Homme, 21. märtsil annab Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Eesti Reformierakond, Brüsselis ametlikult avapaugu eurovalimiste valimiskampaaniale, mille keskseks teemaks on sel korral vastuseis rahvuspopulismile.
Eelmisel nädalal saatis tuntud Belgia poliitik Guy Verhofstadt, kes juhib praegu ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis, peaminister Jüri Ratasele e-kirja, milles kutsus teda üles mitte looma koalitsiooni Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE).
Verhofstadt märkis, et “selline koostöö oleks kahjulik Eesti ühiskonnale ja Eesti geopoliitilisele positsioonile ning põhjustaks ühtlasi korvamatut kahju meie suurepärasele koostööle liberaalses perekonnas.”
“Ma arvan, et Brüssel ei peaks nüüd ette kirjutama Eestile, et missugune on meie uus koalitsioon,” vastas Keskerakonna esimees seda kommenteerides ERR-ile. Tema on olnud enese väitel ühenduses mitme ALDE peaministriga, kes on öelnud toetavaid sõnu.
Mina ei ole olnud ühenduses ühegi ALDE peaministriga, kuid võin öelda, et ALDE Partei individuaalsete liikmete hulgas on Eesti Keskerakonna plaan tekitanud üksnes hämmastust, pettumust ja viha. Kaugemalt vaadates on lihtsalt võimatu mõista, miks Ratas eelistab samuti ALDE ridadesse kuuluvale Reformierakonnale koalitsiooni EKRE-ga.
Sõnade ja tegude vastuolu hukutab
“Eelseisvatel Euroopa valimistel oleme meie vastujõuks populismile ning alternatiiviks vasakpoolsetele ja konservatiivsetele gruppidele,” kinnitati alles veebruaris Helsingis toimunud ALDE peaministrite kohtumisel tehtud ühisavalduses, millele kirjutas teiste hulgas alla ka Jüri Ratas.
Kui Eestis sünnib nüüd Keskerakonna juhtimisel koalitsioon, kuhu on kaasatud ka EKRE, läheb see otseselt vastuollu ALDE peamise kampaaniasõnumiga ja võib seega kahjustada eelseisvatel valimistel selle ühenduse liikmeserakondade väljavaateid teisteski riikides. Jutt vastuseisust rahvuspopulismile ei mõju lihtsalt usutavalt, kui üks ALDE Partei liikmetest täpselt samal ajal rahvuspopulistidega koalitsiooni teeb.
Verhofstadti kirjaga seoses käis Eestist juba üle väike hüsteeriahoog. Reformierakondlasi hakati süüdistama Brüsseli kaudu infosõja pidamises. Nagu lõpuks selgus, oli tegemist Igor Gräzini väljamõeldisega. Verhofstadtiga oli Eestis toimuvast rääkinud hoopis Yana Toom (Keskerakond), kelle käest Verhofstadt küsis, kas ta peaks Ratasele helistama.
Helistamise asemel ta kirjutas ja kiri lekitati ajakirjandusse. See oli tingitud sellest, et ajakirjanikud hakkasid Brüsselis küsima Verhofstadti kommentaari Keskerakonna plaanile EKRE-ga koalitsioon teha. Verhofstadt otsustas seda ALDE jaoks ebameeldivat teemat meediaväljaannetele esialgu otseselt mitte kommenteerida, andis oma vastuse diplomaatilisemal kujul.
Probleem on nüüd selles, et kui kõnealune koalitsioon sünnib, tuleb tal Brüsselis lõpuks aga ikkagi seda puudutavatele küsimustele vastama hakata. Lõputult lihtsalt ei õnnestu pead liiva alla peita. Ja mitte üksnes temal Brüsselis. Eurovalimiste lähenedes hakkavad ajakirjanikud ALDE Partei liikmeserakondade esindajatelt Eestis toimuva kohta küsima kindlasti teisteski Euroopa Liidu liikmesriikides.
Eestis võivad keskerakondlased muidugi leida ka argumente, mis toetavad EKRE eelistamist Reformierakonnale, aga mujal on liberaalidel võimatu seda valikut kaitsta.
Analoogiat teiste riikidega ei ole
Mõned erakond Isamaa juhtivkujud on viidanud Verhofstadti kirja kommenteerides sellele, et tema enda kodupartei valitses Belgiat alles hiljuti koalitsioonis flaami rahvuslaste erakonnaga Uus-Flaami Allianss (UFA). See võrdlus näitab täielikku välispoliitilist võhiklikkust. EKRE analoog Belgia poliitilisel maastikul on Vlaams Belang, mitte UFA. Seda viimast ei ole kunagi peetud “paremäärmuslikuks”.
Eelmiste eurovalimiste järel kaalus UFA, mis pooldab Flandria iseseisvumist ning esindab avatud rahvuslust, isegi liitumist ALDE fraktsiooniga. Lõpuks otsustati minna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni, kuid paljudes küsimustes on see erakond liberaalsem kui nüüd EKRE kiiluvees liikuv Isamaa.
