Minust sai küll juba üsna ammu Agatha Christie loomingu austaja (see on mulle tuntud peamiselt siiski mängufilmide, teleseriaalide ja -lavastuste kaudu, paberkandjal olen lugenud kunagi läbi vaid umbes tosinkond tema kirjutatud romaani), aga mitte fanaatiline fänn, kes seda üksipulgi tunneks. Viimastele ei pruugi see jutukogu, mis on tõlge paari aasta eest ilmunud ingliskeelsest väljaandest, midagi väga uut ja huvitavat pakkuda, sest selles avaldatud lood ei ole seisnud ju kusagil suletud arhiivis, vaid nägid kõik trükivalgust juba enne viimast ilmasõda (aastatel 1926–1939) ning on jõudnud erinevate varasemate kogumike kaudu ka eestikeelsete lugejate ette (ühtegi päris uut tõlget selles vist ei olegi). Minusuguse tavalugeja jaoks leidus aga nii mõndagi uut ja huvitavat.
Kogumikus on avaldatud 13 lühijuttu. Esimese peategelane on James Bond. Lugedes võib jääda kergesti mulje, et Christie viskab lihtsalt nalja Ian Flemingi loodud samanimelise tegelaskuju üle, aga tegelikult valmis see jutt ammu enne viimase sündi – nagu teada, pani Fleming oma tegelasele nime ühe reaalselt eksisteerinud ornitoloogi järgi, kuid Christie puhul olnud see täiesti juhuslik kokkusattumus.
Kaheksa loo peategelane on Parker Pyne, kellest mina ei olnud varem midagi kuulnud. Üks neist lugudest on “Surm Niilusel”, mis erineb oluliselt hiljem kirjutatud samanimelisest romaanist, kus tegutseb hoopis Hercule Poirot. Tundub, et ka mõned teised selles kogumikus avaldatud lühijutud on kirjutatud hiljem ümber romaanideks. Kuna ma ei ole Christie loomingu alal väga suur asjatundja ja mingit põhjalikumat uurimistööd nüüd tegema ei hakanud, ei oska selles osas aga praegu midagi täpsemat öelda. Kolmes loos on peategelane Poirot.
Raamatu pealkiri on “Mõrv päikese all”, kuid kõigis lugudes mõrvani ei jõuta, osades on tegemist hoopis muude asjadega. Üldiselt hea kerge lugemine. Huvitav oli veel see, et kui tavaliselt ma oma unenägusid ärgates ei mäleta, siis neid jutte õhtul enne uinumist lugedes juhtus korduvalt, et hommikul ärgates oli veel meeles, kuidas need vahepeal unes edasi läksid või lihtsalt mingi visuaalse vormi said, erinedes samas aluseks olnud tekstist kohati muidugi umbes sama palju nagu alltoodud ХОССП tõlgendus Агата Кристи kuulsast laulust.