seda toetas. Vastav muudatus lükati siis napilt tagasi, aga läks läbi 2007. aasta rahvahääletusel, mille eel Sotsialistlik Partei ei jäänud enam ametlikult neutraalseks, vaid tegi kampaaniat JAH-poolel. Guterrese ajal dekriminaliseeriti Portugalis narkootikumide kasutamine – narkomaaniat hakati käsitlema tervishoiualase probleemina, sõltlaste karistamise asemel panustati võõrutusravile ja ennetustööle, mis on andnud seal üsna häid tulemusi.
Juba 1983. aastal juhatas Guterres ENPA rahvastiku-, rände- ja pagulastekomisjoni tööd. 1991. aastal kuulus ta Portugali Pagulaste Nõukogu asutajate hulka ning 2005-2015 oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Ta on leidnud alati, et selles vallas peaksid valitsema rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid, mitte kaootiline olukord, kus iga riik peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Just see on teinud temast viimastel aastatel vandenõuteoreetikute erilise vihaobjekti.
Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.