Suured maadeavastused on huvitav, aga Eestis laiemalt ilmselt mitte väga tuntud teema. Näiteks kirjastuse Avita 7. klassi ajalooõpikust, mis peaks andma selles osas esmased baasteadmised, võib lugeda Vaikse ookeani vallutamise kohta vaid järgmist: “Läänepoolse meretee otsingud Kagu-Aasia vürtsisaarteni (Indoneesiasse ja Filipiinideni) jõudmiseks aga jätkusid. Fernão de Magalhãesi (loe: magaljaeš) ekspeditsioon lahkus 1519. aastal Hispaaniast viie laevaga ja purjetas ümber Ameerika lõunatipu. Sellest esimesena ümber maailma seilanud ekspeditsioonist jõudis 1522. aastal tagasi ainult üks laev. Ka Magalhães ise oli vahepeal hukkunud. Järjekorras teise ümbermaailma purjetamise korraldas aastatel 1577–1580 inglise mereröövel Francis Drake (loe: dreik), kelle viiest laevast jõudis tagasi samuti ainult üks. Ent Drake’i koju toodud laadungi (vürtsid, kuld ja hõbe) väärtus oli nii suur, et Inglise kuningannale läinud osa oli suurem kui riigi selle aasta muud tulud kokku.”
1494. aasta Tordesillase lepingut, millega Hispaania ja Portugal maailma ära jagasid, mainitakse küll samas järgmises peatükis, mis on pühendatud koloniaalajastu algusele, kuid Magalhãesi ekspeditsiooni ei ole sellega ära seotud. Ometigi on seos täiesti otsene. Nimelt väitis Magalhães, et vürtsisaared jäävad Hispaania poolele. Tema sihiks oli purjetada sinna ja tagasi. Ettevõtmine lõppes ümber maakera sõitmisega üksnes selle tõttu, et tagasi üle Vaikse ookeani ei õnnestunud enam purjetada. Järgnenud kümnenditel saatis Hispaania teele terve hulga ebaõnnestunud ekspeditsioone, et rajada meretee üle Vaikse ookeani, kuid parimal juhul jõudsid neis ellujäänud Hispaaniasse tagasi portugallaste kätte langenuna. Kuna tagasi üle Vaikse ookeani ei õnnestunud purjetada, tegid mehed maakerale ringi peale, aga läbisid viimase otsa teest vangidena, olles kaotanud kõik oma algsed laevad. Ja nii juhtus korduvalt.
Lõpuks, täpsemalt 21. novembril 1564, saadeti neljast laevast koosnev ekspeditsioon teele mitte Hispaaniast, vaid ühest Ameerika läänerannikule rajatud sadamast. Üsna pea kadus kõige väiksem laev San Lucas, mis oli saadetud kõige ette, tormisel merel teistel silmist. 9. augustil 1565 jõudis see räsituna tagasi Navidadi sadamasse, ellujäänud mehi võeti vastu kangelastena ja nad valmistusid juba minema Hispaaniasse, et kohtuda kuningaga. Pidu sai siiski varsti läbi. Paar kuud hiljem jõudis tagasi ekspeditsiooni lipulaev San Pedro. Ekspeditsiooni juht Miguel de Legazpi, kes oli siis ise jäänud Filipiinidele, kahtlustas, et San Lucas oli sihilikult teistest eraldunud. Mehhiko Audiencia ehk Hispaania kõrgeim kohus sellel maal lubas küll kapten Alonso de Arellanol minna Hispaaniasse, aga San Lucase tüürimees Lope Martín sai korralduse sõita tagasi Filipiinidele.