Selle fraktsiooni taga seisab eurorealiste ühendav Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas, millega EKRE vahepeal suhteid arendada üritas. Toona pöörduti sealt EKRE kohta taustakontrolli tehes ka minu poole. Minu vastus oli siis lühike: neil on vähe intellektuaalset võimekust, suur potentsiaal tekitada mainekahju. EKRE-st selle organisatsiooni liiget ei saanud.
Küll aga võeti EKRE noorteühendus Sinine Äratus sellega seotud noorteühenduste liitu Euroopa Noored Konservatiivid. Poole aasta pärast visati nad sealt välja, sest Sinise Äratuse rõhutatult etnonatsionalistlik suund läks vastuollu organisatsiooni alusväärtustega.
EKRE samastamine Põlissoomlastega on samuti kohatu, sest Timo Soini juhtimisel ei olnud nad kunagi nii radikaalsed nagu EKRE täna. Pealegi on EKRE juhid öelnud selgelt välja, et nemad soinistuma ei hakka.
ALDE Partei liikmeserakonnad teevad mõnel pool võimu nimel koostööd küll üsna äärmuslike jõududega (parim näide on praegu Andaluusias), kuid lähemal vaatlusel ei kannata ükski neist välja võrdlust EKRE-ga. Ja mitte kunagi ei ole mindud sellisele koostööle olukorras, kus saanuks teha parlamendis enamust omava koalitsiooni koos mõne teise ALDE Partei liikmeserakonnaga. Eestis praegu toimuv on selles osas pretsedenditu.
Keskerakond peab tegema valiku
Eeltoodu valguses on täiesti mõistetav, miks mõned teiste riikide liberaalid on teinud nüüd sotsiaalmeedias juba üleskutseid Eesti Keskerakond ALDE Parteist välja visata. Lugedes meediast uudiseid koalitsioonikõnelustest EKRE-ga tundub neile, et ALDE Partei alusväärtused (liberaalne demokraatia, õigusriiklus, inimõigused, sallivus jms.) ei ole Keskerakonna jaoks olulised.
Seda muljet, mis väljapoole jääb, on ilmselt võimatu muuta. Teistes riikides elavad inimesed ei hakka ju süvenema Eesti sisepoliitika nüanssidesse. Üritades asjast täpsemat pilti saada, leiavad nad guugeldades mõne Martin Helme ingliskeelse intervjuu või Ruuben Kaalepi esinemise. Võrreldes neid Kaja Kallasest rääkivate artiklitega, jookseb neil Keskerakonna valikut analüüsides juhe kokku.
Eesti Keskerakond on asetanud oma partnerid ALDE Parteist praegu pehmelt öeldes väga ebameeldivasse olukorda. Homme antakse valimiskampaania avapauk. Brüsselis toimub sellega seoses ka ALDE Partei nõukogu koosolek. Arvata, et keegi seal Keskerakonna valikut mõistab, on enese petmine.
“Tegelikult ei ole EKRE rassistlik partei,” säutsus ALDE fraktsiooni poliitikanõunik Alexandre Krauss, kui jagas Twitteris eelmisel nädalal Martin Helme poolt Deutsche Welle saatele “Conflict Zone” antud intervjuud, mis nüüd kulutulena on levinud. “See on natsipartei.” Need sõnad väljendavad praegu valdavat arusaama ja suhtumist.
Keskerakonna poolt oleks mõistlik, kui soovitakse tõesti minna koalitsiooni EKRE-ga, esitada nüüd nii teiste kui ka enda säästmiseks ise avaldus ALDE Parteist lahkumiseks (või vähemalt liikmelisuse peatamiseks). Vastasel korral seistakse varsti silmitsi sellise rahvusvahelise survega, mille kõrval Verhofstadti kiri on vaid väike köömes.
Mis saab Euroopa Liidust?
Märtsi alguses korraga kuuele suurele Euroopa ajalehele antud intervjuus märkis Verhofstadt, et pärast eurovalimisi on liberaalsetel, tsentristlikel jõududel viimane võimalus võita Euroopa Liidu päästmiseks tagasi pinda rahvuspopulistidelt.
“Miski ei ole igavene. Mitte miski. Kõik poliitilised institutsioonid ei ole igavesed. Reformide teostamine on meie kohustus,” selgitas Verhofstadt, “ning kui me ebaõnnestume, siis see tragöödia, siis see õudusunenägu saab reaalsuseks.”
Kas te tahate kaost või stabiilsust, hirmu või lootust, purustajaid või ehitajaid, vingujaid või tegijaid, kaeblejaid või võitlejaid, vihkamist või austust, võltsi või tegelikku? ALDE Partei väitel on see valik meie kõigi kätes. Valida saab 26. mail.
Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 kärbitud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.