Martínile anti suurem summa raha, et ta ostaks sinna varustuse viimiseks laeva ja palkaks meeskonna. Ta hakkaski selleks justkui ettevalmistusi tegema, aga tegelikult ilmselt ei kavatsenud uuesti üle Vaikse ookeani sõita, vaid hakkas hoopis sõpradega pidutsema ja laristas raha maha. Mees võeti kuningakoja raha omastamise eest muidugi vahi alla, kuid vabastati siis tingimusel, et nõustub olema juhtiv tüürimees Filipiinidele saadetaval laeval. Laevaga läks aga teele kiri Legazpile, milles Audiencia teatas, et Martín tuleks kohe üles puua, kui ta sihtpunkti jõuab. Kirja sisu loomulikult lekitati, laeval puhkes mäss ning pärast suuremaid sekeldusi jäeti Martín lõpuks koos oma parimate sõprade ja abilistega ühele atollile Marshalli saarestikus. Tema edasise saatuse kohta täpsed andmed puuduvad. Võimalik, et nad jäid ellu.
“Vaikse ookeani vallutamine” kannab alapealkirja “Tundmatu meresõitja ja suurte avastuste ajajärgu viimane suur avastusretk” ja kujutab endast sisuliselt üsna õnnestunud katset rehabiliteerida varasemas ajalookirjutuses reeturliku kõrvaltegelasena kõrvale heidetud Martíni mainet, anda talle väljateenitud koht ajaloos. Raamatu autor Andrés Reséndez on pärit Mehhiko pealinnast Méxicost, aga kaitses doktorikraadi Chicago Ülikoolis, on õpetanud Yale-is ja Helsingi Ülikoolis, töötab professorina California Ülikoolis, Davises. Ta ise armastab rõhutada, et on tegutsenud varasemalt ka konsultandina ajalooaineliste Mehhiko seebikate valmistamise juures. Siinkohal tuleb mainida, et see lugu, mille leiab antud raamatust, ei jää tema esituses oma dramaatilisuse poolest alla sellistele teleseriaalidele. See ei ole küll mingi suurte emotsioonidega vürtsitatud pisaratekiskuja, aga dramaatilisi pöördeid on selles küllaga. Jutustatud väga meisterlikult.
Reséndez tegeleb ka ise purjetamisega ning on seletanud hästi lahti Vaikse ookeani nii ühtepidi kui ka teistpidi ületamise tehnilise keerukuse. Lope Martín, kelle oskusi ta selles osas ilmselgelt imetleb, oli enne tema raamatut ajaloost praktiliselt kustutatud. Reséndez on märkinud, et isegi tema olemasolust teadsid üksnes Vaikse ookeani varase ajaloo spetsialistid. Üldkäsitlustes, nagu näiteks Michael Northi “Sadama ja silmapiiri vahel”, omistatakse Filipiinidelt üle Vaikse ookeani tagasi Ameerikasse viiva meretee avastamise au Andrés de Urdanetale, kelle juhtimisel San Pedro sinna tagasi seilas (laeva kapteniks oli siis ametlikult nimetatud Legazpi 18-aastane pojapoeg Felipe de Salcedo, kuid temagi on jäänud ajalookirjutuses Urdaneta varju).
Martín oli sündinud Portugalis ning põlvnes osaliselt Aafrikast toodud orjadest. Urdaneta oli pärit ühiskonnas kõrget staatust omanud aadliperekonnast, kuulus augustiinlaste ordusse, sai rääkida oma lugu otse kuningale endale ja pani selle ka kirja. Tema kirjeldatud mereteed kasutasid Hispaania laevad üle kahesaja aasta. On üsna selge, miks Hispaania ajalookirjutuses hakati eelistama just teda, mitte Portugalist pärit tumedanahalist Martíni, keda kujutati mässajana ja kelle Audiencia oli lõpuks sisuliselt surma mõistnud. Aga see oli ikkagi just Martín, kelle tüürimisel San Lucas esimesena üle Vaikse ookeani tagasi Ameerikasse jõudis. Vähemalt on nüüd tema kohta olemas korralik artikkel ingliskeelses Wikipedias (põhineb suuresti Reséndezi raamatul).
PS. Marek Strandberg ja Tiit Pruuli rääkisid sellest teosest Kuku Raadio saates “Nädala raamat”. Lugemissoovituse on andnud selle kohta ka Karl Martin Sinijärv.